Mai

„Oh, päris hea tald, tule trenni!“

See igihaljas lause, millega tänavu Toila valla aukodanikuks pärjatud Ib Lamp on aastakümneid poisse trenni kutsunud, on legendiks saanud. Ibi poiste treeningutesse värbamine algas nõnda, et Ib kutsus poisi enda juurde ja palus viimasel oma ketsitalda näidata, jättes ise mulje, nagu oleks tegemist rutiinse vahetusjalatsite kontrolliga. Talla ära näinud, järgnes alati üks ja seesama lause: „Oh, päris hea tald, tule trenni!“

Jah, ilmselt ei osanud 68 aastat tagasi ühel külmal jaanuarikuu päeval Tartus ilmale tulnud poisslapse vanemad Herman ja Virve seda ette ennustada, et nende pojast kasvab selline mees, kellest tulevikus legende räägitakse. Aga just nii on Ibiga juhtunud.

Et aga kõik ära rääkida, tuleb alustada algusest.

Kõigepealt see nime lugu. Miks sai üks Eesti poiss sellise huvitava ja üldse mitte eestipärase nime? Küllap on oma osa siin selles, et tegelikult on Ib 1/4 taanlane – nimelt oli tema isapoolne vanaema taanlanna ja isagi sündinud Kopenhaagenis. Et isa oli teeninud Saksa sõjaväes, tõi see perekonnale kaasa palju kolimisi, et võimude eest põgeneda. Ibile andis see eluks kaasa suure kohanemisvõime, sest koole tuli vahetada tihti ja alati tekkis seal esimesel päeval ka väike „nimeprobleem“. Kõige lihtsam oli siis minna ja oma nimi lihtsalt tahvlile kirjutada.

Viis aastat vanemal vennal seda probleemi ei olnud, sest temal oli hea lihtne eesti nimi – Enno. Olgu siinkohal mainitud, et tubli spordipoiss oli temagi – tegeles noorena vägagi tõsiseltvõetavalt sõudmisega. Enno Lamp on oma ala mitmekordne Eesti meister.

Ibi tee spordi juurde ei olnud aga niisama lihtne. Kuna lapsena oli Ibil süda haige, oli ta enamasti kehalisest kasvatusest vabastatud ja isegi üks kooliaasta jäi haiguse tõttu vahele. Ja ega ta sel ajal spordi peale väga ei mõelnudki, vaid tahtis saada hoopis autojuhiks.

Aga nii nagu poisikesed ikka, tüdines ka Ib ühel päeval niisama ”aia peal kõõlumisest” ära ja läks salaja võrkpallitrenni. Sellest päevast muutus kõik. Tervis hakkas tasapisi tagasi tulema ja ühel päeval sai Ib aru, et tegelikult ei ole võrkpall tema mäng. Järgmine valik oli korvpall ja selle juurde on ta tänaseni pidama jäänud.

Isiklik kogemus nö läbi haiguse spordi juurde jõudmisel on Ibi hilisemas pedagoogi- ja treeneritöös aidanud lapsi spordi juurde tuua.

Peale Jõhvi Gümnaasiumi lõpetamist 1966. aastal otsustas Ib Ida-Virumaa tolmu jalgadelt pühkida ja kolida ülikoolilinna Tartusse. Erialase kõrghariduse omandas ta Tartu Riiklikus Ülikoolis Kehakultuuriteaduskonnas.

Peale ülikooli lõpetamist läks Ib tööle Aseri Keskkooli kehalise kasvatuse õpetajaks. Nii nagu noorel inimesel ikka juhtub, tulid vahele ”isikliku elu keerdkäigud” ja need viisid noore mehe Kohtla-Järvele, kus Põlevkivitrustis spordimetoodikuna töötamine ja sealse korvpallimeeskonna treenimine tõi endaga kaasa palju korvpalli.

Kuidas selline väärt spordimees Toilasse sattus?

Aasta oli siis 1974 ja uus kool Toilas oli just valmis saanud. Tollane direktor Olav Vallimäe oli käinud Jõhvis Haridusosakonnas rääkimas, et koolile oleks uut spordiõpetajat vaja. Kuna Ibi ema töötas sel aja just sealsamas, siis oligi nö ”saatus määratud” ja nüüdseks juba 42 aastat on Ib seotud Toila kooliga ja korvpall sai populaarseks ka Toilas.

Tööaastatele tagasi vaadates ütleb Ib, et see aeg on väga palju võtnud, aga rohkem veel tagasi andnud. Algusaastad olid rasked – tööd oli väga palju, aga teisalt oli see töö üks suur lustimine.

Kuigi väikses koolis ei pruugi perspektiivi olla ehk iga aastakäik ei pruugi anda ”ainet” ehk siis pikki poisse, kellega tõsiselt tööd teha, on Ibil siiski palju meenutada. Hea sõnaga tuletab ta meelde 1981. aasta (poiste) klassi. See oli kuldaeg, kus ühest klassist sai kokku terve meeskonna. Nende hulgas Runo Iro, Margus Randmäe, Kaspar Lamp, Margus Vitkin, Kristjan Makke.

Rõõmu tunneb Ib ka selle üle, et nii mõnigi endine õpilane, tubli spordipoiss, on korvpalli juurde jäänud ja jätkab ka ise õpetaja/treeneri tööd – Jano Kunts Tartus noorte treenerina, Peep Belbaum Viimsis, kes ise tipptasemel noortekorvpalli mänginud, soovib nüüd olla oma õpilastele suurepärane treener. Ja lõpuks muidugi Andrus Lehismets, kes on tagasi kodukohas ja võib öelda, et jätkab siin oma õpetaja ja treeneri tööd.

Kuid õnneks ei koosne ühegi inimese elu ainult tööst. On ka palju muud, mis teeb meele heaks ja paneb silmad särama.

Ib ütleb, et tema jaoks on elus väga tähtsal kohal lapsed. Eelkõige muidugi poeg ja kolm tütart, aga ka õpilased. Samas tunnistab ta, et eks nooremana on tulnud ette ka olukordi, kus ehk mõnele õpilasele on sõnadega liiga tehtud, aga elu on teda rahulikumaks sundinud.

Kuigi kõik oma lapsed on ”ilma mööda laiali” nagu tänapäeval paljudes peredes, teeb siiski rõõmu see, et kõigil neil on oma tegemised, kõigil läheb hästi ja tegelikult on maailm ju nii väike. Isegi Brüssel, kus vanem tütar oma perega elab, on vaid ühe Skype kõne kaugusel ja lapselapsega saab ka sedakaudu suhelda.

