August

Nii järsku kui tuline kivi
päev metsade taha läks looja.
Jäi väljale kärbiste rivi
veel hoidma ja õhkuma sooja.

Ja koplist siis südaöö ajal
kuu kerkis kui tohutu kera,
ning rehela värati najal
lõi helkima vikati tera.

Meil küünisuul kuuvalge laigus
hea ase on värsketes heintes,
kus palgid, lõhnates vaigust,
und valvates naksuvad seintes.

Kui kaunid sel ööl on su silmad,
neis tähed kui peegleisse tardund.
Kui vaiksed sel ööl on su silmad,
nii vaiksed, et palveni hardun.

Eks öögi, mu murede pagu,
täis hellust su põsile liibu
ja su tasases hinguses nagu
üks lagle seaks lennule tiibu.

(Kersti Merilaas)