28.
aprillil käisin koos oma klassikaaslaste ja õpilastega Kohtla-Järve
ning Sillamäe koolist Tapa jalaväepataljonis.
Kui
olime kohale jõudnud, siis kõigepealt tutvustati meile meie
asukohta, pandi paika reeglid, öeldi, mida tegema hakkame ning
seejärel võtsime suuna rivistusele. Seal seisid kõik sõdurid
rivis ning samal ajal rääkis mingi tähtis isik. Mõnele sõdurile
jagati ilmselt mingid autasud. Seejärel hakkas mängima orkester
ning kõik sõdurid marssisid uhkel sammul riviplatsilt minema.
Järgmisena
läksime vaatama Ameerika relvastust ja masinaid. Algul tahtsime küll
MILANit (ehk tankitõrjeraketisüsteemi) vaatama minna, aga seal oli
teine grupp juba ees. Oli vahva näha mundris ja maskeeritud
sõdureid, kes rääkisid ilusti inglise keelt. Nad jutustasid meile,
mis ülesanne kellelgi on ja mida mingi relv teha suudab. Nendega oli
võimalus ka pilti teha. Samuti oli võimalus heita pilk ka nende
tankidele.
Peale
ameeriklaste uudistamist saime lõpuks MILANit vaatama minna. Seal
polnud suurt midagi vaadata. Relvaga sai ka ise proovida sihtida.
Kuna kõigil olid kõhud jube tühjad, kibelesid kõik sõdurisuppi
sööma. Söökla juurde jõudes tuli välja, et hetkel oli liitlaste
kord süüa ning me oleks pidanud pikalt ootama. Et aega sisustada,
läksime vaatama, mis prantslastel meile huvitavat pakkuda on. Seal
nägime taaskord uhkeid masinaid.
Ja
oligi käes söögiaeg. Köök oli õue kolinud ehk põhimõtteliselt
tuli toit ise meie juurde. Peale sööki läksime telke uudistama.
Telgi sees oli vaja üks ülesanne lahendada, aga sinna julgesid
vähesed minna. Telkide juures rääkis meie grupijuht, kuidas
metsas ellu jääda. Mida tohib ja mida ei tohi teha. Rääkis oma
kogemustest ning hoiatas erinevate ohtude eest.
Siis
läksime õhupüssiga laskma. Seda tegid enamus, isegi mina. Kõigil
oli kolm lasku. See oli päris vahva. Seejärel läksime vaatama
tuletõrjetõstukit. Sellega sai ka kõrgustesse tungida, kuid seal
oli nii suur järjekord, et me ei jäänud ootama. Viskasime kiire
pilgu eriväelaste varustusele, mis oli kõrval telgis ning seadsime
sammud Sõdurikodu kohviku poole. Sealt oli võimalus osta midagi
näksimist, kui tarvis. Siis oli aeg koju minna.
Nii
mööduski meie külastus Tapa jalaväepataljonis. Jälle üks
kogemus juures, mis jääb kindlasti terveks eluks meelde.
02.-04.
mail toimus meil riigikaitselaager. Teisipäeva hommikul
kogunesime kõik Kaitseliidu majja, mis asub Jõhvis. Olime esimesed,
kes kohale jõudsid. Tulemas olid veel Kohtla-Järve ja Jõhvi
Gümnaasium. Kui kõik olid kohale jõudnud, hakati viie poisi ja
viie tüdruku kaupa varustust välja jagama. Kuna me olime kõige
esimesed, kes kohale jõudsid, saime oma varustuse kätte viimasena.
Seejärel toimus rivistus ning meid jagati rühmadesse. Minu
rühmajuhtideks said reamees Antonenko ning reamees Ivanov.
Suundusime
hoovi, kus toimus varustuse kontroll. Minul oli puudu piiritusepudel,
sest seda mulle ei antudki. Ühel teisel poisil oli puudu talvejope,
mille ta oli majja unustanud. Senikaua, kui ta seda tooma läks,
pidime meie tegema kätekõverdusi. Tagasi tuli ta ilma jopeta, kuid
rohkem meid ei piinatud. Jätkus kontroll ja seljakoti pakkimine ning
siis sai maitsta lõunasööki.