Vanim lastest, Annikky, räägib oma isast nii:

”Ib on alati olnud hästi südamlik ja toetav isa, kellele on tähtis, et lapsed saaksid õppida ja areneda nii palju kui vähegi võimalik. Ühed mu esimesed lapsepõlvemälestused on koos isaga kaardilt riikide õppimine ja koordinatsiooniharjutuste tegemine. Ma arvan, et ma õppisin sõna "koordinatsioon" ära umbes nelja-aastaselt. Mingis vanuses oli meil selline komme, et enne magaminekut saime vennaga isalt kõike küsida, mida tahtsime ja oskasime. Ta oskas alati vastata ka. Mäletan, et rändtirtsud tundusid ühel hetkel meile erakordselt huvitavad... Samas ma pole kunagi tundnud tema poolt survet olla selline või teistsugune, midagi iga hinna eest saavutada. Kõik need pealinnade päheõppimised ja ümber maja jooksmised lihtsalt tundusid põnevad ning suur osa asju jäi külge puhtalt isa enda tegemiste kõrvaltoimena. Mu meeletu lugemis- ja spordihuvi (viimane küll kahjuks peamiselt vaatamise, mitte nii väga tegemise vastu) on kindlasti suuresti isa mõju. Nagu ka arusaam, et Eesti ühiskonnas ja maailmas toimuvaga kursis olemine on elementaarne. Ma olen töötanud koos paljude Eesti parimate kommunikatsiooniekspertidega, aga vähesed neist on meie meediaga paremini kursis kui minu isa. Eks selle varjukülg ole, et minu nõudmised vestluspartneritele spordi ja ühiskonnateemadel on äärmiselt kõrged: olen juba lapsest saati väga kvaliteetse diskussiooniga harjunud :) Ib on hästi entusiastlik ja kannatlik vanaisa, kes ennast kunagi peale ei suru, aga on alati suure heameelega valmis Lille ratsutama, basseini või mängutuppa viima. Ma olen väga rõõmus, et neil on sõbralik suhe hoolimata sellest, et me hetkel Eestist üsna kaugel elame. Loodetavasti on varsti vanaisa ka külla oodata.”

 

Rõõmu teeb ka see, et vaatamata igapäevasest õpetajatööst kõrvale jäämisele on jätkuvalt põhjust kooli minna – Ibi treenida on kaks tüdrukute gruppi, staadion vajab hooldamist, talvel suusarajad tegemist ja liuväli valamist. Selle viimase töö on viimastel aastatel küll üha rohkem kolleeg Maarika enda kanda võtnud, aga Ib selle traditsiooni algatas ja seoses liuväljaga on ka üks legendilaadne lugu liikvel. Nimelt pidavat alati talvel sulale minema järgmisel päeval peale seda, kui Ib on hakanud liuvälja valama. Nii tellivadki kolleegid talvel temalt vahel soojemat ilma.

Ib ütleb, et ta ei kujuta ette tubast elu, seepärast on hea, et kool on lähedal ja seal on alati tegemist.

Seda, et Ib koolist eemale ei suuda jääda, kinnitab ka 22 aastat tema kolleeg olnud Signe Ilmjärv: ”Koolitöö oli tema elu sisu ja ka nüüd eemal olles ei suuda ta tegelikult eemale jääda, kohvivahetundides astub läbi ja talvel valab liuvälja edasi ja muul ajal hooldab staadionit.”

Kuna jõudsime jälle ringiga kooli ja töö juurde tagasi, siis edasi annan sõna Ibi õpilastele, sõpradele ja austajatele. Mis neile seoses Ibiga meelde on jäänud, kuidas nad teda iseloomustaksid?

Jana Klettenberg: „ Ib pani korvpalli poistele väga hästi kätte! Tema karmus ja see, mida ta nõudis minult ja minu lastelt, on heaga tagasi tulnud. Ei laula mu lapsed, ei tantsi, ei joonista, nad valisid spordi ja selle pisiku andis neile kolmele Ib.”

Jalmar Joosep Saar: „Meiega oli ta hoopis teistsugune, sest me olime kõik spordipoisid, ma arvan. Meile ta ütles alati, et me teeme seda enda jaoks ja oma südsametunnustuse järgi. Ja kui ikka õhtul mäng oli, siis saime tunnis natuke kergemalt.“

Aap Tepper: „Ütleksin, et ma olen tänulik talle selle eest, et ta läbi organiseeritud spordi mind ja mu meeskonnakaaslasi "suure elu" jaoks ette aitas valmistada. Esimene autoriteetfiguur väljaspool kodu.“

Kristi Kivestu: „Ehe ahastus ja sajatused korvpalliplatsi ääres, kui miski jama seis mängu tekkis. Aga olulistest asjadest meenub temaga seoses see, et ta on sõna otseses mõttes päästnud posu hingesid. Neid, kes koolis muude asjadega nii hästi hakkama ei saanud, toetas just tema oma sporditorkimisega. Ta viitsis vaadata, kes milles hea on. Ja siis susis seda ala tegema ja lapsed said tunnustuse kätte, mida ehk õppimisel ja pioneeriks olemisel nii väga tulemas polnud.“

Mehis Astok: „Hea huumorimeel, lai silmaring, positiivsus. Temaga on väga huvitav vestelda ükskõik, missugustel teemadel. Samas on ta väga põhjalik ning eeldab seda ka oma õpilastelt/kolleegidelt.“

Taavi Ilmjärv: „Mõju. See, kuidas on võimalik noori inimesi suunata ja tervet elu mõjutada.“

Tiit Salvan: „Ib koos legendaarse kooli BURANiga on unustamatud. Eriti tuleb meelde see, kuidas ta Buraniga neid lontkõrvu, kes ei viitsinud talvel mööda õiget suusarada suusatada ja "lõikasid" (I.L väljend) mööda Oru parki taga ajas.“

Veiko Simm: „Ib Lamp oli ja on siiani väga sümpaatne isik minu jaoks. Karm, kuid õiglane. Mitte spordipoisid kindlasti ei nõustu minuga, kuid ta on neilegi alati vaid head tahtnud. Meenub nii naljakaid lugusid, kui ka linnalegende. Jään talle tänulikuks, et ta viitsis meie, noorte nagamanidega, tegeleda. Võistlustel käia, suvel laagreid korraldada. Isegi veel aastad tagasi hoidis ta meie punti koos, kellest nüüd on kujunenud üks parimaid sõpruskondi.“

Andrus Lehismets: „Ibi tunnen alates esimesest klassist, kui hakkasin korvpalli trennis käima.

