Just sellised sõnad sai
kodust kaasa tänavu Toila valla aukodaniku tiitliga pärjatud
kauaaegne matemaatikaõpetaja Inna Toovis. Seda mõtet on ta läbi
elu endaga kaasas kandnud ja ka oma lastele ja õpilastele edasi
andnud.
Inna lapsepõlv möödus
Viru-Kabalas, Kiviõlis ja Lüganusel.
Lapsepõlve meenutab Inna nii:
„Elasime tagasihoidlikult, kuid õnnelikult. Esimesed
lapsepõlvepildid on kõik helged: suur rohuaed, palju marjapõõsaid,
mesitarud ja koer, kes kandis kahel käpal kõndides tuppa ja sauna
küttepuid, ahjus küpsetatud kuum leib ja sõidud Lüganuse
kirikusse, kus kõik meie pere lapsed ristitud olid.” Sõjajärgne
aeg oli seotud ka teatud ohtudega – koduhoovist ei tohtinud
kaugemale minna, sest raudteeni oli mõnukümmend meetrit ja see oli
ohtlik, hirm oli ka „kotipoiste” ees, kes rongikatustel sõitsid
ja paremaid elupaiku otsisid.
Kiviõlis elamise ainuke hea
külg oli see, et isal, kes töötas Kiviõli kaevanduses, oli lähem
tööl käia. Muidu on selle perioodi mälestused pigem kurvad:
ümberringi mustus, lõputud poejärjekorrad, leiva- ja suhkrusabad,
kuhu ka Inna juba varakult „kohta võtma” saadeti, arusaamatused
valdavalt muust rahvusest eakaaslastega ja rotikarjad, kes pidevalt
baraki all elasid.
Kõik muutus, kui pere kolis
1954. aastal Lüganusele. Uueks koduks sai isa isakodu, mis asus
vanaisale vapruse eest Vabadussõjas kingitud talu maadel. Selle
tagasisaamine läks küll üle „kivide ja kändude”, kuid lõpuks
luba siiski saadi.
Seda perioodi oma lapsepõlvest
meenutab Inna soojade sõnadega: „Maja ümber õitsesid toomingad
ja ööbikute laksutamine ei lasknud esimesel kevadel kellelgi
magada, nii harjumatu oli see kõik. Maja oli küll väike ja
elektritki polnud esimestel aastatel, aga ikkagi oli kõik uus,
kodune ja mis peaasi – oma.” Pere ühised toimetused uues kodus
ja selle ümber õpetasid töökust ja suurendasid pere kokkuhoidvust
veelgi.
Samal aastal alustas Inna
õpinguid Püssi 7. klassilise kooli 1. klassis. Esimeseks õpetajaks
oli noor, energiline ja väga hea õpetaja Laine Toiger (Sõrra).
„Esimene kooliaasta oli täis tõsist õppimist, korraharjutamist
ja mis lastele eriti meeldis – vahetundidel kooli koridoris
tantsimist”, meenutab Inna. Hilisem elutee viis neid veel korduvalt
kokku, siis kohtuti küll juba kolleegidena nii Jõhvi kui ka Toila
Gümnaasiumis.
Eriti huvitav oli pioneeriaeg.
„Õppisime salakirju, korraldasime noorematele koolikaaslastele
muinasjutuõhtuid, kokakoondusi ja luuremänge, võtsime osa
vabariiklikest pioneeride kokkutulekutest ja käisime palju matkadel.
Kõige selle kõrval oli muidugi esimesel kohal õppimine.” Inna
ütleb, et on tihti tagasi mõelnud oma klassikaaslastele – muidugi
oli ka neid, kes alati ei saanud kõigest aru või kellel oli
mõnikord õppimata, kuid oma teadmatust ja mitteoskamist püüti
varjata. Praeguste õpilaste puhul see kahjuks sageli enam nii ei
ole.
Kui koolist sai Püssi
Keskkool, siis lisandus õppekavasse ka elukutse omandamine. „Kuna
olime maakool, siis meie erialaks oli põllumajandus ja nii said 11.
klassi kolmeteistkümnest tüdrukust ja neljast poisist traktoristid.
