Unustatud Päite

Sarjas Toila valla lood ilmus kodu-uurimuslik raamat „Unustatud Päite”, mis käsitleb Päite ja Künnapõhja külade unustuse hõlma vajunud ajalugu. 

Lühidalt on juttu ka Vaivina külast. Raamat käsitleb külade aja- ja kultuurilugu, haridusolusid, rahvapärimuslikke tekste, elu-olu, mõisa-küla vahekorda, küladega seotud tuntud inimesi, ümbruskonnas toimunud sõjasündmusi jpm.
Ajaliselt algab käsitlus muinasajast ning jõuab kaasaega välja. 

Kokku on võetud paikkonna kohta trükis ilmunud ja käsikirjalised uurimused ja ülevaated, lisaks on tuginetud seni avaldamata arhiivimaterjalile. Raamat on 416-leheküljeline, teksti täiendavad foto- ja kaardimaterjal. 

Teose autoriks on Toivo Haug. Raamatu valmimisele aitasid kaasa mitmed endiste kohalike elanike järeltulijad. Raamatut omandada soovijatel palume kontakteeruda tel. 5343 7785 või e-mail toivoh@hot.ee

Paruni elutee keisrilossist kojameheks

Keiser Aleksander III ristipoeg Voka kooli teenistuses

Vene tsaaririigi kokkuvarisemine on kukutanud palju endisi suurusi ja teinud neist pagulased. Mitmeid endise aja võimumehi elutseb praegu meie keskel päevast päeva tööd rühkivate kodanikkudena, kes oma hiilgavale minevikule samahästi kui surnud. 

Üks selliseid on Virumaal Voka kooli kojamees Vladimir von Tiesenhausen. Endine määratu jõukas ja laialdaselt lugupeetud parun, kellel nüüd juba 70 aastat turjal, on koos abikaasa Mariaga pidanud 30-kroonise kuupalgaga laitmatult kojamehe ametit järjest 12 aastat. 

Parun von Tiesenhausen omas Peterburi lähedal kaks suurt mõisat, mis võimaldasid talla hiilgava elujärje. Ta oli üks neid kadestamisväärseid parunipoegi, kel oli au saada Aleksander III ristipojaks. Teenistuses oli ta kaardiväe ohvitserina, kellena avanes talle võimalus liikuda tsaari õukonnas. Noore ja nägusa ohvitserina oli ta üliheas lugupidamises daamide juures. Vaatamata selle noorparun abiellumisega ei kiirustanud. Ootamatult sattus tema eluteele vaene ja vähese haridusega nägus noor neiu, kellele parun kaotas südame. Aadlineidude poolt ihaldatud paruni armulugu tekitas kõrgemas seltskonnas rohkelt võõristust. Mõjuvate sugulaste vastuseismise tõttu ei saanud parun astuda seaduslikku abiellu ja oli sunnitud valima vabaabielu, milline ennekuulmatu samm ei mahtunud tolleaegse moraalimõiste raamidesse. Revolutsiooni ja kodusõja keerises kaotas parun kogu oma varanduse. Parun põgenes koos elukaaslase ja pojaga Eestisse ja temast sai vaene emigrant. Siin polnud aga jõukuse ja kerge eluga harjunud paruniperekonnal esialgu midagi peale hakata. Parun ei kaotanud siiski lootust. Muretses sae ja kirve ning hakkas koos naise ja 18-aastase pojaga metsas puid lõikama, teenistus oli aga väike. 1925.a. õnnestus saada koht Voka koolis kojamehena. Uues elukohas avanes talle võimalus ka oma kauaaegse eluseltsilisega abielluda. Paruni ainus poeg lõpetas oma elu vabasurmaga, mis mõjus vanematesse väga raskelt. Hõbehalli peaga taat rühib päevast päeva tööd teha, lõhub puid, roogib lund ja pühib klassiruume, kuid ei kurda. Vaatamata kõrgele vanusele on parun ikka veel ohvitserlikult rühikas, kõnnib sirgelt kui tikk ja lööb vahest koolipidudel lustakalt kadrilligi kaasa. Ta kõneleb peale vene keele veel saksa ja prantsuse keelt, kuid maakeelt pole ta vaatamata pingutustele selgeks õppida. Oma minevikust ei suvatse endine parun aga midagi kõnelda.

Maa Hääl: maarahva ajaleht 12.veebruar 1937