Ib kui õpetaja oli väga kindla käekirjaga. Tema tahtmine jäi ikka enamus ajast peale. Kord oli tunnis paigas ja ega keegi väga tahtnud seda rikkuma hakata ka. Põhiliselt saali tundide ajal tegeleti ikka korvpalliga ja sellega seonduvate harjutustega. Kuid lõpuks sai tegeleda ikkagi kõikide aladega, mida vähegi koolis teha andis. Ibi kui inimest hakkasin tundma õppima tegelikult alates 12st klassist alles. Pean ütlema, et seda poolt väga palju ei näinudki kui ise tema õpilane olin. Ibiga võib rääkida väga paljudel teemadel ja tal on olemas igas asjas oma arvamus. Ütleksin, et tegu on targa mehega, kellel on veel palju anda meie vallale ja kellelt on nii mõndagi õppida. Kõige paremini meenuvad need olukorrad, kui võistlustel läks mängu lõpp pingeliseks ja tulid vabavisked meie kasuks, nii mõnigi kord lahkus Ib selleks ajaks saalist.“

Signe Ilmjärv: „Hea huumorimeelega, hoiab end kursis maailmas toimuvaga ja avaldab selle kohta alati arvamust. Ibi heast huumorimeelest annab kinnitust ka tema suhtumine paroodiaetendusse "Ikkagi inimesed!", kus teda kehastas Tarvo Kelder. Et tema tegelaskuju tõetruum välja näeks, laenas ta enda osatäitjale isegi oma dressid ja vile.“

Ja lõpetuseks veel üks kossupoiste meenutus:

Ühel tuisusel talvehommikul oli tarvis taaskord kossupoistega mängima sõita ja teeolud ning nähtavus olid väga halvad. Vastu tulevast rekkast möödasõidul riivas Ib aga veoki küljepeeglit ja see lõppes juhipoolse klaasi purunemisega. Naljakaks teeb selle loo see, et vaatamata suurele kõmakale, ehmatusele ja klaasikildudele ei peatunud buss hetkekski, vaid jätkas oma teekonda, kuna võistlustele oldi hiljaks jäämas ja see oli lubamatu. Asjaosaliste jutu järgi oli buss pärast nagu lapimaa – kõik kohad lund täis. Poisid olid veel lõõpinud: „Ib, viska puid alla, maru jahe on!“.

Ibiga vestles Lea Rand

Tänu Jano Kuntsile, kes lubas artikli kirjutamiseks kasutada oma uurimustööd „Ib Lamp. Spordiinimese biograafia“

Toila raamatukogu Kella Kuue Kohtumiste Klubi ansambel ootab piduõhtule!

Pühajõe küla on välja valitud Aasta Küla 2015 kandidaadiks

2015.a. valitakse kuuendat korda Kodukandi Aasta Küla ning see kuulutatakse välja 7. augustil Eesti Külade XI Maapäeval Järvamaal Säreveres.
 

AASTA KÜLA aunimetus omistatakse Liikumise Kodukant poolt külale/külade piirkonnale või alevikule, mis on saavutanud nähtavaid tulemusi külaelu arendamisel.

Miks peaks Pühajõe küla saama Aasta külaks 2015?

Kersti Liiva:

„Tunnustust väärib MTÜ Pühajõe Tegijate Seltsi tegutsemislust ja soov arendada oma küla, aga ka valda laiemalt. Eriti tasub esile tõsta asjaolu, et küla tegemistesse haaratakse kaasa noori, andes ka neile vastutust külaelu huvitavaks muutmise eest ja sidudes neid seeläbi tugevamini kodukohaga. Aktiivsuse seisukohalt on oluline, et ürituste korraldamisega on seotud kõik seltsi liikmed, mitte üksikutest entusiastidest koosnev toimkond. Külaseltsi aktiivsus on jäänud silma ka LEADER tegevusgrupile - Kirderanniku Koostöökogule -, kes on toonud Pühajõe küla tegemistega tutvuma külalisi mitmetest Eesti piirkondadest.

Regilaululaagri lõppkontsert Pühajõe kirikus. Foto: Lea Rand

Pühajõe on Toila valla suurima elanike arvuga küla, kus elab 2011. aasta rahvaloenduse andmetel161 inimest. Pühajõe küla on selle elanike arvates kõige kaunim koht, mida võiks elamiseks soovida. Ega asjata ei ehitanud Venemaa üks rikkam kaupmees Grigori Jelissejev Pühajõele oma suvitusvillat, mille 1934. aastal ostsid Eesti tööstusringkonnad ja kinkisid Eesti Vabariigile riigipeale suvitusresidentsiks. Pühajõe külas asuvast Oru lossi pargist on saanud 1997.a. alguse promenaadi traditsioon. Külas on veetnud oma lapsepõlve helilooja Veljo Tormis, kelle isa oli Pühajõel köster. Tänu sellele on Pühajõel toimunud mitu aastat regilaululaager, kuhu koguneb muusikasõpru üle Eesti. Pühajõe küla on tuntud ka Põhjasõja samanimelise lahingu tõttu.“

Väga tore, et meie valla küla esindab sellel „võistlusel“ Ida-Virumaad. Loodame, et tunnustus tuleb meie valda ja sügisel saame Pühajõe külast, selle elanikest ja nende tegemistest juba pikemalt kirjutada.

Lea Rand

Toila on nagu paradiis

Alates 1. oktoobrist 2014 osutab üldarstiabi Toila vallas perearst Juta Kogan. Nagu varem oleme uute inimestega meie vallas leheveergude kaudu tuttavaks saanud, nii ka seekord.

Kohtume Juta ja Vitaliga (Vitali Kogan on Juta abikaasa ja abiarst) perearstikeskuse köögipoolel. Vastuvõtt on kuidagi kodune. Tundub, et lõunapaus on just lõppemas.

Juta on läbi ja lõhki Kohtla-Järve tüdruk. Seal sündinud, seal koolis käinud.

