Koolipäev(ad) teistmoodi - miks ka mitte?

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et projekti peasüüdlane oli Vaili Viirlaid Kohtla-

Järve Järve Gümnaasiumist. Tema kirjutas kavandi ja hiljem tutvustas Toila kooli õpetajatele seda toredat koostöövõimalust ning meie olime õhinal valmis osalema.

Kirjutada saan siiski ainult gümnaasiuminoortele mõeldud programmist - “Draamaimprovisatsioon”, millest sain vaatlejana osa võtta.

Tegevus oli planeeritud kolmele päevale ajavahemikus 28.-30. september.

29. kuupäeval toimusid koolitused Toila Gümnaasiumis, teistel päevadel Järve Gümnaasiumis.

Koolituma minnes pidi igal noorel olema kaasas kirjanduse tunni raames valminud tööleht “Mina ja minu juured”, kus ta oli analüüsinud, kes ta on, kust ta tuleb, kuhu läheb jne.

Koolituse läbiviijad olid TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia õppejõud Katrin Nielsen (draamaõpetaja, rakendusteatri lektor, näitleja, lavastaja, MA) ja sama kooli tudengid, Eesti Pärimusmuusika Keskusest tuli kohale Kairi Leivo, kes on laulnud ansamblites Siidisõsarõ ja Õiõ Seto, Laudaukse Kääksutajad, lisaks on ta veel Eesti Pärimusmuusikakeskuse August Pulsti Õpistu juht ja üks Naistest Köögis.

Kuidas ainult oma keha abil saab erinevaid rütme luua, õpetas noortele Tõnis Kirsipu

ja tema on Eesti löökpillimängija. Ta on mänginud ansamblitesArs Apta, Free Wind, Estonian Folk Orchestra, Ukerdajad, VonKuusk, Phosphorus Trio, Anu Taul Band ning Duo Malva & Kirsipu.

Draama töötoad: liikumine, jutunurk, fotoalbum, skitsiblokk olid “kohustuslikud” kõikidele gruppidele. Jälgiti, et igas rühmas oleks õpilasi nii Toila kui ka Järve koolist. Ülesanded tubades olid väga huvitavad, loovad, erinevad, julgust nõudvad ning iga läbiviija sai tänutäheks kiidusõnu. Noorte lemmikuks kujunes nn fotoalbum, kus tuli luua grupipilte erinevatest aegadest, nt alates esimesest koolipäevast ja lõpetades 9. klassi lõpuaktusega.

Esimese päeva vaimne pingutus lõppes jäähallis, seal tegeldi vabauisutamisega ja ülesannetega, mille Järve Gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetajad olid ette valmistanud. Mõni üksik, kes jääl ei liuelnud, sai kirjaliku töö.

Teisel päeval, lisaks draama töötoale, õpiti ja loodi Kairi Leivo juhendamisel regilaule ning Tõnis Kirsipu juhendas õpituba “Keha kui pill, rütm kui mäng”.

Koolituse eesmärk oli, et noored ISE saaksid luua oma loo, mida saaks ilmestada muusikalise omaloominguga, mis sünnib kohapeal läbi improvisatsiooni ja põimitakse etenduse sisse.

Vajalikud oskused ja vahendid said nad eelneva kahe päeva jooksul uue draamaõppevormi – protsessdraama-metoodika omandamise, tehnika ja töövõtete praktiseerimise käigus.

Viimasel päeval lihviti oma esinemist ja valmistuti esitust “Kes me oleme?” teistele näitama. Kuigi ülesanne oli igal rühmal samasugune, olid tulemused väga erinevad, aga põnevad. Enamik gruppe esitas komöödiasugemetega näidendi, aga omaloominguline räpilugu “Kes ma olen?” tuli kordusele – see oli lihtsalt nii hea. Kummitas peas tükk aega ja mitte ainult minul.

Üks projektipäev toimub meil veel, selleks saab olema ühiskülastus Rakvere teatrisse, loodetavasti koos ekskursiooniga, mille viib läbi Üllar Saaremäe. Kogu projekti tegevust üritatakse kajastada Järve Gümnaasiumi kodulehel, veebipõhises Coolilehes ja nii Toila kui ka Järve kooli noored panevad kokku “mustast” materjalist oma nägemuse.

Noortega vesteldes selgus, et üritus meeldis peaaegu kõigile, kuigi mõni püüdis mõnest tema jaoks ebameeldivast harjutusest viilida (nagu koolitunniski), siis etendusest ei jäänud mitte keegi kõrvale. Noortele meeldisid erinevad asjad: 1)töötoad; 2)erinevad mängud; 3)vahvad, julged ja noored juhendajad; 4)uisutamine; 5)uute sõprade leidmine. Järve kooli õpilaste poolt mainiti ära ka Toila kooli kokkade valmistatud imemaitsev supp.

Vaatleja ja õpetajana meeldis mulle, et kahe erineva kooli noored said omavahel aktiivselt suhelda, gruppides tekkis ühtsustunne, noored arendasid kuulamis- ja arvestamisoskust, oskasid ja julgesid võtta erinevaid rolle, abistasid üksteist – kõik need oskused on eluliselt vajalikud, kuivõrd inimene on sotsiaalne olend ja vajab enda ümber teisi. Seetõttu on oskus – teistega arvestamine – äärmiselt vajalik, niikuinii igaühele üksikut saart ei jagu...

Teistele aineõpetajatele, kelle tundidest gümnaasiumi õpilased puudusid, julgen väita, et noored õppisid ja/või kordasid teadmisi (võibolla isegi nende jaoks märkamatult) eesti keeles, vene keeles, võõrkeeles, kirjanduses, ajaloos, geograafias, matemaatikas, muusikas, kehalises kasvatuses jne. Toimus tõeline integratsioon nii õppeainete kui ka õpilaste (eesti ja vene keelt kõnelevad noored) vahel.

Lõppkokkuvõtteks võib öelda, üritus õnnestus igati, sest KÕIK soovisid, et selliseid teistmoodi koolipäevi toimuks veel.

Katrin Kivimeister