Olgugi,
et täna, 1. detsembril, neid ridu kirjutades ja aknast välja
vaadates ei näe ühtegi märki sellest, et käes on aasta viimane
kuu ja kohe-kohe saab see aasta ajalooks, seab aeg siiski oma
samme... ja päkapikud käivad juba akende taga piilumas ja Vokas
olla jõuluvanasid terve kambaga nähtud ja kaugel need jõuludki
enam on.
Jah,
alles see oli, kui saatsin teile selle aasta esimeses lehes häid
soove alanud aastaks ja tegime plaane, mis kõik selle aasta jooksul
tehtud peaks saama.
Paraku
on plaanidega nii, et inimene plaanib, aga see „taat“ seal üleval
istub pilveserval, kõlgutab jalgu ja teeb meie plaanidesse oma
korrektiivid.
Vahel
tundub mulle, et on isegi hea, kui kõik asjad ei lähe
plaanipäraselt. See sunnib meid olukordi ümber hindama, asjadele
teisiti vaatama ja mõnikord saame alles tagantjärele aru, et oligi
hea, et asjad ei läinud nii, nagu plaanitud. Oluline on mitte
muretseda selle pärast, mis tegemata jäi või halvasti läks, vaid
tunda rõõmu sellest, mis tehtud ja hästi on. Jah, kui see vaid nii
lihtne oleks. Ikka tundub, et naabri aias on muru rohelisem ja
töökaaslasel läheb paremini... aga mis see virisemine aitab. Toob
vaid murekortsud otsaette ja kibeduse südamesse.
Soovin
teile aasta viimaseks kuuks veel palju toredaid kohtumisi soojade
hommikute sarnaste inimestega. Südamlikud suhted kaasinimestega on
alati rikastavad. Meil kõigil on teistele midagi anda ja neilt
midagi vastu võtta. Nii et kõndige ringi lahtiste pihkude, mitte
rusikates kätega ja hoidke hing heale valla...
Albert
Einstein on öelnud, et elada võib kahte moodi: üks
on nõndaviisi, justkui miski poleks ime, teine see, et kõik
meid ümbritsev on imeline!
Usun, et see viimane moodus elamiseks on
tervisele kasulikum.
Märgake imesid enda sees ja enda ümber!
Rahulikku jõuluaega ja
kohtumiseni uuel aastal!
Lea Rand
Foto: Väino Aul