Kuidas see võimalik on?

Kuidas see võimalik on? No öelge, kuidas see võimalik on? Nii küsiti minu käest augusti alguses Mäetaguse rahvamajas toimunud vabariiklikul rahvatantsujuhtide suvekursuse õppepäeval. 

Millest jutt käis? Ikka meie vahvast muusikaliseltskonnast ja eelmise õhtu etendusest, mille lõppedes saalitäis kursuslasi meile püsti seistes aplodeeris. Et tegu oli pealtvaatajatega, kellele lavalolek ja esinemised on igapäevase töö üks osa ja kellel on laval toimuva suhtes kõrgemad nõudmised kui ehk mõnel teisel, siis seda enam tegi nende vaimustus meid rõõmsaks. Mind juhendajana tegid lausutud kiidusõnad ühtviisi nii rõõmsaks kui ka rahulikuks, sest peamurdmist etenduse pärast oli olnud päris rohkesti. Kui ma söandasin öelda, et olin etenduse kvaliteedi pärast mures, siis öeldi mulle vastuseks, et muretsemine on lausa keelatud, kuna meie muusikal oli nii vahva, et terve õhtu ainult sellest räägitigi.

Närveerimiseks oli aga põhjust küllaga. Kostüümid pidin Tallinnast uuesti laenutama, kava tuli muuta ja kuna osa lavajõududest ei saanud osaleda, siis oli vaja nende asemele kedagi leida. Õnneks tulid appi Piret Unt, Kaisa Saarmann ja Kert Kesler, kes väga lühikese ajaga õppisid ära uued laulud ja liikumise. Ümberkorraldused etenduses seadsid nii mõnegi esineja hoopis uude rolli, millega harjumiseks ei olnud aega ei rohkem ega vähem kui paar päeva. Põhimõtteliselt võiks öelda, et mõni esineja sai lihtsalt “vette visatud”. Aga kõik said kenasti hakkama. Said hakkama – see on väga ilmetult öeldud ja ei väljenda tegelikkust tõepäraselt. Kõik andsid endast rohkem, kui julgesin peale pikka suvepuhkust loota ja võib õigustatult öelda, et niisugust hoogu ja lustimist ei olnud mitte ühelgi kevadisel esinemisel. Kuna publiku seas olid ka kaks hiljuti juubelisünnipäevi pidanud tunnustatud tantsujuhti – Maie Orav ja Ülle Feršel – siis lisasime kavasse Sünnipäevalaulu. Liigutav esitus Kirsika Liiva ja Elina Heina poolt tõi juubilarid lava ette, kus nad meie duetile tänuks kummardasid. Juba etenduse esimestest lugudest peale aplodeeriti nii innukalt, et oli tunne nagu võiks kõik lood kordamisele saata. Kiideti Anett Marie Astoki hiilgavat lavalist sära ja näitlejameisterlikkust ja noormeeste vägevat lauluhäält. Ning Ärahellitatud lapse laul “Päikesekillukeste” esituses tõi saali naerukihina.

Taaskord pean ma tõdema, et meil on igati andekad tegijad, nii suured kui ka väikesed – Toila Gümnaasiumi “Päikesekillukesed”, neiud ja noormehed, vilistlased, lapsevanemad ja õpetajad. Ehk siis kokkuvõtlikult seltsing “Muusikal”, kellele lisandus tantsutrupp Lausa Lust, kelle jaoks olid selle aasta etendused esimeseks koostööks meie seltsinguga. Pealtvaatajate sõnul oli väga positiivne näha laval koolilaste kõrval kaasa löömas ka täiskasvanuid. Küllap tantsuõpetajad juba teavad, mida tähendab töö täiskasvanutega ja kuidas peale väsitavat tööpäeva neist veel laulu- või tantsuringides kõikehaarav emotsioon kätte saada. Ning meie vahvate noorte suvevaheaja-tublidust ei jõudnud üks Lääne-Virumaa tantsuõpetaja ära imestada: kuidas see võimalik on, et koolilapsed leiavad suvevaheajal aega ja tahtmist kokku tulla ja harjutada. Aga on võimalik! Ja nad ei käi oma tublisid kultuuritegusid tegemas ainult Poolas või Londonis, vaid neid näeb ennekõike esinemas oma kodukohas ja lähiümbruses.

Niisiis, Toila nimi on jälle vabariigis natuke kõneainet andnud. Suur aitäh teile, minu armas seltskond, kellega on mõnus kultuuriradadel astuda.

Lõpetan Chalice'i laulu sõnadega:

…mu inimesed teavad ise, et
nad on
mu inimesed- minu inspiratsioon...
mu inimesed,
üks seis, siht ja suund...

Anu Pungas