Oktoobrikuu
lehes on meil võimalus saada lähemalt tuttavaks uue Kohtla-Nõmme
Kooli direktoriga.
Kes Sa oled ja kust tuled?
Minu nimi on
Mariliis Oder. Sellele, kust ma tulen, on alati keeruline vastata.
Sündinud olen Haapsalus, põhikooli lõpetasin Vana-Vigalas,
seejärel jätkasin õpinguid Läänemaal ning viimased 9 aastat
elasin-töötasin Saaremaal.
Öeldakse,
et me kõik tuleme lapsepõlvest. Kus möödus Sinu lapsepõlv ja
mida Sa sealt kaasa oled saanud?
Minu lapsepõlv
möödus pisikeses Raplamaa külas, Vana-Vigalas. Suviti veetsin aega
vanaema juures Aseris. Lühidalt öeldes oli minu lapsepõlv imeline.
Minu ema, kes mind üksi kasvatas, võimaldas mulle kõik, mida ühel
lapsel õnneks vaja on. Olen sealt kaasa saanud oma väärtushinnangud,
hoolivuse, iseseisvuse, loovuse ja kire elu vastu. Lapsepõlvest sain
kaasa julguse kuulata südant; teadmise, et ükskõik, mis ka ei
juhtuks, on mul oma turvavõrk ning oskuse kõigega hakkama saada.
Kelleks
tahtsid lapsepõlves saada?
Esimene soov,
mida ka ise mäletan, oli sisekujundajaks saamine. Kuna ma aga ei
tahtnud peale gümnaasiumi Tallinna ega Tartusse õppima asuda,
läksin Haapsalusse ning minust sai õpetaja. Üks parimaid valikuid
minu elus!
Õpetajaks
saamise soovi ise ei mäleta, kuid inimeseõpetuse õpetaja väidab,
et ma olevat nii unistanud põhikoolieas. Eks kooli sai lapsepõlves
kõvasti mängitud.
Kus
oled õppinud?
Põhihariduse
omandasin Vana-Vigala Põhikoolis, seejärel keskhariduse Noarootsi
Gümnaasiumis. Magistrikraadi omandasin TLÜ Haapsalu Kolledžis, kus
õppisin klassiõpetajaks inglise keele kõrvaleriala ja noorsootööd
õppisin Tallinna Ülikoolis.
Miks
valisid just selle eriala?
Õpetajaks
sattusin õppima juhuslikult, kuid teisel kursusel mõistsin, et see
ongi see, mida tahan teha. Haridusvaldkond on vist tegelikult veres –
ema on lasteaia direktor ja ka vanaema töötas lasteaias.
Noorsootööd
läksin õppima siis, kui olin ühe aasta olnud Salme Põhikoolis
huvijuht. Olen ise alati öelnud, et noored suunasid mind seda eriala
õppima. Noorsootöö on kahtlemata valdkond, mis mind väga huvitab
– noorte osaluse ja omaalgatuse eest ma seisan.
Mis on
Sinu jaoks elus tähtis?
Minu jaoks on
elus tähtis kuulata südame häält, nautida hetke, armastada seda,
mida teed ning uskuda endasse. Inimesed on minu elus tähtsad –
minu pere, sõbrad ja koolipere. Minu jaoks on tähtis seada eesmärke
ja nende poole püüelda, komistades uuesti jalule tõusta. Armastus
on tähtis, positiivne mõtteviis samuti – igas hetkes on midagi
ilusat! Suhtlemine on tähtis – kõigest saab ja tulebki rääkida.
Mis
teeb tuju heaks?
Iga uus päev
teeb tuju heaks. Ületatud väljakutsed, töö koolis, sügavad
vestlused, tuhkur Peeter, laupäev emaga aiamaal. Tegelikult teeb elu
ise tuju heaks!
Hobid?
Meelistegevus vabal ajal? Kuidas Sa puhkad?
