Kohtla-Nõmme rahvamajast

Klubihoone ehitamine Kohtla-Nõmmele 1950. aastatel kujunes ettevõtmiseks, milles paljud kohalikud elanikud aktiivselt kaasa lõid. (Kohtla-Nõmme elulood, Rahvamaja 2004, Viktor Roosipuu meenutused). Nii valmis maja, mis on oma parematel päevadel olnud kogukonna kultuurikeskus, millega on paljudel ilusaid ja nostalgilisi mälestusi.

Siinkohal on asjakohane meenutada Norra näitekirjaniku Henrik Ibseni ütlust: „Kogukond on laev, kus igaüks peaks olema valmis tüüri haarama.” Aga seda muidugi positiivses mõttes – näitama üles valmisolekut tegudega panustama kogukonna enda vajaduste kohaselt ja tarbeks. Ja nii see peakski olema, et kogukonnas on valmisolek Ibseni järgi, mitte Robert F Kennedyt järgides, kes on öelnud, et üks viiendik rahvast on ükskõik mille vastu ükskõik mis ajal.

31. oktoobri Põhjarannikust võisime lugeda, et suurem osa Kohtla-Nõmme rahvamaja ringijuhtidest leiab, et kui vald ikkagi otsustab rahvamaja hoone sulgeda ning huvitegevuse koolimajja üle viia, lõpetavad nad Kohtla-Nõmmel huvitegevuse, sest koolimajja kolimine pole vastuvõetav. Kas tõepoolest on võimalik tulla välja niisuguse tingimusega ning seada loosungiks kultuuritegemise lõpetamine Kohtla-Nõmmel?

Vallavalitsus on kaks aastat proovinud koos erinevate Kohtla-Nõmme piirkonna huvigruppide, kultuuritegijate ja paljude teistega leida lahendusi, et pakkuda inimestele inimlikumad tingimused ja tagada eelarveliselt võimalik maja haldamine.

Samast artiklist loeme: „Endine vallajuht süüdistab Toilat ühinemisleppe rikkumises”. Minu küsimus: „Millises rikkumises?”, kui ühtegi otsust ei ole tänaseni vastu võetud.

Vastupidi – me oleme kuulanud erinevaid arvamusi, olnud väga heatahtlikud ja mis on tulemus? Hoone lagunemine ja suurenevad ülalpidamiskulud.

Hoone avariilise seisundi likvideerimiseks on miinimumvajadus suurusjärgus 400 000 eurot (sh vajab hoone tuleohutus- ja elektrisüsteemi nõuetega vastavusse viimist). Hoone täielikuks rekonstrueerimiseks kulub mitu miljonit eurot.

Süüdistatakse küll ühinemislepingu rikkumises, aga sellest, et 2014. aastal valminud Kohtla-Nõmme rahvamaja ehitusliku ekspertiisi kokkuvõtte kohaselt oleks tulnud juba siis koheselt alustada oluliste kommunikatsioonide rekonstrueerimisega või hoone sulgeda, ei räägi keegi. Aga miks? Tulemused olid juba siis, viis aastat tagasi, väga halvad ning nõudsid suuri kulutusi. Kahjuks lasti rahvamaja seisukorral jätkuvalt halveneda. Selle asemel võtsid endised Kohtla-Nõmme vallajuhid pangast 200 000 eurot laenu fassaadi renoveerimiseks. Kui üldjuhul käituvad omavalitsused laenu võtmise puhul selliselt, et laenuosad võetakse välja vastavalt vajadusele ja reaalsetele töödele, siis Kohtla-Nõmme valla juhid otsustasid laenu oma arvelduskontole võtta ning koheselt selle pealt ka intresse maksma hakata. Haldusreformi toimumise järgselt oli igakuine intressikulu võetud laenult korraliku osa juba ära söönud. Arvestades ekspertiisi tulemust ja kokkuvõtet, tulnuks maja säilimiseks keskenduda fassaadi tegemise asemel kommunikatsioonide rekonstrueerimisele.

24.10.2019 Põhjarannikus ilmunud artiklist võis lugeda, et Toila vallavõim plaanib Kohtla-Nõmme rahvamaja kas osaliselt või täielikult sulgeda ning viimasel juhul koliks kogu huvitegevus ümber koolimajja. See aktiviseeris kohaliku kogukonna ning teisipäeval kogunesid ringijuhid ja mõned aktivistid, et oma seisukohti kujundada.

