Jõhvi külje all
Kukrusel toimetab 2010. aastast SA Kukruse Polaarmõis perenaise
Gerli Romanovitši eestvedamisel. Mõisaperenaine Gerli näeb, et
nende peamine missioon on säilitada kohalikku kultuuripärandit.
Seal kus on, tuleb aga teadupoolest juurde – seetõttu teeb mõisa
perenaine ühes 3,25 palgalise töötajaga kõik endast oleneva, et
kultuuri nii enda kui teiste rõõmuks piirkonnas ikka jaguks.
Uurisime Gerli käest, kuidas senini läinud on, mis mõisas teoksil,
mis tulevikus plaanis ja mis hingele pai teeb.
Sissejuhatuseks
– millega polaarmõis põhiliselt toimetab?
Põhikirjaline
missioon on kultuuripärandi hoidmine ja tutvustamine. Lisaks
püsiekspositsioonile, mis jutustab kahte lugu – viimase mõisa
omaniku Robert von Tolli ja tema vennapoja oma, polaaruurija Eduard
von Tolli – pakume ka õppeprogramme koolidele ja lasteaedadele,
teeme projekt-teatrit ja hoiame elus rahvapärimust tutvustades
rahvakultuuri läbi rahvakalendri tähtpäevade eriürituste.
Millega
Kukruse polaarmõisas hetkel külalisi püüate?
Uusim asi meie
majas on kelgukoerad, kes elavad oma peremehega mõisa vahetus
läheduses – Vixen ja Luna. Hetkel küll veel liialt noored, et
neid kelgu ette rakendada, aga väga edukalt täidavad nad
teraapiakoerte rolli – nende perenaine on muuhulgas ka
mänguterapeut. Ette teatamisel on neid võimalik siis nii patsutada,
paitada kui nendega jalutuskäigule minna ja saab ka enda peal
katsetada, kuidas tundub rakmete kandmine ühe kelgukoera järel.
Detsembris on tulemas juba traditsiooniks saanud lasteetendus ja
jõuluküla ning kindlasti tähistame ka rahvakalendri tähtpäevi ja
räägime nendega seostuvast kombestikust Eestis. Ükski vastlaliug
pole meil tegemata jäänud ka lumevaestel talvedel, sest
ettenägelikult oleme mõisas sisse seadnud mängutoa, kus on ka
liumägi.
Kuidas tunnete
– kuidas kogukonna konteksti sobitute?
Kogukonnale
soovime pakkuda eelkõige selliseks kultuurikantsiks olemist –
kontsert, teater, rahvapärimus, kõikvõimalikud muud
kultuuriüritused. Tahaksime, et nad praegusest veelgi enam
teadvustaksid, et meil on sellised võimalused olemas ja ikka meie
juurde tuleksid.
Millega sel
või ka järgneval hooajal plaanite oma külalisi üllatada?
Kindlasti uus
teatrietendus suvel. Ja ehk ka mõned uued õppeprogrammid. Ja
kelgukoerad saavad ühel päeval ka ikka päris kelgukoerteks
Kui praegu veab koer inimest, siis mõne aja pärast juba kelku. Ja
suviti läheb meie põhiaur ikkagi projekt-teatrile, mis meie jaoks
tähendab 12-tunniseid tööpäevi ettevalmistusest viimaste
etendusteni.
Mida
tegutsemisaja jooksul olete õppinud enim väärtustama mõisa
tegevuse kontekstis?
Võib-olla
inimesi, kes on motiveeritud võimalikult paindlikult töötama.
Neid, kes mõistavad, et madalhooajal ongi rohkem puhkust ja
kõrghooajal peab paratamatult rohkem tööd tegema.
Mis on teie
suurimad väljakutsed?
Geograafiline
asukoht on Jõhvi ümbersõiduga tekitanud olukorra, kus oleme nagu
ära lõigatud. Jääme peamagistraalist kõrvale. Aga suures plaanis
on peamine väljakutse, kuidas sellise juriidilise vormiga, nagu meil
on, majanduslikult hakkama saada. Oleme omavalitsuse hoone ja
rahastusauke on seetõttu vähe, aga ajaga on see paremaks läinud ja
Virumaa Koostöökogu näiteks on selles mõttes toeks olnud küll.
Omaosaluse protsendi leidmine on see, mille osas me peame selle 3,25
inimesega, kes meil palgal on, siis pead murdma.
Mis
teid inspireerib mõisas toimetama?
Eelkõige
külastajate positiivne tagasiside. Et kõik, kes meie juurde
jõuavad, leiavad endale midagi – iga ealine vanusegrupp, iga
rahvuse esindaja. Slaavi külastaja tunneb huvi eelkõige
polaaruuringute poole vastu, soome külalist köidab maja saamise
ajalugu. Kuigi püsiekspositsioon on 7 aastat püsinud sama, leiame
ikka uusi võimalusi selle najal oma programme uuendada. Ja
projekt-teatrile on tagasiside olnud tõesti väga-väga hea.
Mille üle
olete oma tegevuse juures siiralt õnnelik ja uhke, et olete sellega
hakkama saanud?
Ilmselt ongi
projekt-teater. Eelmisel aastal käis meil lavastajana näiteks Urmas
Lennuk. Ja sel aastal etendame Jaan Tätte näidendit „Ristumine
peateega“, millega läheme ka piirkonnast välja – oktoobris on
meil külalisetendused Tallinnas Von Glehni Teatris Nõmmel ja
Tartus Tartu Uue Teatri laval. Teatriga alustasime 7 aastat tagasi ja
põhjusel, et Ida-Virumaal oli selles osas suur auk – kutselist
teatrit meil pole. Inimesed imestavad veel tänagi, et meil ei ole
külalisetendused, vaid oma väike projekt-teater. See teeb küll hea
tunde – oleme selles osas Ida-Virumaal pioneerid.
Milline on teie suurim unistus polaarmõisaga seoses, selline
salajane, millest praegu hästi vaikselt ainult mõelda julgete?
Kasutusele võtta
kogu maja. Ja kujunedagi selliseks kogukonna omaks võetud ja
loomulikuks kultuurikantsiks. Praegu pole meil ka näiteks majutuse
võimalust, mis tähendab, et pulmade vastuvõtud toimuvad küll
siin, aga kompleksteenust ööbimisega me pakkuda ei saa. See võiks
olla see, kuhu ühel päeval võiks jõuda – et ka teine pool
majast oleks meie kasutada.
Kontakt:
Mõisa perenaine:
Gerli Romanovitš, tel: +372 530 599 02, e-post: gerli@kukrusemois.ee
Veebileht:
http://kukrusemois.ee/