Ma olen oma
ameti fänn – kogun energiat tööd tehes. 24/6 naudin oma tööd,
kuid laupäev on minu mitte-midagi tegemise päev. Mulle meeldib
lugeda, seriaale vaadata, Eestimaal ringi sõita, kohvikutes kohvi
juua, sõpradega aega veeta, lihtsalt kodus olla ja jalutada.
Aeg-ajalt olen ka spordilainel, armastan joosta.
Mida
hindad inimestes? Elus üldse?
Oh, see oleks
alles üks pikk nimekiri. Inimestes väärtustan ausust ja hoolivust,
heatahtlikku otsekohesust ja avatust, julgust olla mina ise – jääda
iseenda olemusele truuks, oskust teisi mõista ning tahet näha
lahendusi, mitte probleeme. Elus väärtustan inimsuhteid, armastust
ümbritseva ja iseenda vastu, suhtlust, empaatiat ja ambitsioone.
Kui
valmis oled muutusteks – uuteks kohtadeks, uuteks inimesteks?
Oma senisele
elule tagasi vaadates, siis vägagi valmis. Usun sellesse, et
muutused on head ja vajalikud, kuid see ei tähenda, et olnule tuleb
selg keerata. Väärtustan kogetut ja usun sellesse, et meie teele
tulevad inimesed ning kohad, mida vajame, et õppida ja areneda.
Milline
on Sinu varasem töökogemus? Kus oled töötanud?
2011. aastal
lõpetasin esimesed ülikooliõpingud ja suundusin tööle Salme
Põhikooli, kust tulin nüüd Kohtla-Nõmmele. Õpingute ajal
töötasin ka sporditarvetepoes RakserSport müüjana, Africa pubis
ettekandjana ja spordiliidus sekretärina ning need kogemused on
pannud mind tööd koolis veelgi enam väärtustama.
Oled
nüüd juba paar kuud uues ametis Kohtla-Nõmme Kooli direktorina.
Kuidas Kohtla-Nõmme ja kool on Sind vastu võtnud?
Hommikul ärkan
hea tundega, ühelgi pühapäeval ei mõtle, et “Oeh, homme on
tööpäev”. Koolielu toob sära silmadesse ning iga tööpäev on
uskumatult tegus ja omamoodi vahva. Õhtul lähen koju, olen väsinud,
aga südames on päike.
Ma pean
loomulikuks, et kool on koolijuhi südameasi „kogu kupatusega”.
Minu senine elu ja kogemused on õpetanud raskusi ületama, mitte
nende all murduma.
Väärtustan
erinevusi ja usun sellesse, et kui Su ümber on inimesed, siis on iga
päev ainulaadne. Juulikuus üksi kabinetis istudes oli ametil hoopis
teine värv. Kui majas on aga koolipere, siis on ametil särtsu.
Kolleeg küsis ühel päeval, kuidas mulle siis kool meeldib. Väga
meeldib! Meeldivad inimesed ja meeldib koolimaja. Tunnen, et olen
õige koha peal!
Pisikesed
kohad on mulle alati meeldinud ja seepärast on Kohtla-Nõmme
südamelähedane esimesest hetkest peale. Mulle meeldib, kui inimesed
teineteist tunnevad, kui saan jalutada kodust tööle ja töölt koju
ning aknast paistab miljonivaade. Olen tänulik, et saan elada ja
tööd teha samas kohas. Võib öelda, et Kohtla-Nõmme rahulikkus on
mind võlunud!
Kuidas
Sulle tundub, millised on Kohtla-Nõmme Kooli kõige suuremad
"väljakutsed"?
Mul on
vedanud, sest väljakutseid on ning peabki olema. Kool on miski, mis
ei saa kunagi valmis ja see ongi selle valdkonna võlu.
Hetkel on
käsil arengukava ning vahvaks väljakutseks ongi tulevikku rändamine
ehk kuhu me liigume. Leian, et peame end ise vajalikuks tegema ja see
tähendab eelkõige muudatusi õppetöös.