Kuna isa suri kui tütar oli alles seitsme aastane, siis pidid nad ema ja vanaemaga kolmekesi hakkama saama. Lapsepõlvest mäletab ta seda, et ema oli palju tööl ja töökus ongi üks omadus, mille Juta kodust kaasa on saanud. Samuti mõtte, et kui midagi teed, siis tee hästi. Nii, et pärast häbi ei oleks.

Ema töötas raamatupidajana ja numbrid meeldisid ka Jutale. Aga hoopis suurema huvi ja armastuse meditsiini ja arstikutse vastu päris ta oma vanaemalt, kes töötas medõena ja oli üks esimesi, kes peale sõda asusid Kohtla-Järvele haiglat moodustama. Vanaema töötas pikki aastaid Kohtla-Järve keskhaigla operatsiooniosakonna vanemõena. Küllap oli sellest tingitud ka see, et Juta tahtis juba lapsepõlves arstiks saada ja asus 14 aastasena tööle sanitarina operatsiooniosakonda.

Loomuliku jätkuna järgnesid õpingud Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas. Peale lõpetamist on töökohti olnud mitmeid – kiirabi ja haigla vastuvõtuosakond, kui haigla juurde loodi erakorralise meditsiini osakond, läks Juta tööle sinna.

Iga aasta tõi juurde kogemusi ja seda tugevamaks muutus tunne, et tegelikult tahaks midagi veel rohkemat teha. 2008. aastal asus Juta uuesti õppima ning lõpetas nakkusarsti residentuuri 2012. aastal ja peremeditsiini 2014. aastal.

Täna teeb Juta lisaks tööle Toilas vastuvõtte nakkusarstina Narvas Linda Kliinikus ja Sillamäel ning ühel päeval nädalas on ta „vangis“ - töötab Viru Vanglas.

Kuidas ta seda kõike jõuab? On ju temagi nädal 7 päeva ja iga päev 24 tundi pikk?

Õnneks on abiks ja toeks abikaasa Vitali, kes lisaks oma ortopeedi vastuvõttudele ja tegutsemisele kirurgina kaitseväe arstlikus komisjonis leiab aega ja tahtmist käia kolmel päeval nädalas Toilas vastuvõtte tegemas. Varem on Vitali töötanud ka spordi- ja ravikehakultuuri arstina.

Abikaasad kinnitavad kui ühest suust, et Toila on nagu paradiis kui võrrelda Kohtla-Järve või Tallinnaga. Sealne töö on kui konveier – raske nii füüsiliselt kui psüühiliselt. Siin aga on aega rahulikult inimestega suhelda ja nende probleemidesse süveneda. Eks rahulolematuid patsiente leidub igal pool, haiged on ju tundlikud ja ikka võib tunduda, et arst ei pühendu piisavalt või ei tegele probleemiga piisavalt. Iga algus on raske – üksteisega harjumine võtab aega.

Ka selles on Juta ja Vitali ühte meelt, et praksise jagamine on hea võimalus vastavalt oma tugevamatele külgedele patsiente jagada, üksteiselt nõu saada.

Kohapeal püütakse teha ära võimalikult palju, et inimesed ei peaks iga väiksema asja pärast Jõhvi või mujale sõitma. Mõlema pikk kogemus annab julgust ja oskusi erinevate probleemidega toimetulekuks.

Vahepeal on alanud õhtupoolne vastuvõtt ja Vitali on tööpostile läinud. Kuulen, kuidas kabinetis tehakse ühele prouale blokaadi. Hea näide sellest, et abi saamiseks pole vaja kusagile kaugemale sõita.

Eks igas töös on peale rõõmude ja murettekitavaid asju.

Juta toob välja selle, et kuna nimistu on väike ja nö pearaha tuleb keskusele vähe, siis on algus olnud raske – ruumid on vaja sisustada, soetada erinevaid abivahendeid. Aga nad saavad hakkama.

Küll aga kutsume siinkohal neid Toila inimesi, kes vahepeal olnud segastel aegade, kui Toilas võttis vaheldumisi vastu 15 erinevat arsti, endale perearsti kusagile mujale valisid, tagasi tulema!

Juta ja Vitali lubavad, et nad plaanivad Toilasse jäädagi ja teha kõik endast oleneva, et patsiendid teenusega rahule jääksid.

Selleks, et vastuvõtud ja protseduurid ikka ladusalt kulgeksid, palub Juta alati ette helistada ja vastavalt vajadusele kas analüüside või protseduuride aeg kokku leppida. Ja kui telefon kohe esimesel korral ei vasta, siis ei ole vaja mõelda, et „ah, jälle seal kedagi pole!“, vaid proovida mõne aja pärast uuesti. Lihtsalt võib ju juhtuda nii, et arst või pereõde tegeleb parajasti teise patsiendiga ega saa telefonile vastata.

Eelinfoks veel nii palju, et nii nagu kõik inimesed puhkavad vähemalt kord aastas, nii plaanivad ka Juta ja Vitali juulikuu teises pooles paariks nädalaks puhkusele minna. Juta ütleb, et puhkuse ajal on tema meelistegevus vaikuses olemine ja lugemine või perega reisimine.

Vastuvõtud toimuvad muidugi ka sel ajal, nii et arstiabita ei jää keegi. Ajad võivad küll vastavalt asendusarsti võimalustele muutuda, seda saab täpsustada ja pereõde on ikka olemas.

Alates käesoleva aasta veebruarist alustas Toila Perearstikeskus vastuvõttu uuel aadressil
Mere pst 14, Toila alevik (Valge maja Oru pargis)
Telefon: 336 9977
e-posti aadress: peremerimed@gmail.com
Vastuvõtuajad:

	Perearst Juta Kogan	Nimistu juures töötav arst Vitali Kogan	Pereõe iseseisev vastuvõtt
Esmaspäev	9-13	15-17	13-17
Teisipäev		9-13	13-17
Kolmapäev	14-20		9-14
Neljapäev		13-17	9-13
Reede	9-13		13-16

Perearstikeskuses käis „vastuvõtul“

Lea Rand

Kultuurisuvi 2015

Et ükski sündmus meelest ei läheks!

7. mai Voka lasteaia Naksitrallid emadepäeva mängupidu „Mudilaste rongisõit mängumaale“ Voka rahvamajas, algusega kell 16.30.

