Soome Eeriku pagemine Maie juurde

Möödunud aasta septembrikuu Toila valla lehe artiklis kirjeldasin, kuidas Siimonite sugupuu uurijad Külli Määr ja Eve Kikkas põhjaliku arhiivides kaevamise tulemusena kummutasid pärimuse nagu oleks Toila Siimonite ja Vaivara Romanite suguvõsad põlvnenud Põhjasõja ajal vene väest jäänud vendadest Kirillist ja Stepanist. Vennad on nüüd kirikukirjadest leitud, nende õiged nimed on Kirila ja Teppan ja nad on sündinud alles Põhjasõja aastail Konjus ega saanud kuidagi vene väes teenida. Ühiseks esivanemaks on vendade isa, Soome Erik. Erikust on vaid teada, et „ta olla Soomest“, abiellunud Maiega Konjust ja saanud 1725 renditalu Künnapõhja külast.

Künnapõhja küla kuulus Päite mõisale ja mõis omakorda Narva Linnakirikule

Artiklis püüdsin oletada, kuidas võis tekkida raudne pärimus venelastest esivanematest, kes Peetri väes teeninud, kuid ei jõudnud eriti veenvale seletusele. Ajaloolane Külli Määr usub, et pärimus ei saanud olla väljamõeldis, et esivanemal pidi mingi side vene väega olema, mis järeltulijate mällu jäi ja hiljem tema poegadele üle kanti. Selguse saamiseks peaksime teadma, millal ja kuidas Erik saabus, kuid selle kohta andmed puuduvad.

Ka Eriku laste kohta on andmed lünklikud. Tema esimene poeg Kirila abiellus 1733. ja kui eeldada, et ta oli siis vähemalt 22 aastat vana, võis Erik Jõhvi kihelkonda saabuda sajandi esimesel kümnendil. Sellesse perioodi langeb Narva vallutamine Peetri väe poolt 1704 ning selle linna elanike küüditamine 1708. Samal ajavahemikul kehtis Eestimaal veel formaalselt Rootsi võim, kuid tegelikult valdas maad juba rüüstav Šeremetjevi ratsavägi*. 1710 alistusid Tallinn ja Riia ning Eesti- ja Liivimaast sai faktiliselt Vene impeeriumi provints. Maa oli rüüstamistest, ikaldustest, taudidest ning ka Rootsi poole värbamistest ja moonavõtmistest põhjalikult laostatud ja rahvast hõredaks jäänud. Kas oli tõenäoline, et Erik võttis ette säärastesse oludesse purjetamise üle Soome lahe kõige laiema osa? Üle lahe purjetamisi uue leivaisa leidmiseks ei võetud kindlasti üksipäini ette, vaid ikka mitmekesi, teisi noil aastail Soomest saabunuid pole aga paikkonna kirikukirjades märgitud. Lisaks pidid siia saabunud soomlased, kui Rootsi alamad, kindla peale arvestama kuninga väkke värbamisega.

On pakutud teist võimalust, et Erik oli Ingerist pärit ja sealt vene väkke võetud. Rootsi võim oli teatavasti Ingerisse selle provintsi emamaaga integreerimiseks hulgaliselt soomlasi asustanud. Kas aga Peeter võis Rootsi kuninga alamaid oma väkke värvata, kui on teada, et ta Ingerimaa soomlased kui ebausaldusväärsed, 1708.a. Venesse laiali küüditas!?

On veel kolmas võimalus, et Erik oli Narva soomlaste hulgast. Ka Narva oli Rootsi ajal hulgaliselt soomlasi asustatud. Pärast Peetri väe poolt vallutamist 1704 kehtestati linnas piiramisseisukord: elanikelt nõuti relvade äraandmist, kirjalikku truudusvannet tsaarile, pandi kõik kodanikud nimeliselt kirja ja nimekirjad saadeti tsaarikantseleisse Moskvasse. Surmanuhtluse ähvardusel keelati linnast lahkumine ning selle tagamiseks seati sisse ringkäendus – iga peremees vastutas oma peaga pere ja teenijate kohaloleku eest. Kuni märtsis 1708 käskis tsaar rõhuva enamuse linna elanikest kümnesse Venemaa linna „ümber asustada“.

Oletame, et Erik jõudis enne küüditamist (ettevalmistusteks anti nädal aega!) okupeeritud Narvast Päitesse põgeneda. Agulis elavaid soomlasi oli raskem valvata ega muidu poleks ringkäendust kehtestatud. Et Päite mõis Narva Linnakirikule renti maksis, pidi toimima teatud ühenduskanal kaitseseisukorras linnast välja ning julge ja ettevõtliku noormehe põgenemine ei pidanuks võimatu olema. Päites või Konjus pidi ta ütlema, et tuli Soomest.

Neli aastat (tõenäoliselt teismelise vastuvõtlikus eas) vene väest kubisenud linnas viibinuna oli tal aga kindel „vene kogemus“ omandatud, ta võis vene keeltki mõista.

Mõisnikud võtsid põgenikke rõõmuga vastu, tööjõu leidmine oli nende jaoks elu küsimus. Elas siis Erik koduväina Konjus Maie peres kuni sai 1725. aastal Päite mõisa Künnapõhja külas renditalu peremeheks.

Mälestuseks „vene kogemusest“ pani Erik oma esimestele poegadele soomepäraseks mugandatud õigeusu päritolu nimed. Vanas eas võis Erik lastelastele oma Narvast pagemise mälestusi veidi ilustatult jutustada ...

Loomulikult on see vaid üks hüpoteese esivanem Eriku saabumisest, kuid täiesti piisav, et inspireerida näiteks härra Lembit Pritsi uut näidendit kirjutama ja lavastama, teemal „Soome Eeriku pagemine Maie juurde.“ Pärast seda poleks enam kellelgi kahtlust selle üle, kuidas Erik saabus.

*) Ta kandis tsaarile ette, et „Riia linnani pole kukelaulu kuulda ja et lehma saab kolme, lamba kahe ja lapse ühe denga eest.“

Jüri Tõnisson