Selle elukutsega pole küll keegi neist leiba teeninud.”
Seda, et Innast kunagi
matemaatikaõpetaja saab, teadis ta juba päris väikese tüdrukuna.
Arvutamine oli juba üsna varakult selgeks saanud ja nutikast
tüdrukust oli emale kaupluse aruannete tegemisel suur abi. Koduses
koolimänguski oli ikka Inna see, kes õpetaja rolli enda kanda
võttis ja nii oligi peale keskkooli lõpetamist valiku tegemine
lihtne. 1965. aastal algas üliõpilasaeg Tartu Ülikoolis.
Matemaatikat valides oli tugevaks argumendiks ka see, et matemaatika
on täiesti poliitikavaba ja inimesel on võimalus igas olukorras
iseendaks jääda – ei ole vaja kusagile poole painduda, on ainult
üks tõde.
Järgnesid viis toredat aastat
täis tõsist õppimist, ühiselt veedetud aega koos armsate
kursusekaaslastega, tantsimist ülikooli rahvakunstiansamblis ja
rohkeid kontserte. Tugeva aluse õpetajatööks andsid pedagoogilised
praktikad praeguses Hugo Treffneri Gümnaasiumis ja Karepa
pioneerilaagris.
Nagu ikka tol ajal, toimus
ülikooli lõpukevadel traditsiooniline töölemääramine. Innat
kutsuti tööle Tartu ülikooli matemaatika õpetamise metoodika
kateedrisse. Kahjuks oleks elu alustamine Tartus nõudnud palju raha
ja see plaan jäi katki. Inna valis töökoha lähtudes kodusest
Virumaast ja nii sai temast A. Kesleri nimelise Kohtla-Järve
Keskkooli matemaatikaõpetaja. Noorel õpetajal ei ole töö algus
kerge, kuid Innal see õnnestus. „Igas klassis oli 40-42 õpilast,
algusest peale oli vaja oma soovid peale suruda, et selles karmis
seltskonnas ellu jääda. Millegipärast mul see õnnestus, saime
õpilastega ruttu headeks sõpradeks, minu nõudmistega arvestati ja
meil oli koos väga hea töötada. Muidugi nõudis see suurt tööd,
aga kinnitas ka valitud tee õigsust.” Innustust kõikideks
järgnevateks tööaastateks andsid ka tollase õppealajuhataja
Lembit Mölderi sõnad „Oled nagu suure laeva kapten!”
Kohe peale ülikooli
lõpetamist abiellus Inna oma koolivenna Mati Toovisega, kes määrati
Põllumajandusakadeemia lõpetamise järel tööle Voka EPT-sse.
Aasta pärast anti noorele perele korter Vokka ja sellest ajast on
Tooviste pere Toila valla elanikud.
Kolmeaastase vahega sündisid
perre tütar Margit ja poeg Martin. Kui 1977. aastal tegi tollane
kooli direktor Olav Vallimäe Innale ettepaneku tulla Toila kooli
õpetajaks, ei olnud vaja pikalt mõelda – töökoht asus kodule
lähemal ja see kaalus üles ka selle, et oma õpilastest Jõhvi
koolis oli raske lahkuda.
Nii täituski tänavu
jaanuaris juba 42 aastat päevast, mil Inna asus tööle Toila kooli.
„Olen saanud teha tööd,
mis mulle meeldib, olen tahtnud õpilastele näidata matemaatika võlu
ja ilmselt neile ka üht-teist õpetanud. Tunnen rõõmu selle üle,
et paljudest minu õpilasest on saanud õpetajad. Armastusega
meenutan kõiki päris „oma lapsi”, kellel olen olnud
klassijuhtajaks. Meenuvad ühised ettevõtmised ja ekskursioonid.
Kahele oma klassile olen olnud ka rahvatantsuõpetaja ning koos oleme
osa võtnud nii kohalikest kui ka vabariiklikest tantsupidudest,”
ütleb Inna rõõmu ja rahuloluga.
