Isemoodi õppimine

Õppimine on elukestev protsess. Õppimine ei alga siis, kui õpetaja klassi astub ja õppimist ei lõpeta tunnilõpukell. Kui inimene on õppimisele (uute teadmiste ja oskuste omandamisele) avatud, siis õpib ta kogu aeg ja igal pool. Kui ta seda ainult ise soovib.

Kool on vaid üks paljudest kohtadest, kus on teadlikult loodud tingimused õppimiseks: õpetaja tegevuseks on soodsa õpisituatsiooni kujundamine ning õppeprotsessi raskuskese hakkab nihkuma õpetajalt õppijale, tema enda vastutusele ja motivatsioonile.

Meie kooli tublid õpetajad on mitmeid aastaid mõelnud ja katsetanud, mida saavad nemad teha, et muuta tunnid õpetamiskesksest õppimiskesksemaks. Eesmärgiks on ikka, et tekiks õhinapõhine õpe (loe: et tekiks õhin õppida).

Sageli on õpilased mõelnud, et milleks õppeveerandi viimasel päeval enam pingutada (või üldse kooli minna) – hinded ju nagunii väljas, lõõgastuks parem! Õpetajalt oodatakse sel päeval, et toimuks midagi teistmoodi.

Aastaid on õpetajad proovinud üht-teist: rühmatöid, õppekäike, Kuldvillak ainetundi jne. Algklassid on ringi käinud klassist klassi: ühes meisterdatakse, teises kuulatakse muinasjuttu ja joonistatakse pilti, kolmandas nuputatakse jne.

Selle õppeaasta I veerandi lõpus viisime 1., 4. ja 7. klassis läbi õpetuse selliselt, et kõik aineõpetajad nendes klassides valmistasid tunnid ette, keskendudes ühele konkreetsele teemale. Nimetasime need teemapäevadeks. 1. klassis oli 21. oktoobril teema “Metsloomad”, 4. klassis “Viisakas käitumine” ja 7. klassis “Loodus meie ümber”. Kõikides tundides valmis midagi, mida oldi valmis ka kaasõpilastele esitlema: nii esines 1. klass väikeses saalis toreda kavaga ning 4. ja 7. klassi õpilaste töödest-tegemistest valmisid stendid. Gümnasistid sõitsid sel päeval õppekäigule ajaloolisse Narva.

Tagasisidena 1., 4. ja 7. klassi õpilastelt ja õpetajalt selgus, et muidu oli tore päev küll, aga pidev kiirustamine (liiguti ju tunnist tundi, igal järgneval õpetajal hoopis uued mõtted ja ülesanded) ei lasknud seda tegevust nautida. Oli vaja otsida paremaid lahendusi.

Paremaks lahenduseks mõtlesid õpetajad III veerandi lõpuks välja miniprojektid 1.-8.klassi õpilastele. Kokku pakuti välja 15 erinevat projekti, mille vahel õpilased said valida. Ühe õpetaja juurde kogunes 11–15 õpilast ja nendega toimetatigi kolm tundi. Ja selleks, et ka kaasõpilased aimu saaksid, mida kuskil miniprojektis tehti (mõned grupid ju viibisid üldse majast väljas), toimusid 4. tunni ajal projektide esitlused väikeses ja suures saalis.

1. kooliastmes olid pakutud järgmised miniprojektid: ”Nipi-triki tuba” (õp M. Karjuhin), “Laulumängud ja rahvatantsud” (õp K. Oja), “Kevadet otsimas” (õp M. Lepsalu), “Minu lemmikraamat” (Iivi Paumets), “Meistrimehed oleme” (õp S. Bombe), “Talvest kevadesse” (õp A. Koppel), “Pillituba” (õp S. Müsler) ja “Nuputama!” (õp M. Teelahk).

2. kooliastmes olid pakutud miniprojektid: “Võõrkeelsete koomiksite ja multifilmide tegemine erinevates internetikeskkondades” (õp S. Ilmjärv, M. Raja), “Pesakast kevadekuulutajale” (õp V. Guštšin), “Kevade ootuses” (õp A. Sternhof), “Ma armastan Itaaliat” (õp K. Guljavin).

3. kooliastmes olid pakutud miniprojektid: “Minu koduvald Toila” (õp A. Pungas), “Seinaleht kirjanikust” (õp K. Kivimeister), “Luulest sünnib luule” (õp G. Paumets, M. Marks).

Tagasisidena õpilastelt ja õpetajatelt oli kuulda vaid kiitvaid hinnangud: õpilased said ise valida meelepärase projekti (muidugi mitte siis, kui nad jätsid valimise viimasele päevale ja lemmikprojektis oli nimekiri juba suletud); tunnikell ei piitsutanud tagant, aega oli piisavalt; sai midagi teha koos teiste klasside õpilastega; meeldis ka see, et grupid olid väikesed ja grupi tööd juhtisid õpetajad, kellega igapäevaselt võib-olla kokku ei puututagi.

Selleks korraks valisid õpetajad projektiteemad oma lemmiktegevuste seast. Järgmiseks aastaks aga plaanime välja töötada süsteemi, kus igal projektipäeval on üldteema, mille alla koonduvad miniprojektid. Kindlasti arutame ka võimalust projektipäev muuta ülekooliliseks, seekord oli 9.–12. klassi õpilastel tavapärane koolipäev.

Miniprojektid on vaid üks paljudest võimalustest, kuidas minna õpetamiskeskselt õppimiskesksele tegevusele koolis ja et lõpuks tekiks õhinapõhine õpe.

Merike Lepsalu

Õppealajuhataja

Toila Gümnaasium