Kujutage
ette panka, milles teil on konto ning millele igal hommikul kantakse
86 400 eurot.
Sellest
ei kanta sentigi teie järgmise päeva kontole, vaid konto nullitakse
igal õhtul, hoolimata sellest, kui palju sellest rahast olete te
päeva jooksul kasutamata jätnud. Raha, mida te päeva jooksul ära
ei kasuta, ei näe te enam mitte kunagi.
Mida
te teeksite? Otse loomulikult võtaksite te kogu raha iga päev välja
ja kasutaksite seda nii, nagu heaks arvate.
Tegelikult
on igaühel meist selline pank olemas. See pank kannab nime aeg.
Igal
hommikul kantakse meie kontole 86 400 sekundit. Igal õhtul konto
nullitakse ja kõik need sekundid, millesse te pole päeva jooksul
suutnud investeerida ja heal eesmärgil ära kasutada, kaovad. Puudub
võimalus kanda ühtegi sekundit kellegi teise arvele ning iga päev
tehakse teile uus konto, kus teid ootab see sama 86 400 sekundit. Kui
te ei suuda seda summat kasutada, on kaotus teie.
Tagasimineku
võimalus ei ole. Võimalust jätta midagi homseks, ei ole. Te peate
elama tänases päevas, tänase kontoseisuga. See aeg tuleb
investeerida, et saavutada tervis, õnn ja edu. Kellaseierid
liiguvad.
Mõistmaks
ühe aasta väärtust, küsige õpilaselt, kes kukkus eksamilt läbi.
Mõistmaks
ühe kuu väärtust, küsige naiselt, kes andis elu enneaegsele
beebile.
Mõistmaks
ühe nädala väärtust, küsige nädalalehe toimetajalt.
Mõistmaks
ühe päeva väärtust, küsige päevapalgaga töötajalt, keda kodus
ootavad lapsed, keda on vaja toita.
Mõistmaks
ühe tunni väärtust, küsige armastajatelt, kes ootavad üksteisega
kohtumist.
Mõistmaks
ühe minuti väärtust, küsige mehelt, kes jäi rongist maha.
Mõistmaks
ühe sekundi väärtust, küsige inimeselt, kellel õnnestus vältida
autoavariid.
Mõistmaks
ühe millisekundi väärtust, küsige Olümpiamängude hõbemedali
võitjalt.
Väärtusta
iga hetke, mis sul on!
Soovin,
et te kõik, mu head lugejad, leiaksite saabuvas suves palju ilusaid
hetki, mida väärtustada, mida tagantjärele sooja tundega
meenutada.
Noortele
koolilõpetajatele ütlen
üht
– elu on lühike. See lihtsalt on nii. Olete seda ju palju kuulnud.
Sellest on saanud klišee, aga ikkagi on see tõsi. Mõelge järele.
Kümme aastat tagasi olite ümbes kümneaastased. Mangusite vanemaid,
et nad ostaksid teile pileti mõnele filmile, mis sel ajal just väga
pop oli või ihkasite mõnda vidinat, mis oli „kohustuslik“
rekvisiit, et kaaslastega võrdne olla. Täna lõpetate kooli, astute
ellu...
Elu
on lühike, mida see tähendab? See tähendab, et ei maksa oodata, et
kõik toimub iseenesest. Kui midagi tahate, siis püüdke selle
poole. Tehke see teoks.
Meile
on antud kindel arv eluaastaid, seega veetke õnnetuna nii vähe aega
kui võimalik. Teil on õigus, tegelikult ka kohustus, olla õnnelik.
Ilusat
suve ja päikest!
Kohtumiseni
augustis!
Lea
Rand