Õpi, sest haridus on see, mida keegi Sinult ära võtta ei saa

Just sellised sõnad sai kodust kaasa tänavu Toila valla aukodaniku tiitliga pärjatud kauaaegne matemaatikaõpetaja Inna Toovis. Seda mõtet on ta läbi elu endaga kaasas kandnud ja ka oma lastele ja õpilastele edasi andnud.

Inna lapsepõlv möödus Viru-Kabalas, Kiviõlis ja Lüganusel.

Lapsepõlve meenutab Inna nii: „Elasime tagasihoidlikult, kuid õnnelikult. Esimesed lapsepõlvepildid on kõik helged: suur rohuaed, palju marjapõõsaid, mesitarud ja koer, kes kandis kahel käpal kõndides tuppa ja sauna küttepuid, ahjus küpsetatud kuum leib ja sõidud Lüganuse kirikusse, kus kõik meie pere lapsed ristitud olid.” Sõjajärgne aeg oli seotud ka teatud ohtudega – koduhoovist ei tohtinud kaugemale minna, sest raudteeni oli mõnukümmend meetrit ja see oli ohtlik, hirm oli ka „kotipoiste” ees, kes rongikatustel sõitsid ja paremaid elupaiku otsisid.

Kiviõlis elamise ainuke hea külg oli see, et isal, kes töötas Kiviõli kaevanduses, oli lähem tööl käia. Muidu on selle perioodi mälestused pigem kurvad: ümberringi mustus, lõputud poejärjekorrad, leiva- ja suhkrusabad, kuhu ka Inna juba varakult „kohta võtma” saadeti, arusaamatused valdavalt muust rahvusest eakaaslastega ja rotikarjad, kes pidevalt baraki all elasid.

Kõik muutus, kui pere kolis 1954. aastal Lüganusele. Uueks koduks sai isa isakodu, mis asus vanaisale vapruse eest Vabadussõjas kingitud talu maadel. Selle tagasisaamine läks küll üle „kivide ja kändude”, kuid lõpuks luba siiski saadi.

Seda perioodi oma lapsepõlvest meenutab Inna soojade sõnadega: „Maja ümber õitsesid toomingad ja ööbikute laksutamine ei lasknud esimesel kevadel kellelgi magada, nii harjumatu oli see kõik. Maja oli küll väike ja elektritki polnud esimestel aastatel, aga ikkagi oli kõik uus, kodune ja mis peaasi – oma.” Pere ühised toimetused uues kodus ja selle ümber õpetasid töökust ja suurendasid pere kokkuhoidvust veelgi.

Samal aastal alustas Inna õpinguid Püssi 7. klassilise kooli 1. klassis. Esimeseks õpetajaks oli noor, energiline ja väga hea õpetaja Laine Toiger (Sõrra). „Esimene kooliaasta oli täis tõsist õppimist, korraharjutamist ja mis lastele eriti meeldis – vahetundidel kooli koridoris tantsimist”, meenutab Inna. Hilisem elutee viis neid veel korduvalt kokku, siis kohtuti küll juba kolleegidena nii Jõhvi kui ka Toila Gümnaasiumis.

Eriti huvitav oli pioneeriaeg. „Õppisime salakirju, korraldasime noorematele koolikaaslastele muinasjutuõhtuid, kokakoondusi ja luuremänge, võtsime osa vabariiklikest pioneeride kokkutulekutest ja käisime palju matkadel. Kõige selle kõrval oli muidugi esimesel kohal õppimine.” Inna ütleb, et on tihti tagasi mõelnud oma klassikaaslastele – muidugi oli ka neid, kes alati ei saanud kõigest aru või kellel oli mõnikord õppimata, kuid oma teadmatust ja mitteoskamist püüti varjata. Praeguste õpilaste puhul see kahjuks sageli enam nii ei ole.

