Oktoobrikuu lehes on meil võimalus saada lähemalt tuttavaks uue Kohtla-Nõmme Kooli direktoriga.
Minu nimi on Mariliis Oder. Sellele, kust ma tulen, on alati keeruline vastata. Sündinud olen Haapsalus, põhikooli lõpetasin Vana-Vigalas, seejärel jätkasin õpinguid Läänemaal ning viimased 9 aastat elasin-töötasin Saaremaal.
Öeldakse, et me kõik tuleme lapsepõlvest. Kus möödus Sinu lapsepõlv ja mida Sa sealt kaasa oled saanud?
Minu lapsepõlv möödus pisikeses Raplamaa külas, Vana-Vigalas. Suviti veetsin aega vanaema juures Aseris. Lühidalt öeldes oli minu lapsepõlv imeline. Minu ema, kes mind üksi kasvatas, võimaldas mulle kõik, mida ühel lapsel õnneks vaja on. Olen sealt kaasa saanud oma väärtushinnangud, hoolivuse, iseseisvuse, loovuse ja kire elu vastu. Lapsepõlvest sain kaasa julguse kuulata südant; teadmise, et ükskõik, mis ka ei juhtuks, on mul oma turvavõrk ning oskuse kõigega hakkama saada.
Kelleks tahtsid lapsepõlves saada?
Esimene soov, mida ka ise mäletan, oli sisekujundajaks saamine. Kuna ma aga ei tahtnud peale gümnaasiumi Tallinna ega Tartusse õppima asuda, läksin Haapsalusse ning minust sai õpetaja. Üks parimaid valikuid minu elus!
Õpetajaks saamise soovi ise ei mäleta, kuid inimeseõpetuse õpetaja väidab, et ma olevat nii unistanud põhikoolieas. Eks kooli sai lapsepõlves kõvasti mängitud.
Kus oled õppinud?
Põhihariduse omandasin Vana-Vigala Põhikoolis, seejärel keskhariduse Noarootsi Gümnaasiumis. Magistrikraadi omandasin TLÜ Haapsalu Kolledžis, kus õppisin klassiõpetajaks inglise keele kõrvaleriala ja noorsootööd õppisin Tallinna Ülikoolis.
Miks valisid just selle eriala?
Õpetajaks sattusin õppima juhuslikult, kuid teisel kursusel mõistsin, et see ongi see, mida tahan teha. Haridusvaldkond on vist tegelikult veres – ema on lasteaia direktor ja ka vanaema töötas lasteaias.
Noorsootööd läksin õppima siis, kui olin ühe aasta olnud Salme Põhikoolis huvijuht. Olen ise alati öelnud, et noored suunasid mind seda eriala õppima. Noorsootöö on kahtlemata valdkond, mis mind väga huvitab – noorte osaluse ja omaalgatuse eest ma seisan.
Mis on Sinu jaoks elus tähtis?
Minu jaoks on elus tähtis kuulata südame häält, nautida hetke, armastada seda, mida teed ning uskuda endasse. Inimesed on minu elus tähtsad – minu pere, sõbrad ja koolipere. Minu jaoks on tähtis seada eesmärke ja nende poole püüelda, komistades uuesti jalule tõusta. Armastus on tähtis, positiivne mõtteviis samuti – igas hetkes on midagi ilusat! Suhtlemine on tähtis – kõigest saab ja tulebki rääkida.
Mis teeb tuju heaks?
Iga uus päev teeb tuju heaks. Ületatud väljakutsed, töö koolis, sügavad vestlused, tuhkur Peeter, laupäev emaga aiamaal. Tegelikult teeb elu ise tuju heaks!
Hobid? Meelistegevus vabal ajal? Kuidas Sa puhkad?
Ma olen oma ameti fänn – kogun energiat tööd tehes. 24/6 naudin oma tööd, kuid laupäev on minu mitte-midagi tegemise päev. Mulle meeldib lugeda, seriaale vaadata, Eestimaal ringi sõita, kohvikutes kohvi juua, sõpradega aega veeta, lihtsalt kodus olla ja jalutada. Aeg-ajalt olen ka spordilainel, armastan joosta.
Mida hindad inimestes? Elus üldse?
Oh, see oleks alles üks pikk nimekiri. Inimestes väärtustan ausust ja hoolivust, heatahtlikku otsekohesust ja avatust, julgust olla mina ise – jääda iseenda olemusele truuks, oskust teisi mõista ning tahet näha lahendusi, mitte probleeme. Elus väärtustan inimsuhteid, armastust ümbritseva ja iseenda vastu, suhtlust, empaatiat ja ambitsioone.
Kui valmis oled muutusteks – uuteks kohtadeks, uuteks inimesteks?
Oma senisele elule tagasi vaadates, siis vägagi valmis. Usun sellesse, et muutused on head ja vajalikud, kuid see ei tähenda, et olnule tuleb selg keerata. Väärtustan kogetut ja usun sellesse, et meie teele tulevad inimesed ning kohad, mida vajame, et õppida ja areneda.
Milline on Sinu varasem töökogemus? Kus oled töötanud?
2011. aastal lõpetasin esimesed ülikooliõpingud ja suundusin tööle Salme Põhikooli, kust tulin nüüd Kohtla-Nõmmele. Õpingute ajal töötasin ka sporditarvetepoes RakserSport müüjana, Africa pubis ettekandjana ja spordiliidus sekretärina ning need kogemused on pannud mind tööd koolis veelgi enam väärtustama.
Oled nüüd juba paar kuud uues ametis Kohtla-Nõmme Kooli direktorina. Kuidas Kohtla-Nõmme ja kool on Sind vastu võtnud?