Kohtla-Nõmme
Kool koondab endasse suure hulga andekaid ja haritud inimesi. Usun
Kohtla-Nõmme Kooli meeskonda. Kindlasti teeme tööd ühtse
meeskonna nimel, et meist saaks üks veel õigem-parem-põnevam kool.
Ka sise- ja
väliskommunikatsioon vajab arendamist, et informatsioon jõuaks
kogukonnani ning kooli maine peegeldaks säravat sisu.
Suurim samm
tuleb astuda kooli ja lasteaia ühendamise suunas, et tunneksime
ennast ühtse organisatsioonina, mitte ei asuks lihtsalt ühes
hoones. Minu unistus on, et see põnev ja suursugune maja oleks koht,
kuhu laps tuleb pisikesena ja lahkub põhikooli lõpetajana.
Millisena
näed Kohtla-Nõmme Kooli viie või kümne aasta pärast?
Näen
Kohtla-Nõmme Kooli oma piirkonna (loe: tööstuspiirkonna)
looduslähedase pärlina, mis on avatud, aus, läbipaistev ja nähtav,
ei röövi unistusi ning paneb oma inimesed (lapsed ja täiskasvanud)
särama. Tahan, et me lõimiksime õpet meid ümbritseva keskkonnaga,
väärtustaksime oma asukohta ning õpiksime ettevõtlikult, õues ja
liikudes. Õppimine ja õpetamine toimuks koostöös, kus
klassiruumiks võib olla pink pargis või põrand koridoris ning
klassiruumis ei oleks alati vaid üks õpetaja.
Tahan, et
Kohtla-Nõmme Kool oleks kaasaegsete ruumide ja lahendustega
hariduskeskus (kogukonna süda), mis puudutab igaühte ning kuhu
inimesed soovivad panustada – küsime, kuulame ja teeme. Koos.
Usun, et tulevikus on meie maja ruumid avaramad,
multifunktsionaalsemad ja “rääkivad” - juba praegu on võimalik
treppe kasutada korrutustabeli kordamiseks ning hommikul kooli tulles
saab ennast motiveerida hüüdlausetega.
Juba praegu
oleme liikumas selles suunas, et Kohtla-Nõmme Kool avastaks igaühes
tema parima ja toetaks mitmekülgset eneseteostust. Soovin, et koolis
oleks õpilasel autonoomia, valitseks koolirõõm ning koolipere
silmad säraksid. Tahan, et lasteaed arendaks lapsi mitmekülgselt,
lõimides nn huvitegevust ja suunatud tegevust. Näen, et
Kohtla-Nõmme Koolis töötavad õpetajad, kes lähtuvad oma töös
põhimõtetest “Õpeta nii, et Sul endal oleks põnev!” ja “Tee
tunnis õpilastega seda, mida nad iseseisvalt kodus teha ei saa!”.
Näen, et
Kohtla-Nõmme Kool koondab veelgi enam mitteformaalset ja formaalset
õpet, pakkudes mitmeid tulevikuoskusi arendavaid valikaineid ning
võimaldades juba algklassides valida endale sobiv õppesuund. Samuti
oleme me viie aasta pärast käima lükanud mentorlussüsteemi ning
iga laps seab endale ise eesmärgid, mida koos mentoriga Kohtla-Nõmme
Koolis veedetud aastate jooksul analüüsib.
Kui
Sul oleks üks soov kuldkalakesele, siis mis see oleks?
Kuldkalakeselt
paluksin igale inimesele oskust tunda rõõmu elust, nautida
võimalusi-väljakutseid, tunda rahulolu iseenda, oma töö üle ning
tahtmise inimesi enda ümber võimestada. Ma tegelikult nii väga
soovin, et inimesed oleks iseendaga nii rahul, et nad ei peaks teisi
oma negatiivsusega pidurdama, vaid saaksid elada sajaprotsendiliselt
ja näeksid, et elu on ilus ja elamist väärt!
Aitäh!
Küsis
Lea Rand