Kui koolist sai Püssi Keskkool, siis lisandus õppekavasse ka elukutse omandamine. „Kuna olime maakool, siis meie erialaks oli põllumajandus ja nii said 11. klassi kolmeteistkümnest tüdrukust ja neljast poisist traktoristid. Selle elukutsega pole küll keegi neist leiba teeninud.”

Seda, et Innast kunagi matemaatikaõpetaja saab, teadis ta juba päris väikese tüdrukuna. Arvutamine oli juba üsna varakult selgeks saanud ja nutikast tüdrukust oli emale kaupluse aruannete tegemisel suur abi. Koduses koolimänguski oli ikka Inna see, kes õpetaja rolli enda kanda võttis ja nii oligi peale keskkooli lõpetamist valiku tegemine lihtne. 1965. aastal algas üliõpilasaeg Tartu Ülikoolis. Matemaatikat valides oli tugevaks argumendiks ka see, et matemaatika on täiesti poliitikavaba ja inimesel on võimalus igas olukorras iseendaks jääda – ei ole vaja kusagile poole painduda, on ainult üks tõde.

Järgnesid viis toredat aastat täis tõsist õppimist, ühiselt veedetud aega koos armsate kursusekaaslastega, tantsimist ülikooli rahvakunstiansamblis ja rohkeid kontserte. Tugeva aluse õpetajatööks andsid pedagoogilised praktikad praeguses Hugo Treffneri Gümnaasiumis ja Karepa pioneerilaagris.

Nagu ikka tol ajal, toimus ülikooli lõpukevadel traditsiooniline töölemääramine. Innat kutsuti tööle Tartu ülikooli matemaatika õpetamise metoodika kateedrisse. Kahjuks oleks elu alustamine Tartus nõudnud palju raha ja see plaan jäi katki. Inna valis töökoha lähtudes kodusest Virumaast ja nii sai temast A. Kesleri nimelise Kohtla-Järve Keskkooli matemaatikaõpetaja. Noorel õpetajal ei ole töö algus kerge, kuid Innal see õnnestus. „Igas klassis oli 40-42 õpilast, algusest peale oli vaja oma soovid peale suruda, et selles karmis seltskonnas ellu jääda. Millegipärast mul see õnnestus, saime õpilastega ruttu headeks sõpradeks, minu nõudmistega arvestati ja meil oli koos väga hea töötada. Muidugi nõudis see suurt tööd, aga kinnitas ka valitud tee õigsust.” Innustust kõikideks järgnevateks tööaastateks andsid ka tollase õppealajuhataja Lembit Mölderi sõnad „Oled nagu suure laeva kapten!”

Kohe peale ülikooli lõpetamist abiellus Inna oma koolivenna Mati Toovisega, kes määrati Põllumajandusakadeemia lõpetamise järel tööle Voka EPT-sse. Aasta pärast anti noorele perele korter Vokka ja sellest ajast on Tooviste pere Toila valla elanikud.

Kolmeaastase vahega sündisid perre tütar Margit ja poeg Martin. Kui 1977. aastal tegi tollane kooli direktor Olav Vallimäe Innale ettepaneku tulla Toila kooli õpetajaks, ei olnud vaja pikalt mõelda – töökoht asus kodule lähemal ja see kaalus üles ka selle, et oma õpilastest Jõhvi koolis oli raske lahkuda.

Nii täituski tänavu jaanuaris juba 42 aastat päevast, mil Inna asus tööle Toila kooli.

„Olen saanud teha tööd, mis mulle meeldib, olen tahtnud õpilastele näidata matemaatika võlu ja ilmselt neile ka üht-teist õpetanud. Tunnen rõõmu selle üle, et paljudest minu õpilasest on saanud õpetajad. Armastusega meenutan kõiki päris „oma lapsi”, kellel olen olnud klassijuhtajaks. Meenuvad ühised ettevõtmised ja ekskursioonid. Kahele oma klassile olen olnud ka rahvatantsuõpetaja ning koos oleme osa võtnud nii kohalikest kui ka vabariiklikest tantsupidudest,” ütleb Inna rõõmu ja rahuloluga.