Olude
sunnil ja juhuste kokkulangemisel on Inna olnud 22 aastat ka
kooli
õppealajuhataja. See on amet, mis nõuab hoopis teistsuguseid
väljakutseid ja valmisolekut kui igapäevane õpetajatöö. See
periood tõi endaga kaasa ka nukrust
ja muret tegelemisel asjadega, mida muuta ei saa, aga õigeks ka ei
pea.
Kuid
kokkuvõttes on rõõmu siiski oluliselt rohkem olnud. „Olen
saanud palju tuge õpilastelt ja toetavatelt kolleegidelt. Minu tööd
on tunnustatud nii koolis, maakonnas kui vabariigi tasandil. Olen üle
kümne aasta kuulunud Eesti Matemaatika Seltsi Koolimatemaatika
Ühenduse juhatusse, osalenud haridusministeeriumi töörühmades
matemaatika ainekava loomisel ja riigieksamite ettevalmistamisel, üle
20 aasta Ühiskondliku Pedagoogika Uurimisinstituudi matemaatika
sektsioonis, Tartu Ülikoolist saanud koolijuhi kutsetunnistuse,
koolikorralduse magistri kraadi ja Rägo medali koolimatemaatika
edendamise eest, olen olnud Tartu Ülikooli ja Tallinna
Ülikooli matemaatikatudengite pedagoogilise praktika juhendajaks.”
Mis on selle 42 aasta jooksul
õpetajate töös muutunud? Inna toob välja kolm asja. Muutunud on
nii suhtumine, õpilased kui ka võimalused. Kui töö algusaastatel
tuli kogu tundideks vajalik materjal teha ja panna kokku käsitsi,
mis oli aja ja töömahukas, siis tänapäevased õppevahendid on
õpetaja töö muutnud palju lihtsamaks. Suure kogemusega on õpetada
lihtsam, kuid siiski eeldab iga tund ettevalmistust, planeerimist ja
süsteemi. Olen veidi mures õpilaste suure armastusega nutimaailma
avaruste vastu, sooviksin väga, et arvuti oleks õpilasele
„ajuvõimendiks”, mitte „lustikummutiks”.
Muutunud õpilaste suhtumine
õppetöösse ning suhted õpetajate-õpilaste vahel. Inna peab väga
tähtsaks seda, et suhted oleksid korras. Õpetaja peab austama
õpilast ja õpilane õpetajat. Õpilane peab tundma, et õpetaja on
sõbralik, tema roll on aidata ja juhendada, mitte ainult
kontrollida. Oma praeguse 10. klassi kohta jätkub Innal vaid
kiidusõnu: „Super klass!”
Inna võrdleb õpetaja tööd
näitleja omaga – kogu aeg oled nö pildil, iga päev annad mitu
monoetendust ja osa peab olema hästi selge. 1. septembril alustas
Inna 50. tööaastat matemaatikaõpetajana.
Lisaks pikale ja rõõmu ning
rahulolu pakkuvale tööle võib Inna rõõmu tunda ka pere
tegemistest. 1982. aastal kolis pere Toilasse. Ühised toimetamised
oma kodu rajamisel on kõiki rikastanud. Rasked ja töised aastad
tõid kaasa selle, et lapsed kasvasid tugevasti kodu külge, oma pere
ja Toila on neile siiani tähtsad. Lapsed on kodust saanud kaasa
tööarmastuse, saavutusvajaduse ja tegutsemistahte.
Inna on seitsmekordne vanaema,
kes elab oma lastelaste tegemistele kaasa ka siis, kui need pesast
kaugele on lennanud.
Küsimusele „Kes Sa oleksid
siis, kui Sa ei oleks õpetaja?” vastab Inna: „Lastearst”.
Usun, et temast olekski saanud
ka väga hea lastearst. Aga Toila kooli õpilastel on igatahes väga
vedanud, et juba mitu põlvkonda on matemaatika selgeks saanud Inna
käe all õppides.
Tervist ja jätkuvat töörõõmu
Sulle, Inna!
Inna Toovisega vestles Lea
Rand