Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et projekti
peasüüdlane oli Vaili Viirlaid Kohtla-
Järve Järve Gümnaasiumist.
Tema kirjutas kavandi ja hiljem tutvustas Toila kooli õpetajatele
seda toredat koostöövõimalust ning meie olime õhinal valmis
osalema.
Kirjutada saan siiski ainult gümnaasiuminoortele mõeldud
programmist - “Draamaimprovisatsioon”, millest sain vaatlejana
osa võtta.
Tegevus oli planeeritud kolmele päevale ajavahemikus 28.-30.
september.
29. kuupäeval toimusid koolitused Toila Gümnaasiumis, teistel
päevadel Järve Gümnaasiumis.
Koolituma minnes pidi igal noorel olema kaasas kirjanduse tunni
raames valminud tööleht “Mina ja minu juured”, kus ta oli
analüüsinud, kes ta on, kust ta tuleb, kuhu läheb jne.
Koolituse läbiviijad olid TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia õppejõud
Katrin Nielsen (draamaõpetaja, rakendusteatri lektor,
näitleja, lavastaja, MA) ja sama kooli tudengid, Eesti
Pärimusmuusika Keskusest tuli kohale Kairi Leivo, kes on
laulnud ansamblites Siidisõsarõ ja Õiõ Seto, Laudaukse
Kääksutajad, lisaks on ta veel Eesti Pärimusmuusikakeskuse August
Pulsti Õpistu juht ja üks Naistest Köögis.
Kuidas ainult oma keha abil saab erinevaid rütme luua, õpetas
noortele Tõnis Kirsipu
Draama
töötoad: liikumine, jutunurk, fotoalbum, skitsiblokk olid
“kohustuslikud” kõikidele gruppidele. Jälgiti, et igas rühmas
oleks õpilasi nii Toila kui ka Järve koolist. Ülesanded tubades
olid väga huvitavad, loovad, erinevad, julgust nõudvad ning iga
läbiviija sai tänutäheks kiidusõnu. Noorte lemmikuks kujunes nn
fotoalbum, kus tuli luua grupipilte erinevatest aegadest, nt alates
esimesest koolipäevast ja lõpetades 9. klassi lõpuaktusega.
Esimese
päeva vaimne pingutus lõppes jäähallis, seal tegeldi
vabauisutamisega ja ülesannetega, mille Järve Gümnaasiumi kehalise
kasvatuse õpetajad olid ette valmistanud. Mõni üksik, kes jääl
ei liuelnud, sai kirjaliku töö.
Teisel
päeval, lisaks draama töötoale, õpiti ja loodi Kairi Leivo
juhendamisel regilaule ning Tõnis Kirsipu juhendas õpituba “Keha
kui pill, rütm kui mäng”.
Koolituse
eesmärk oli, et noored ISE saaksid luua oma loo, mida saaks
ilmestada muusikalise omaloominguga, mis sünnib kohapeal läbi
improvisatsiooni ja põimitakse etenduse sisse.
Vajalikud
oskused ja vahendid said nad eelneva kahe päeva jooksul uue
draamaõppevormi – protsessdraama-metoodika omandamise, tehnika ja
töövõtete praktiseerimise käigus.
Viimasel
päeval lihviti oma esinemist ja valmistuti esitust “Kes me oleme?”
teistele näitama. Kuigi ülesanne oli igal rühmal samasugune, olid
tulemused väga erinevad, aga põnevad. Enamik gruppe esitas
komöödiasugemetega näidendi, aga omaloominguline räpilugu “Kes
ma olen?” tuli kordusele – see oli lihtsalt nii hea. Kummitas
peas tükk aega ja mitte ainult minul.
Üks
projektipäev toimub meil veel, selleks saab olema ühiskülastus
Rakvere teatrisse, loodetavasti koos ekskursiooniga, mille viib läbi
Üllar Saaremäe. Kogu projekti tegevust üritatakse kajastada Järve
Gümnaasiumi kodulehel, veebipõhises Coolilehes ja nii Toila kui ka
Järve kooli noored panevad kokku “mustast” materjalist oma
nägemuse.
Noortega
vesteldes selgus, et üritus meeldis peaaegu kõigile, kuigi mõni
püüdis mõnest tema jaoks ebameeldivast harjutusest viilida (nagu
koolitunniski), siis etendusest ei jäänud mitte keegi kõrvale.
Noortele meeldisid erinevad asjad: 1)töötoad; 2)erinevad mängud;
3)vahvad, julged ja noored juhendajad; 4)uisutamine; 5)uute sõprade
leidmine. Järve kooli õpilaste poolt mainiti ära ka Toila kooli
kokkade valmistatud imemaitsev supp.
Vaatleja
ja õpetajana meeldis mulle, et kahe erineva kooli noored said
omavahel aktiivselt suhelda, gruppides tekkis ühtsustunne, noored
arendasid kuulamis- ja arvestamisoskust, oskasid ja julgesid võtta
erinevaid rolle, abistasid üksteist – kõik need oskused on
eluliselt vajalikud, kuivõrd inimene on sotsiaalne olend ja vajab
enda ümber teisi. Seetõttu on oskus – teistega arvestamine –
äärmiselt vajalik, niikuinii igaühele üksikut saart ei jagu...
Teistele
aineõpetajatele, kelle tundidest gümnaasiumi õpilased puudusid,
julgen väita, et noored õppisid ja/või kordasid teadmisi (võibolla
isegi nende jaoks märkamatult) eesti keeles, vene keeles,
võõrkeeles, kirjanduses, ajaloos, geograafias, matemaatikas,
muusikas, kehalises kasvatuses jne. Toimus tõeline integratsioon nii
õppeainete kui ka õpilaste (eesti ja vene keelt kõnelevad noored)
vahel.
Lõppkokkuvõtteks võib öelda, üritus õnnestus igati, sest KÕIK
soovisid, et selliseid teistmoodi koolipäevi toimuks veel.
Katrin Kivimeister