Detsember

Olgugi, et täna, 1. detsembril, neid ridu kirjutades ja aknast välja vaadates ei näe ühtegi märki sellest, et käes on aasta viimane kuu ja kohe-kohe saab see aasta ajalooks, seab aeg siiski oma samme... ja päkapikud käivad juba akende taga piilumas ja Vokas olla jõuluvanasid terve kambaga nähtud ja kaugel need jõuludki enam on.

 

Jah, alles see oli, kui saatsin teile selle aasta esimeses lehes häid soove alanud aastaks ja tegime plaane, mis kõik selle aasta jooksul tehtud peaks saama.

Paraku on plaanidega nii, et inimene plaanib, aga see „taat“ seal üleval istub pilveserval, kõlgutab jalgu ja teeb meie plaanidesse oma korrektiivid.

Vahel tundub mulle, et on isegi hea, kui kõik asjad ei lähe plaanipäraselt. See sunnib meid olukordi ümber hindama, asjadele teisiti vaatama ja mõnikord saame alles tagantjärele aru, et oligi hea, et asjad ei läinud nii, nagu plaanitud. Oluline on mitte muretseda selle pärast, mis tegemata jäi või halvasti läks, vaid tunda rõõmu sellest, mis tehtud ja hästi on. Jah, kui see vaid nii lihtne oleks. Ikka tundub, et naabri aias on muru rohelisem ja töökaaslasel läheb paremini... aga mis see virisemine aitab. Toob vaid murekortsud otsaette ja kibeduse südamesse.

Soovin teile aasta viimaseks kuuks veel palju toredaid kohtumisi soojade hommikute sarnaste inimestega. Südamlikud suhted kaasinimestega on alati rikastavad. Meil kõigil on teistele midagi anda ja neilt midagi vastu võtta. Nii et kõndige ringi lahtiste pihkude, mitte rusikates kätega ja hoidke hing heale valla...

Albert Einstein on öelnud, et elada võib kahte moodi: üks on nõndaviisi, justkui miski poleks ime, teine see, et kõik meid ümbritsev on imeline! 

Usun, et see viimane moodus elamiseks on tervisele kasulikum. 

Märgake imesid enda sees ja enda ümber!

Rahulikku jõuluaega ja kohtumiseni uuel aastal!

Lea Rand

Foto: Väino Aul