Leian, et kogukonna aktiviseerumine on igati asjakohane juhul, kui sellest rahvamaja säilimisele ka reaalset kasu oleks. Siinkohal tahan osundada, et kogukonnas on arvamuste paljusus ja mitte kõik ei ole ühel meelel. Aga kellega siis arvestada?

Samas artiklis on endise Kohtla-Nõmme vallajuhi väide, et rahvamaja vaadati korruste kaupa, kui palju on vaba pinda ja kui palju on valmis oma tegevusega mujale kolima. Väga kummaliselt kõlas lause, et „Tahaks võidelda selle eest, et ei sõidetaks teerulliga üle ega tehtaks kohalikele liiga.” Minu küsimus: Kellega võidelda? Miks teerulliga? Kes teeb kohalikele liiga? Pigem küsin vallavanemana: „Miks ei võetud midagi ette kohe peale 2014. aasta ekspertiisi hinnanguid, millele ma artiklis juba ka viitasin. Nüüd on hea süüdistada praegust vallavalitsust, et see lammutab kultuuri. Samuti keskendub endine vallajuht erinevate objektide võrdlemisele, tuues välja ka sadama asfalteerimise 2018. aastal, et inimesed saaksid astuda puhta jalatallaga jahi pardale. Ülim luksus, mida suudavad tagada vaid rikkad omavalitsused. Kui endine vallajuht keskenduks emotsioonide kütmise asemel sisule, siis oleks ta välja toonud ka asjaolu, et sadamasse tehtud investeeringu puhul oli tegemist Euroopa Kalandusfondi toetusega, kus sadamatesse tehtavad investeeringud on toetusmääraga 100% ning mis on otseselt suunatud rannakalanduse arendamiseks. Samuti teaks ta siis, et varasem tolmav pind vähendas oluliselt kokkuostetava kala väärtust, mistõttu jäi vähem raha kätte meie piirkonnas tegutsevatele rannakaluritele. Paraku jätab ta tõenäoliselt valla asjadest hästi kursis oleva isikuna need seigad välja toomata, et kogukonnas tekkivaid pingeid veelgi enam üles kruvida.

Aga räägime veel rahast.

Vallavalitsusel on kogutud väga täpsed andmed rahvamajas toimivate ringide, osalejate, kasutajate ning kasutussageduse kohta. Miks me raiskame ajaressurssi, mis on ka raha?

31. oktoobri Põhjaranniku artiklis tuuakse välja ka numbrid valla palgafondi kohta, rõhutades palgafondi kasvu. Samas on jäetud täpsustamata, miks see on kasvanud ja et 3,5 miljoni euro sees on ka kõikide valla asutuste töötajad (koolid, lasteaiad, rahvamaja jt). Pea 77% suurenenud palgafondist on seotud valla haridustöötajate palga kasvuga, mis suurenes peamiselt seoses õpetajate ja lasteaiaõpetajate palga alammäära tõusuga, 12% seoses kultuuritöötajate sissetulekute ühtlustamisega, 8% vallavalitsuse osas seoses ehitusspetsialisti ametikoha loomisega ja 3% majandusvaldkonna töö ümberkorraldusega.

Artikkel toob veel välja, et palgakulude kasv ning et ressursitasude järk-järguline vähenemine mõjutab kõige enam valla äärealasid. Väide ei ole asjakohane, kuna Kohtla-Nõmme puhul ei ole kindlasti tegemist valla äärealaga. Haldusreformi järgselt moodustunud Toila valla suurimad investeeringud on teostatud just Kohtla-Nõmmel ja leidnud heakskiidu kogukonna poolt (skatepark, laululava, kergliiklusteed, tänavavalgustus, rahvamaja esifassaad, lammutatud kasutusest väljalangenud korterelamu ja panus elukeskkonna heakorrastamisesse).

Kurb on tõdeda, et unustatakse ära Kohtla-Nõmme valla ajajärgu otsused ja asjaolu, et uus Toila vald sai kõik tolleaegsed, ka majanduslikult kahjulikud otsused, pärandina, millest nüüd proovime parimal moel välja tulla ning edasi minna.

Vallavalitsus on teinud suure eeltöö ja hetkel on kaks ettepanekut, millest juba kindlasti pikemalt detsembrikuu vallalehes kirjutan.

Lõpetuseks kinnitan, et rahvamaja osas ei ole tehtud ühtegi otsust, on vaid valmimas kahe ettepaneku analüüs.

Kõike head soovides

Eve East

vallavanem