Hommikul ärkan hea tundega, ühelgi pühapäeval ei mõtle, et “Oeh, homme on tööpäev”. Koolielu toob sära silmadesse ning iga tööpäev on uskumatult tegus ja omamoodi vahva. Õhtul lähen koju, olen väsinud, aga südames on päike.
Ma pean loomulikuks, et kool on koolijuhi südameasi „kogu kupatusega”. Minu senine elu ja kogemused on õpetanud raskusi ületama, mitte nende all murduma.
Väärtustan erinevusi ja usun sellesse, et kui Su ümber on inimesed, siis on iga päev ainulaadne. Juulikuus üksi kabinetis istudes oli ametil hoopis teine värv. Kui majas on aga koolipere, siis on ametil särtsu. Kolleeg küsis ühel päeval, kuidas mulle siis kool meeldib. Väga meeldib! Meeldivad inimesed ja meeldib koolimaja. Tunnen, et olen õige koha peal!
Pisikesed kohad on mulle alati meeldinud ja seepärast on Kohtla-Nõmme südamelähedane esimesest hetkest peale. Mulle meeldib, kui inimesed teineteist tunnevad, kui saan jalutada kodust tööle ja töölt koju ning aknast paistab miljonivaade. Olen tänulik, et saan elada ja tööd teha samas kohas. Võib öelda, et Kohtla-Nõmme rahulikkus on mind võlunud!
Kuidas Sulle tundub, millised on Kohtla-Nõmme Kooli kõige suuremad "väljakutsed"?
Mul on vedanud, sest väljakutseid on ning peabki olema. Kool on miski, mis ei saa kunagi valmis ja see ongi selle valdkonna võlu.
Hetkel on käsil arengukava ning vahvaks väljakutseks ongi tulevikku rändamine ehk kuhu me liigume. Leian, et peame end ise vajalikuks tegema ja see tähendab eelkõige muudatusi õppetöös.
Kohtla-Nõmme Kool koondab endasse suure hulga andekaid ja haritud inimesi. Usun Kohtla-Nõmme Kooli meeskonda. Kindlasti teeme tööd ühtse meeskonna nimel, et meist saaks üks veel õigem-parem-põnevam kool.
Ka sise- ja väliskommunikatsioon vajab arendamist, et informatsioon jõuaks kogukonnani ning kooli maine peegeldaks säravat sisu.
Suurim samm tuleb astuda kooli ja lasteaia ühendamise suunas, et tunneksime ennast ühtse organisatsioonina, mitte ei asuks lihtsalt ühes hoones. Minu unistus on, et see põnev ja suursugune maja oleks koht, kuhu laps tuleb pisikesena ja lahkub põhikooli lõpetajana.
Millisena näed Kohtla-Nõmme Kooli viie või kümne aasta pärast?
Näen Kohtla-Nõmme Kooli oma piirkonna (loe: tööstuspiirkonna) looduslähedase pärlina, mis on avatud, aus, läbipaistev ja nähtav, ei röövi unistusi ning paneb oma inimesed (lapsed ja täiskasvanud) särama. Tahan, et me lõimiksime õpet meid ümbritseva keskkonnaga, väärtustaksime oma asukohta ning õpiksime ettevõtlikult, õues ja liikudes. Õppimine ja õpetamine toimuks koostöös, kus klassiruumiks võib olla pink pargis või põrand koridoris ning klassiruumis ei oleks alati vaid üks õpetaja.
Tahan, et Kohtla-Nõmme Kool oleks kaasaegsete ruumide ja lahendustega hariduskeskus (kogukonna süda), mis puudutab igaühte ning kuhu inimesed soovivad panustada – küsime, kuulame ja teeme. Koos. Usun, et tulevikus on meie maja ruumid avaramad, multifunktsionaalsemad ja “rääkivad” - juba praegu on võimalik treppe kasutada korrutustabeli kordamiseks ning hommikul kooli tulles saab ennast motiveerida hüüdlausetega.
Juba praegu oleme liikumas selles suunas, et Kohtla-Nõmme Kool avastaks igaühes tema parima ja toetaks mitmekülgset eneseteostust. Soovin, et koolis oleks õpilasel autonoomia, valitseks koolirõõm ning koolipere silmad säraksid. Tahan, et lasteaed arendaks lapsi mitmekülgselt, lõimides nn huvitegevust ja suunatud tegevust. Näen, et Kohtla-Nõmme Koolis töötavad õpetajad, kes lähtuvad oma töös põhimõtetest “Õpeta nii, et Sul endal oleks põnev!” ja “Tee tunnis õpilastega seda, mida nad iseseisvalt kodus teha ei saa!”.
Näen, et Kohtla-Nõmme Kool koondab veelgi enam mitteformaalset ja formaalset õpet, pakkudes mitmeid tulevikuoskusi arendavaid valikaineid ning võimaldades juba algklassides valida endale sobiv õppesuund. Samuti oleme me viie aasta pärast käima lükanud mentorlussüsteemi ning iga laps seab endale ise eesmärgid, mida koos mentoriga Kohtla-Nõmme Koolis veedetud aastate jooksul analüüsib.
Kui Sul oleks üks soov kuldkalakesele, siis mis see oleks?
Kuldkalakeselt paluksin igale inimesele oskust tunda rõõmu elust, nautida võimalusi-väljakutseid, tunda rahulolu iseenda, oma töö üle ning tahtmise inimesi enda ümber võimestada. Ma tegelikult nii väga soovin, et inimesed oleks iseendaga nii rahul, et nad ei peaks teisi oma negatiivsusega pidurdama, vaid saaksid elada sajaprotsendiliselt ja näeksid, et elu on ilus ja elamist väärt!
Aitäh!
Küsis Lea Rand
No comments:
Post a Comment