November

Oktoober, va pori- ja viinakuu on läbi saanud ja käes on taas hingedeaeg. 

See vaikne ja udune aeg, mil tundub, et õhk on rändavate hingede hingeaurust paks. See aeg, mil ehk tavapärasest enam meenutame neid, kes meie hulgast läinud ja meie tegemisi siin all maa peal veel vaid vikerkaare tagant jälgivad.

See aeg, kui pikad pimedad õhtud annavad ehk rohkem aega sirvida vanu fotoalbumeid, lugeda häid raamatuid, teha näputööd, mõnuleda kamina ees, mängida lastega lauamänge, olla koos... lihtsalt, mitte midagi tegemata, kuhugi kiirustamata.

Kuhu Sa ikka kiirustad, kui väljas on pime ja külm...

Hingekuu algas tänavu õige talviselt. Juba mitu päeva teevad lumemöldrid usinasti tööd ja hanged aina kasvavad. Juba on esimesi leevikesigi nähtud ja tihased, varblased käivad akna taga kolistamas "Kas juba saab pekki või peab veel ise vaatama, kust sa saad ja mis sa sööd?".

On neid, kes varasest lumest rõõmu tunnevad, on ka neid, kes kiruvad, et no oli siis seda nüüd nii vara vaja. Aga ega ilm meie arvamust ei küsi, on nagu on ja meie peame lihtsalt oludega leppima ... ja oma tegemised ja toimetused vastavalt sellele sättima.

Soovin kõigile rahulikku hingedeaega ja kui järgmine kord kohtume, siis oleme juba jõuluootuses ja -ärevuses.

Seniks ikka päikest!

Lea Rand