Peale
lõunasööki pakiti meid auto peale ning sõidutati umbes tund aega
laagrikohta. Kui me lõpuks kohale jõudsime, saime kätte kohapeal
vajamineva varustuse ning hakkasime telki püsti panema. Sellega oli
üks igavene jama, kuid lõpuks saime ikka tehtud. Vahepalaks ei
puudunud ka kätekõverdused.
Meile
hakati tegema riviõpet ning samuti õppisime tuld kustutama. Esiteks
tekiga ning siis tulekustutiga. Õhtusöögiks saime NATO paki, kus
oli 24 tunni toiduvaru. Õhtusöögi ajal juhtus ka väike õnnetus,
mille tõttu pidi üks tüdruk laagri katkestama. Panime paika
ahjuvalve ning tegime ära õhtuse hügieeni. Samal ajal, kui
tüdrukud end pesid, lõhkusid poisid puid ning seadsid ahju valmis.
Alguses läks telk paksult suitsu täis, kuid selle sai hõlpsasti
sealt välja. Oli magamise aeg.
Öö
möödus ilma igasuguse vahejuhtumita ning hommikul oli äratus kell
6. Olin natuke kange, kuid selle vea parandas hommikuvõimlemine,
kust ei puudunud ka kätekõverdused. Siis oli hommikusöök koos
NATO pakiga ning seejärel algas orienteerumine.
Igas
punktis oli oma ülesanne või tund, mille pidi läbima, et saaks
edasi liikuda järgmisse punkti. Põhimõtteliselt tegime läbi kõik
sõdurioskused. Pidime lükkama autot, jooksma, mängima paintballi,
panema üles pibi ning tegema maskeeringu ning palju muudki. Kõige
eredamad mälestused pärinevad minul takistusrajalt ja
meditsiinipunktist. Mitte et need omavahel seotud oleks.
Takistusrajal ületasin mina oma kõige suuremat hirmu, ehk läbida
vahemaa kitsal plangul, mille all oli sügav vesi, ilma toeta ning
meditsiinipunktis pidin laipa mängima.
Tol
teisel päeval läbisime ühest punktist teise liikudes kokku 10
kilomeetrit. Niimoodi edasi-tagasi liikudes ei tundunud see küll nii
pikk maa, kuid jalad andsid hiljem kõvasti tunda. Päeval saime ka
sooja toitu süüa, mis meile kohapeale toodi. Õhtul pidime taas
kuidagi armsa pakiga läbi ajama. Tegime valmis ka meie väga vinge
jaolaulu. Ahjuvalve oli järgmisel ööl ikka sama, kuid sellel öö
oli ka häire. Õnneks valvasin mina samal ajal ahju ja ei pidanud
pikalt väljas külmetama. Ülejäänud öö möödus rahulikult.
Hommikul
oli jälle sama rutiin ning ka asjade kokku pakkimine. Saime ka head
sooja toitu. Sel päeval toimus rännak, mis pidi olema 15 km. Minul
oli halb olla. Ilmselt magamatusest, sest kokku magasin 48 tunni
jooksul 7,5 tundi. Esitasime oma ilusa jaolaulu ning asusime teele.
Ühes grupis katkestas üks tüdruk juba kohe alguses, sest kott,
mida kandsime, oli päris raske – umbes 13 kg. Oli väga soe päev
ja väga palav oli kõndida. Peale mõnda kilomeetrit saime teada, et
tegelikult on rännak hoopis 5 kilomeetrit. Olime siis ka juba
finishile väga lähedal. Sel hetkel tundus kott palju kergem ja samm
oli reipam. Finišisse jõudes ootas meid ees välja teenitud puhkus
ning sõit tagasi Kaitseliidu majja. Seal andsime ära oma varustuse
ning laager oligi läbi.
Mina
jäin laagriga väga rahule ja ma loodan, et ka teised. Eks ikka
tekkis igatsus wc ja pesemisvõimaluse järele, kuid sai end
igapäevaelust veidi eemale. Kindlasti soovitan kõigil see laager
läbi teha, sest sellist võimalust iga päev ei tule. Samuti saab
sealt oskusi ka tulevikuks. Oli väärt kogemus!
Linda Peetsalu
Toila Gümnaasium
10. klass
Foto: Ivar Rooma
Rohkem fotosid TG kodulehel
No comments:
Post a Comment