8. mai Emadepäeva kontsert „Soovid emale“ vokaal-instrumentaalansambel Kimalase Vend

Toila seltsimajas, kell 19.00. Kaasa teevad Kimalase sõbrad: Jaanus Põder, Lilian Männi, Kirsika Liiva ja Riho Breivel. Kontsert on tasuta!

13. mai Igor Severjanini sünniaastapäevale pühendatud LUULEKÕND. Kohtume kell 18.00 Mere puiesteel kivist paadi juures. Uute luulepinkide avamine Mere puiesteel ja Pikal tänaval. Lõpetuseks tee ja kringel Toila seltsimajas. Info: Piret Aller 33 69620 ja Lea Rand 33 69551.

23. mai Ida-Virumaa memmede tantsupäev, algusega kell 14.00 Voka spordihoone kõrval asuval tantsuplatsil. Kell 16.00 jalakeerutus Raul Räitsaku laulu saatel.

Esinevad Ida-Virumaa tantsumemmed ja külalised Rakverest! Esinejaid tervitavad Toila Gümnaasiumi õpilased. Sulle esinevad tantsupäeval pea 150 tantsijat – tule kindlasti vaatama! Kontsert on kõigile tasuta!

24. mai Rohevahetus, Toila poe juures kell 10.00 – 13.00

Hea Toila valla elanik, tule Rohevahetusele, mis mõeldud aiapidajatele, taimesõpradele,
harrastusaednikele ja teistele taimehuvilistele.
“Rohevahetusele” võib tulla igaüks ja tasuta vahetada oma taimi uute või põnevamate vastu, võib lihtsalt oma üleliigseid taimi teistele huvilistele jagada või tulla lihtsalt uudistama.
Ootame kõiki rohenäppudest huvilisi! Lisainformatsioon ja küsimused : Kersti Liiva, tel: 5158929; e-mail : kersti.liiva@gmail.com.

27. mai kohtumine ja autogrammitund režissööri ja kirjaniku Imbi Pajuga ja dokumentaaalfilmi „Tõrjutud mälestused“ linastus Toila Seltsimajas kohviõhtu stiilis, algusega kell 19.00.

Filmitutvustus: Filmi autoris on lapsepõlvest peale tekitanud ärevust ja abitust ema luupainajad, mille taga on kogemused Stalini sunnitöö laagritest. Pilthaaval mälestusi kogudes leiab autor tee oma ema painajalike unenägude mõistmiseks. Film näitab, kuidas totalitaarse režiimi tingimustes saavad naistest ja lastest süsteemi varjatud viha ja kättemaksu ohvrid. Sellise ühiskonna mehhanismid muudavad kogukonna sotsiaalpsühholoogilist atmosfääri, kus inimesed küll püüavad oma lähedasi kaitsta, aga selleks, et ise ellu jääda, pööravad teiste kannatusi nähes pea kõrvale. Perekondade lõhkumist ja kodude hävitamist õigustatakse riiklikul tasandil. Tõe rääkimine on karistatav. Väljarääkimata lood ja vaikimine on jätnud jälje järgmisele põlvkonnale. Ainus viis sellest vabaneda on rääkida neid lugusid.

Võta kaasa sularaha, Sind ootab kinokohvik ja pääse on 2€. Piletid on müügil kohapeal. Lisaks on müügil ka raamat „Soome lahe õed“.

27. mai Doonoripäev Voka sporihoones, kell 11.00 – 13.00.

Kutsume verd andma kõiki soovijaid vanuses 18-60 aastat koos isikut tõendava dokumendiga. Doonor peab kaaluma vähemalt 50 kg, olema terve ja söönud. Doonorile antakse tõend ja toiduainete pakk tema valikul. Osalege ja tehke head.

29. mai vokaalansambel Siuru kevadkontsrt „Helisev kevad“, Voka rahvamajas kell 19.00

Kava sisustavad Siuru muusikasõbrad, kõhutantsijad, Lea Rand ja vokaalansambel Siuru.

Kontsert on kõigile tasuta!

31. mai SUUR batuudimaailm ja kass Arturi rattaralli! Voka spordihoones, kell 11.00 – 15.00

Batuudimaailma perepilet 5€ ja üksikpilet 3€. Piletid müügil kohapeal.

Sind ootavad suured batuudid Pikne McQueen, Suur Kaheksa ja Seikluslinnak!

Batuudimaailm on avatud 11.00 – 15.00, kass Arturi rattaralli algusega kell 12.00

Rattarallile on ootatud pisikesed koolieelikud ja algklasside lapsed.

Esinevad Toila tantsulapsed!

PS! Vihmase ilma korral toimub sündmus spordihoones.
Avatud on ka Toila Toiduklubi pannkoogikohvik! Võta kaasa sularaha.
Kass Artur lubas, et tal on kaasas suur kotitäis iirisega maisipalle! Tule terve perega!

3. juuni Piduõhtu „Ühes külas, ühes talus elas seitse vanatüdrukut...“

Toila seltsimajas, kell 19.00. Toila raamatukogu Kella Kuue Kohtumiste Klubi naisansambel ootab teid PIDUÕHTULE. Esitatakse sajanditaguseid laule ja räägitakse vanaemade aegseid lugusid. Avatud on annetuste kast suvise kontsert-reisi toetuseks. Sissepääs prii.

6. juuni Ida-Virumaa lasteaedade esimene laulu- ja tantsupidu "Oleme Virumaa lapsed“

Peost võtab osa 13 lasteaeda ja üle 260 lapse!

Peo ajakava: 11.00 Rongkäik (laululava mäest alla.)

Vihmase ilm korral toimub pidu Toila Gümnaasiumis

Naerumere pere kutsub Sind peole!

11. juuni Komöödiatetaer etendusega „Orav ja Ilves“

Toila laululaval, algusega kell 19.00. Piletid hinnas 12€ kuni 14€ müügil Piletilevis või kohapeal.

Osades: Andrus Vaarik ja Kaspar Velberg (Tallinna Linnateater)

Jant ühes vaatuses, kestab üle ühe tunni
„Pühendatud Wabariigi aastapäevale ja Riigikogu valimistele, ja see ei ole orava- ega ilvesepartei reklaam. Oled eestlane või ei ole!“ Ivan Orav

Halva ilma korral toimub etendus Toila Gümnaasiumis!

13. juuni KORVIKUNNIDE KARIKAVÕISTLUSED

Korvikunnide sarjas võisteldakse erinevates klassides Pühajõe motokrossirajal.

