„Kekskast“ ja „Keksutajad“ tansupeol

Sügis on juba käes ning väliselt ei meenuta enam ükski märk suvist suursündmust – laulu- ja Tantspidu „Aja puudutus. Puudutuse aeg“. Kuid see, millise jälje on PIDU iga osaleja hinge jätnud, teab vaid asjaosaline ise.

Tahan lühidalt meenutada tantsulaste pingutusi selle nimel, et Tallinasse suurele peole pääseda. 2.-3. klassi „Kekskasti“ tantsijad said kokku kord nädalas, et selgeks õppida oma liigitantsud. Eriti keeruliseks osutus poiste tants „Isad ja pojad“, mille õppimise alguses läksid meil segamini nii jalad, käed kui ka kepid, mis kuulusid tantsuatribuutika hulka. Oli vahva vaadata, kuidas poisid tantsutunnist lahkudes mööda koridori õpitud samme kordasid. Sage oli seegi, et vahetunnil kargasime pinkide vahel – ikka selleks, et sammud selgeks saaksid. Tantsupeo ülevaatused toimusid lausa kahel korral. Teisel korral olid 3 poissi haiged, ent ikkagi tulid tantsima. Üks kõigi, kõik ühe eest! Ja meid valiti välja!

5.-6. klassi „Keksutajad“ pidid nädalas lausa kaks korda tantsupõrandale kokku tulema, sest nende liigitantsud olid väga keerulised. Eks tuli ette popitamist ja lollitamist, veidi virisemist ja hädaldamistki, kuid siiski pidasime vastu. Tõele näkku vaadates ei olnud minulgi lihtne, nii mõnigi kord keerlesid peas loobumismõtted, kuid... Minu „Keksutajad“ võtsid end kokku ja tantsisid tantsupeole. See oli suur rõõm!

Kui mõni lugeja arvab, et kõik tantsupeole pürgijad sinna ka pääsesid, siis tegelikkus oli ikka palju karmim. Ida-Virumaaltki jäeti mitmed lasterühmad koju telerist pidu vaatama.

Tantsupeo melu ja elu ei saa lühidalt edasi anda, seetõttu ma seda tegema ei hakka, kuid mõned killud sellest suurest „Puudutuse“ peost tahaks tuua Toila valla elanikuni. Meie lapsed olid Tallinnas uskumatult tublid – kannatati ära nii vihm kui ka kõrvetav päike, pikad proovipäevad ja järjekorrad supisabas. Keegi ei kadunud ära vaatamata tohutule rahvamassile. Tunti rõõmu üksteisest ja tantsimisest, õhtustest kallidest ja head ööd soovidest. Saadi uusi sõpru ja püüti üle olla tekkinud koduigatsusest. Hoiti kokku ja aidati üksteist, saadi tantsida suurte ja väikestega, nähti kuulsaid ja tavalisi inimesi, kes armastavad rahvatantsu, kuuldi, kuidas meie peaminister nimetas oma kõne alguses ära „Keksutajad“ jne.

See pidu puudutas minu armsaid tantsijaid, nende vanemaid ja paljusid inimesi. Sain ühe lapse vanemalt tantsupeol olles sõnumi: “See oli nii ilus, vaatasin telerist ja nutsin“.

Tahakski nende sõnadega lõpetada, aga enne tänan „Kekskasti“ ja „Keksutajate“ tublisid tantsulapsi ja nende vanemaid ning saatjaid – õpetajaid Mairet, Annet, Lainet ja Sirjet.

Teiega võtaks selle teekonna ette ka 2017. aastal! Juba mitu, mitu last on õhates öelnud, et tahaks jälle tantsupeole! Nii kaua, kui on selliseid vahvaid lapsi, kes suudavad virtuaalelu kõrval ka reaalselt midagi teha, on kindel, et Toila Gümnaasium on väljakutseteks valmis!

Tantsuõpetaja Kaja Oja