Kui
Julie Laur kutsus mind Naksitrallide sünnipäevanädala eel külla,
et teha intervjuu nende maja staažikate õpetajatega arvasin, et
kohtun soliidsete hallipäiste pedagoogidega. Kui me Maret
Tammiksaare, Helle Männi ja Mai Voorega kohtusime, oli mu esimene
küsimus: „Kus need staazikad siis on?“
Jah,
kui neid särasilmseid ja energilisi naisi vaadata, siis ei tahaks
küll kuidagi uskuda, et nad kõik juba „aegade algusest“ selles
majas töötavad.
„Eks
lapsed hoolitsevad selle eest, et silmad säraksid,“ ütleb Helle.
„Meie päevad ei ole üksluised, vaid iga päev toob uued
emotsioonid, uue rõõmud.“ Maret ja Mai nõustuvad sellega ja
lisavad, et eks lapsed sunnivad ennastki arendama, kõik meeled
peavad olema kogu aeg avatud, et ajaga ja lastega kaasas käia. Mõte
peab kogu aeg töötama, et pakkuda lastele midagi uut, sest muidu
läheb neil ja endalgi igavaks. Koolitused ja erinevad kursused
annavad võimaluse uusi asju õppida ja ennast arendada.
Kui
40 aasta peale tagasi vaadata, siis leiavad naised, et täna on seda
tööd lihtsam teha, kui aastaid tagasi. Üks põhjus on see, et
rühmas on vähem lapsi. See annab võimaluse süveneda, iga lapsega
eraldi rohkem tegeleda. Lihtsam on ka tundideks ettevalmistamine.
Seda aega, kui erinevaid materjale nö põlve otsas pidi tegema või
näiteks pilte läbi kopeerpaberi paljundama, ei igatse enam keegi
taga. Mis tänapäeval viga – Internet on häid ideid ja materjale
täis, paljundusmasin võimaldab kiiresti ja palju asju ette
valmistada. Positiivsena toovad kõik välja ka selle, et tänapäeval
on lapsevanemad aktiivsemad lasteaia igapäevaelus kaasa lööma.
Eriti teeb rõõmu see, et isad on avatumad ja löövad mõnuga kaasa
lasteaia tegemistes.
Praeguses
lasteaia töökorralduses meeldib ka see, et ühe rühmaga saab
sõimerühmast alates kuni koolini välja minna. Ei pea lapsi „käest
ära andma“.
Aga
mis see siis ikkagi on, mis juba 40 aastat selle töö juures on
hoidnud?
Aktiivne
igapäevane tegevus, iga päev toob midagi uut, rõõm näha laste
arengut – toovad Maret, Helle ja Mai välja oma töö päikselise
poole. Rõõm näha oma kasvandikke ja nüüd juba ka nende lapsi.
Mai ütleb, et kohe-kohe on jõudmas lasteaeda kolmas põlvkond.
Tähtis on ka hea koostöö ja stabiilne kollektiiv. Ühes rühmas
töötavate inimeste hea koostöö on ülioluline, ühe asja eest
peab väljas olema. Ja koostöö lastega, kui koos räägitakse läbi,
mida ja kuidas teha. Lapsed annavad ka ise palju ideesid.
Minu
küsimusele „Kas ka pikk puhkus mängib oma osa?“ vastab Helle,
et sageli on juba peale paari nädalast puhkust selline tunne, et
tahaks tagasi tööle.
Võiks
arvata, et peale pikki päevi lastega tegelemist, tahaks ainult rahu
ja vaikust. Aga nii see ei ole. Kõik kolm teevad hea meelega
käsitööd. Helle ja Mai käivad Voka raamatukogus koos
Nobenäppudega ilu loomas ja Maret ei jõua neid õmblustöid, mis
kasvõi lasteaia tarbeks aja jooksul õmmeldud, kokku lugeda. Mai ja
Maret panevad hea meelega näpud mulda, Mai hoiab vaimu erksana
lugemise ja ristsõnade lahendamisega, Maretit võib kohata nii
rahvatantsupõrandal kui suusarajal. Helle lisab, et talle meeldib
tegeleda paljude erinevate asjadega, et avastada enda jaoks uut ja
huvitavat. Ja eks oma lapse-lapsed nõuavad ka oma osa.
Naiste
juttu kuulates saan aru, et aktiivne eluviis ja igapäevane lastega
tegelemine ongi see, mis hoiab noorena ja paneb silmad särama.
Olgu
siin lõpetuseks veel üks lasteaias juhtunud lugu.
Õhtul
enne kojuminekut, riietumise ajal küsib lapsevanem oma pojalt,
kuidas tänane päev läks.
Selle
peale vastab laps: „Mine vaata õpetaja silmadesse!“
Soovime
Maretile, Hellele, Maile ja teistele Naksitrallide õpetajatele ja
töötajatele palju rõõmu ja jätkuvalt sära silmadesse toovaid
lapsi!
Lea
Rand