13. juuni Merepäevad Toila sadamas, algusega kell 12.00

12.00 – Gerd Kanteri sportlikud tegevused nii noorte kui täiskasvanutega

13.00 – laste päästealased võistlused

14.00 – päästevahendite, kiirabivahendite ja tegevuse tutvustus

15.00 – võistlus merel, sadamas teatevõistlus

16.00 – 17.00 Toila laste esinemine

17.00 – 18.00 kultuurilised etteasted ja Kirderanniku mereteemaline etteaste

18.30 – 20.45 Ansamblid Kimalase vend, Märulipänd ja Iiukala

21.00 Ansambel – Meelis Punder ja Anti Kammiste

NB! Korraldajatel jätavad endale õiguse kavas muudatusi teha.

Sündmus on tasuta!

22. juuni Jaanipäev Toilas, Föhrenhofi väljal
Kell 19.00 traditsiooniline jalgpallimatš poissmehed (pruudita mehed) versus abielumehed (pruudiga mehed)
Matšil osalemiseks peab pruut kaasas olema!
Toitlustus- ja lasteala avatud kella 19.00-st! Programmi algus kell 20.00.
Peaesinejad NANCY ja ANNE LOHO
Plaati keerutab DJ MOWKS
Võta kaasa sularaha, sest Sind ootavad: Toila Toiduklubi toitlustusala, Tridensi kokteilitelk, lasteatraktsioonid batuut, skyjump, karussell ja palju muud põnevat!

27. juuni Voka triatlon

11. juuli 7 linna muusikafestival, „Tormis üle maa“ - Veljo Tormis 85

kell 19 Pühajõe kirik, pääse prii.

Kammerkoor Collegium Musicale

Dirigent Endrik Üksvärav

Kavas parimad palad Veljo Tormise kooritsüklist „Unistatud rahvad“. Kontsert on pühendatud Veljo Tormise 85. sünniaastapäevale.

17. juuli Toila sadamajazz

Toila sadamamas, algusega kell 20.00

Siim Aimla ansambel. Solistid Kaire Vilgats, Denise Fontoura ja Hedvig Hanson.
MTÜ Toila Toiduklubi pakub sooja süüa, avatud on Tridensi veini- ja kokteili jazzilounge, ka pärast südaööd. PS! Arveldame sularahas! 300 istekohta on garanteeritud. Vabalt võib tulla oma pleediga ja väiksema nõlva koos perega vallutada! Olete oodatud juba kella 19.00-st! Mõnusat jazziootust!

20. august Toila oru pargi promenaad

Oru pargis, algusega kell 17.00. Peaesineja Anne Veski!

Promenaadiinfo külastajatele!
- avatud on juba Sadamajazzist tuttav koostööpartneri AS Tridensi kokteli- ja veinilounge, diivaninurgakeste ja õdusa interjööriga.
- Kohvikualal pakub magusaid ja soolaseid suupisteid Maidla mõisa catering.
- Kohapeal arveldame ainult sularahas.
- Publikut on ootamas üle 300 istekoha, soovi korral võta kaasa pleed ja vihmakeep.
- Promenaadi külastaja ei ole suhkrust ja värske vihmalõhn ja õrn sabin äratab hoopis suvepeidus muusikameele!
- Piletid veel eelmüügis ei ole, kuid juba peagi!
- Alates eelmüügi avamisest saab pileteid soetada Toila ja Voka raamatukogust, Voka spordihoonest, piletilevi ja piletimaailma müügisüsteemidest. 5€ sooduspiletid Toila valla elanikule saab soetada vaid Toila ja Voka raamatukogust või Voka spordihoonest. Tavapilet eelmüügist 8€ ja Promenaadi toimumise päeval 10€.
- Koolieelikud pääsevad Promenaadialale piletita.
- Parkida saab Karu-väravate juures, Toila Gümnaasiumi juures, Oru pargi parklas kohviku pool, kus reguleerija Teid juhendab. Parkimine on tasuta.
- Toila vald tänab usaldusväärset ja head koostööpartnerit Toila Spa-d!

28. august Meri, muusika ja muinastuled!

Virumaa suurim suvelõpu sündmus – Meri, Muusika ja Muinastuled! Toila rannas 29. augustil. Programm algusega 16.00 ning peaesinejaks seekord Justament!

Noto Outlet/Toila – Ida-Virumaa meistrid!

18. aprillil, enne valla sünnipäeva-aktust Vokas peetud Ida-Virumaa korvpallimeistrivõistluste finaalis sai publiku tormilisel kaasaelamisel võidu Noto Outlet/Toila. Seitsme eelmise korra võitja Kohtla-Järve KK HITO alistati 60:49. Peale karikate saadi preemiaks ühislaul Birgit Õigemeelega, kes samal õhtul astus üles Toila valla sünnipäevapeol.

Meeste võit oli ilus kingitus ka valla sünnipäeval Toila valla aukodaniku tiitli saanud Ib Lambile – järelkasvu üle võib rõõmu ja uhkust tunda.

Lea Rand
Foto: Aleksandr Komšin

Rohkem fotosid

Südamenädal ja klassikaline jooga

Kõik me vajame kehalist tegevust, et olla terved. Mõnele inimesele sobib ujumine, mõnele jooksmine, mõnele aeroobika, mõnele crossfit jne. Mõnele sobib jooga. Joogapraktika võib olla tugev füüsiline tegevus, aga ka pehme, rahustav ja lõdvestav. Spordist eristab joogat asjaolu, et kaasatud on alati kolm komponenti – liikumine, hingamine ja meel. Iseloomulik on püüe olla „siin ja praegu“. Harjutuste keskmeks on alati hingamine. Alustatakse füüsiliste harjutuste õppimisest ja mõne aja pärast lisandub teadlik hingamine.

Sõltuvalt inimese või sihtgrupi vajadusest saab teha väga erinevaid joogapraktikaid. Ideaalne oleks koostada joogapraktika konkreetsele inimesele, lähtuvalt tema soovist, vajadusest, eesmärgist ja füüsilisest vormist.

