November

Päeval, kui ma neid ridu kirjutan, on aasta lõpuni veel täpselt 53 päeva minna.

Päevi täis tõid ja tegemisi, rõõme, aga võimalik, et ka pettumusi ja murehetki.

On hingedeaeg.

Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu kirjutas hingedepäeval: „Hingedeaeg – see pole ju vaid üks päev paljude hulgast, argipäevane päev, mis nagunii kuulub peaasjalikult töötegemisele, ja õhtul on juba pime ... Kas see on 2. või 6. november või 28. oktoober ... Hingedeaeg on vanadel eestlastel, meie eelkäijatel, olnud mihklist mardini – see on palju pikem aeg kui vaid üks päev. Keegi on küsinud, kas peaks küünla aknale panema. Olen vist hirmutavalt mõne jaoks öelnud, et kui närvisüsteem on korras, siis pane. Küsiti, miks see peab korras olema. Vastasin: „Aga sellepärast, et küünlapanek aknale tähendab seda, et sa kutsud oma lahkunud hinged koju. Aga kui nad tulevadki?! Mis sul on neile öelda oma elust, tegemistest, hinge eest hoolt kandmisest?”

Eks iga inimene suhtub hingedesse, nende rändamisse ja hinge eest hoolitsemisesse erinevalt. Ratsionaalsed ja „kahe jalaga maas” olevad inimesed ütlevad kindlasti, et see kõik on üks kirikuinimeste ja esoteerikute jutt. Aga siiski – me kõik kasutame aeg-ajalt väljendeid „Hing valutab!”, „Hing sai täis!” jne.

Ja nii ongi – vahel valutab hing kõige selle segaduse, kurjuse, „ärategemise”, ebaõigluse jm pärast, mis meid paraku igapäevaselt ümbritseb. Kõige selle peale võib hing ka ühel päeval täitsa täis saada. Ometi saame ka öelda, et „Hing laulab sees!” ja loodan, et neid hetki on siiski rohkem.

Tulles tagasi Jaan Tammsalu mõtete juurde... oma hinge peale tasub mõelda, oma hinge eest hoolt kanda, meenutada tänulikult neid, kes on kõndinud koos sinuga, sind ära talunud, sulle nii palju andnud – see on hingedeaja mõte. Ja mis veelgi tähtsam – hoida ja väärtustada neid, kes praegugi veel koos Sinuga kõnnivad ja Sinu jaoks olemas on.

Tänane lehtki pakub nii seda kui teist – nii seda, mille peale hing võib täis saada, kui ka seda, mis hinge helisema, laulma paneb.

Lea Rand