Olude sunnil ja juhuste kokkulangemisel on Inna olnud 22 aastat ka kooli õppealajuhataja. See on amet, mis nõuab hoopis teistsuguseid väljakutseid ja valmisolekut kui igapäevane õpetajatöö. See periood tõi endaga kaasa ka nukrust ja muret tegelemisel asjadega, mida muuta ei saa, aga õigeks ka ei pea.
Kuid kokkuvõttes on rõõmu siiski oluliselt rohkem olnud. „Olen saanud palju tuge õpilastelt ja toetavatelt kolleegidelt. Minu tööd on tunnustatud nii koolis, maakonnas kui vabariigi tasandil. Olen üle kümne aasta kuulunud Eesti Matemaatika Seltsi Koolimatemaatika Ühenduse juhatusse, osalenud haridusministeeriumi töörühmades matemaatika ainekava loomisel ja riigieksamite ettevalmistamisel, üle 20 aasta Ühiskondliku Pedagoogika Uurimisinstituudi matemaatika sektsioonis, Tartu Ülikoolist saanud koolijuhi kutsetunnistuse, koolikorralduse magistri kraadi ja Rägo medali koolimatemaatika edendamise eest, olen olnud Tartu Ülikooli ja Tallinna Ülikooli matemaatikatudengite pedagoogilise praktika juhendajaks.”

Mis on selle 42 aasta jooksul õpetajate töös muutunud? Inna toob välja kolm asja. Muutunud on nii suhtumine, õpilased kui ka võimalused. Kui töö algusaastatel tuli kogu tundideks vajalik materjal teha ja panna kokku käsitsi, mis oli aja ja töömahukas, siis tänapäevased õppevahendid on õpetaja töö muutnud palju lihtsamaks. Suure kogemusega on õpetada lihtsam, kuid siiski eeldab iga tund ettevalmistust, planeerimist ja süsteemi. Olen veidi mures õpilaste suure armastusega nutimaailma avaruste vastu, sooviksin väga, et arvuti oleks õpilasele „ajuvõimendiks”, mitte „lustikummutiks”.

Muutunud õpilaste suhtumine õppetöösse ning suhted õpetajate-õpilaste vahel. Inna peab väga tähtsaks seda, et suhted oleksid korras. Õpetaja peab austama õpilast ja õpilane õpetajat. Õpilane peab tundma, et õpetaja on sõbralik, tema roll on aidata ja juhendada, mitte ainult kontrollida. Oma praeguse 10. klassi kohta jätkub Innal vaid kiidusõnu: „Super klass!”

Inna võrdleb õpetaja tööd näitleja omaga – kogu aeg oled nö pildil, iga päev annad mitu monoetendust ja osa peab olema hästi selge. 1. septembril alustas Inna 50. tööaastat matemaatikaõpetajana.

Lisaks pikale ja rõõmu ning rahulolu pakkuvale tööle võib Inna rõõmu tunda ka pere tegemistest. 1982. aastal kolis pere Toilasse. Ühised toimetamised oma kodu rajamisel on kõiki rikastanud. Rasked ja töised aastad tõid kaasa selle, et lapsed kasvasid tugevasti kodu külge, oma pere ja Toila on neile siiani tähtsad. Lapsed on kodust saanud kaasa tööarmastuse, saavutusvajaduse ja tegutsemistahte.

Inna on seitsmekordne vanaema, kes elab oma lastelaste tegemistele kaasa ka siis, kui need pesast kaugele on lennanud.

Küsimusele „Kes Sa oleksid siis, kui Sa ei oleks õpetaja?” vastab Inna: „Lastearst”.

Usun, et temast olekski saanud ka väga hea lastearst. Aga Toila kooli õpilastel on igatahes väga vedanud, et juba mitu põlvkonda on matemaatika selgeks saanud Inna käe all õppides.

Tervist ja jätkuvat töörõõmu Sulle, Inna!

Inna Toovisega vestles Lea Rand