Klassikalist joogat ei ole võimalik iseloomustada ühe lausega. Kui teha jooga rühmatundi väikestele lastele, on see rohkem mäng ja võimlemine, sirutused ja painutused. Kui räägime joogast suurematele lastele ja noortele siis tegeletakse aktiivselt kehalise arenguga, tasakaaluga, et neist kasvaksid füüsiliselt heas vormis, terved ja tugevad inimesed. Täiskasvanutel aitab jooga luua või säilitada head vormi ja tervist, tugevdada lihaseid, arendada paindlikkust aga ka rahustada meeli, parandada keskendumisvõimet, säilitada tasakaalu jne. Vanematele, pensioniealistele inimestele saab joogatunni üles ehitada sõltuvalt nende tervislikust seisundist ja vormist, mis võib olla vägagi erinev. Tehakse võimetekohaseid füüsilisi harjutusi ja kasutatakse lihtsaid hingamistehnikaid. Kõik see aitab parandada nii elukvaliteeti, tervist, unekvaliteeti aga ka füüsilist vormi, lähtuvalt konkreetsest inimesest.

Eraldi teema on joogateraapia, mis keskendub haige inimese tervendamisele või haigussümptomite leevendamisele. Joogateraapia on alati individuaalne ja efektiivseks toeks arsti poolt määratud ravile.

Enamus meie igapäevaseid tegevusi surub rindkeret kokku. Joogas räägime selle kohta, et “südame ruum“ on kokku surutud. Südamel läheb kitsaks ja raskeks. Teatud lihtsate joogaharjutustega saame hakata „südame ruumi“ avardama. Tugevdame seljalihaseid ja venitame rinnalihaseid, sirutame keha eesmist osa. Selle tulemusel paraneb kehahoiak, hingamine, südame ruum avardub ja süda saab paremine tööle hakata. Ka vererõhk võib normaliseeruda.

Jooga on vahend, mille abil saame ise väga palju enda heaks ära teha, et olla tervemad ja õnnelikumad!

Külliki Küttis

Noored pildis

Kõik tallad tatsuvad mullal, igal on oma rada.

Igaüks võib minna ja tulla, käimisi olgu või sada.
Igaüks vaid korra saab öelda, et tuli ta lapsepõlvest.

23. aprillil helises Toila Gümnaasiumis lõpukell. Neil, kes tänavu lõpetavad, on kõik teed valla – jätkuks vaid tarkust ja oskust häid valikuid teha. Nende väikestel sõpradel on veel pikk tee käia.

Toila valla Laste 19. lauluvõistlus

Võistulaulmisel osales tänavu 27 lauljat kolmes vanuserühmas. Laulud õpetasid õpilastele selgeks muusikaõpetajad Katrin Niine, Anu Pungas, Stella Müsler, lapsevanem Leho Tiinas ja õde Lilian Männi. Solistidele elasid kaasa koolikaaslased ja emad-isad. Publik sai valida oma lemmikud igas vanuseastmes. Vaatajate lemmikud olid Leenu Männi, Britta Eliise Astok, Lene Tiinas, Elina Hein ja Meriliis Merirand.

Žürii koosseisus Riho Breivel, Kaisa Pukk, Irena Svetlanova ja Helen Marie Niine hindas lauljate esinemisjulgust, viisipidamist, rütmitaju ja tegi oma otsuse järgmiselt:

1.-2. klassi võitjad

Leenu Männi

Britta Eliise Astok

Brigitta Neiland

3.-4. klassi võitjad

Lene Tiinas

Krete Oja

Diana Dolganova

5.-12. klassi võitja

Meriliis Merirand

Kõik lauluvõistluse osalejad said diplomi ja maiustuse. Võitjad ja publiku lemmikud said ka auhinnad.

Osalejate nimel täname peo juhte Katit ja Liinat ning ütleme suure aitäh laitmatu helitehnika eest Andreasele.

Lõpulaulu viisi võttis üles Riho Breivel ja nii laulsid solistid ja pealtvaatajad koos lauluvõistluse lõppenuks.

Huvijuht

Maire Aul

Foto: Kaisa Pukk

Rohkem fotosid lauluvõistluselt

Kirjutamisse tuleb suhtuda vabalt ja mänguliselt

Neljapäeval, 9. aprillil, toimus Toila Gümnaasiumis “Elava kirjanduse õpituba”. Meil olid külas Tartu NAKi (Noorte Autorite Koondis) liikmed: Vahur Afanasjev, Veiko Märka, Kaija Kängsepp, Aapo Ilves ja Contra. Kirjanikega kohtumisest said osa võtta 9.-12. klassi õpilased.

Õpitoa juhatas sisse Vahur Afanasjev, kes selgitas meile, kuidas kirjandus on oluline teistes eluvaldkondades, kuidas on kirjandus seotud ajakirjanduse, juura, turunduse ja muude töövaldkondadega. Samuti märkis ta, et kirjutamisse tuleb suhtuda vabalt ja mänguliselt, mis on ka Tartu NAKi rühma kuvandi kõige olulisem joon.

Teisena esines meile Veiko Märka, kes oli ka Tartu NAKi esimene esimees, lugedes luuletusi oma luulekogust. Luuletused olid küll ühiskonnakriitilised ja iroonilised, kuid väga loomingulised ning publikule nalja pakkuvad.

Samuti oli publik vaimustuses ka Contra loomingulisest etteastest. Tema võrukeelne murdeluule ja lõbus hoiak kogu kehaga tegid publiku kaasaelamise meeldivaks.

Ka Aapo Ilves, kes on kirjutanud sõnad paljudele tuntud poplauludele, vaimustas publikut nii, et peale tema etteastet paluti tal mõni laul veel esitada.

Kaija Kängsepa luuluetused olid küll vähe tõsisema taustaga, kuid mõtlemapanevad.

Lõpetuseks kinkisid kirjanikud meie koolile mõned oma teosed koos autogrammidega ning ka meie kooli poolt olid kirjanikele kingituseks mõned meened.

Helen Marie Niine

11. klass

Foto: Maire Aul

XXVII Juhan ja Jakob Liivi ning Juhan Liivi luuleauhinna laureaatide loomingule keskendatud koolinoorte etlusvõistluse Ida-Virumaa eelvooru võitis SIIM PÄRSS

10. aprillil toimus Toila Gümnaasiumis sama ürituse eelvoor. Osales 22 etlejat neljast koolist. Lisaks meie koolile olid esindatud Avinurme Gümnaasium, Kohtla-Järve Järve Gümnaasium ja Narva Eesti Gümnaasium.

Etlejaid hindas žürii, kuhu kuulusid: Anne Uttendorf, Urmas Lada, Merle Äri, Lea Rand ja Iivi Paumets.

Võisteldi neljas vanusekategoorias, oma vanusegrupis tulid võitjateks Maria Saveljeva (juhendaja Anneli Koppel), Siim Pärss (juhendaja Ülla Toomjärv), Elise Jalonen (juhendaja Katrin Kivimeister) ja Richard Sepajõe, kes juhendab ennast ise.

Võitjatel tuli esitada veelkord J. Liivi loomingut, et selguks parimatest parim. Lõpptulemus sai järgmine: kolmandat kohta jäid jagama Elise Jalonen ja Richard Sepajõe, II koha sai Maria Saveljeva ja I koha sai Siim Pärss.

Selline tore üritus said toimuda IVOL-i projekti toel, auhindadega toetasid meie üritust Toila SPA, Vivendi Koolituskeskus ja käsitöösalong Teeme TeistMoodi.

Suur tänu kõigile asjaosalistele!

Tänan väga ausat ja asjatundlikku žüriid – Siim Pärss sai 18. aprillil Alatskivil toimunud lõppvoorus noore lootuse eripreemia. 

Katrin Kivimeister

Foto: Andreas Astok

Õpilased tutvusid kõrgkoolidega

Toila Gümnaasiumi õpilaste jaoks oli aprilli esimene nädal väga tegus ja hariv. Teisipäeval, 31. märtsil, avanes üheteistkümnenda klassi õpilastele võimalus sõita Tartu ning tutvuda sealse Tervishoiu Kõrgkooliga. Sinna jõudes jagati meid kahte gruppi ning osad meist sattusid labori õpituppa ning teised geneetika ja mikrobioloogia õpituppa. Labori õpitoa teemaks oli „Tervislik sisekeskkond”. Räägiti tööalastest ohuteguritest, kuidas neid vältida ning samuti räägiti sellest, millised on töökeskkonna normid ning õpetati, kuidas mõõta töökeskkonna tingimusi. Pärast seda saime iseseisvalt spetsiaalseid aparaate kasutades mõõta klassiruumi õhuniiskust, valgust, temperatuuri, müra ja palju muud. Hiljem pidime oma tulemusi teiste ees esitlema ja arutlema. Teises õpitoas uuriti oma põse limaskesta rakkudest saadud DNA-d geel-elektroforeesi abil, õpiti kasutama automaatpipetti, vaadeldi suus olevaid baktereid neid eelnevalt musta värvaine nigrosiiniga värvides, määrati pastöörpiimas sisalduvate mikroobide üldarvu ning tehti pärmiseente pindkülvi agarile (vetikatest saadud tarretuv aine).

Lisaks põnevatele tegevustele õpitubades toimus ringkäik kooli ruumides, mille käigus oli võimalik näha, millised on selle kooli võimalused ja mida seal täpsemalt teha saab. Eriti põnev oli näha, kuidas üliõpilased erinevates õppepalatites tegid arvestusi või praktiseerisid röntgeniülesvõtte, elustamise, trauma, maoloputuse ja klistiiri tegemist elusuuruses mannekeenide peal. Pärast ringkäiku toimusid veel viimased loengud ja praktilised ülesanded. Need, kes olid labori õpitoas, said lõpetuseks veel palju uusi teadmisi patohistoloogiast ning said jällegi ise proovida, kuidas käib histoloogiliste preparaatide valmistamine, mis tegelikkuses võtab aega 2 tööpäeva. Lisaks sellele saime vaadelda neerukoe valmispreparaate läbi mikroskoobi.

Meile jättis Tartu Tervishoiu Kõrgkool väga meeldiva mulje. Kõik nägi väga hea välja, sealne tehnoloogia on väga uudne ning annab väga hea praktika sealsetele tudengitele. Päev oli põnev ning kõige huvitavam oligi just see, et me saime ise kõiki asju proovida.

Neljapäeval, 2. aprillil, sõitsid Toila gümnaasiumi 9.-12. klassi õpilased Tallinna, et tutvuda Tallinna Tehnikakõrgkooliga. Päev algas loenguga, kus erinevad juhendajad tutvustasid uurimustöö teemasid, mida soovi ja huvi korral saavad meie kooli õpilased oma lõputööks valida. Teemad olid seinast seina ja kuna paljudel õpilastel ongi just teema leidmisega raskusi, siis usun, et need pakkumised olid suureks abiks. Samuti olid juhendajad väga meeldivad ja vastutulelikud, seega koostöös nendega oleks päris huvitav lõputööd teha.

Pärast loengut toimus majatuur, kus saime näha Tallinna Tehnikakõrgkooli õpivõimalusi. Alustasime ringkäiku arhitektuuri-, rõiva- ja tekstiiliteaduskonnast. Koridorides olid olemas ka tudengite poolt tehtud näidised majamakettide valmistamisest ja kostüümide õmblemisest. Järgnevalt liikusime ehitus- ja mehaanikateaduskonda, kus saime näha puidust tehtud majakesi, treppe, renoveeritud mootorratast, autode parandamist ja palju muud. Nägime ka oma silmaga ära poolelioleva vormeli ning saime teada, kaua sellise masina ehitus üldiselt aega võtab. Selgus, et masina kokkupanek pole sugugi keeruline ning sellega tullakse toime lausa ühe päevaga. See-eest maksab selline vormel väga palju. Samuti osalevad oma kooli õpilased sellega ka võistlustel ning alles viimasel minutil otsustatakse, kes hakkab selle võimsa masina rooli keerama. Isegi tüdrukud võivad parimaks osutuda ja rooli taha istuda. Olime küll varasemalt teadlikud, et vormelautos mugavused puuduvad, kuid nüüd veendusime selles ka oma silmaga. Nimelt valatakse iste vahust ja just täpselt konkreetse piloodi istumise järgi.

Majatuuril ei puudunud ka vastavate erialade õppejõudude poolt esitatud lühitutvustus oma eriala kohta ja toodi ka välja, miks just seda eriala õppima tulla. Eriti sümpaatse mulje jättis ehitusteaduskonna õppejõud, kes kunagi oli selle teaduskonna tudeng ning nüüd on tõusnud juba nii kõrgele.

Sellised õppekäigud on igati kasulikud, sest oma silmaga näha ja kõrvaga kuulda, on ikka huvitavam kui lihtsalt kooli kodulehte vaadata.

Karis Karindi

Video Tehnikakõrgkooli külastamisest