Kes Sa oled ja kust tuled? Olen veidi alla keskmist kasvu täiesti tavaline eesti mees ehk nii nagu armastas öelda minu kunagine õpetajast kolleeg koolis kui ka muusikaga tegelemisel – 50. aasta nigel mudel. Viimati tulin Kiviõlist, olen seal elanud kogu oma teadliku elu ja olen jäänud truuks oma elupaigale Ida-Virumaal tänaseni.
Öeldakse, et me kõik tuleme lapsepõlvest. Kus möödus Sinu lapsepõlv ja mida Sa sealt kaasa oled saanud?
Eks lapsepõlv ole kõigile tagantjärele mõeldes kaunis ja meeltmööda. Ega minulgi ole see teisiti olnud. Sündisin siia ilma ema teisest abielust. Ema esimene mees suri kopsutiisikusse siis, kui minu õde oli 15 aastane. Seega on õde minust pea kuusteist aastat vanem ja eks see kajastus ka kasvamise eas. Noh teismeline õde ja mingi väike väänik, mõelge ise. Ema ja isa abiellusid 1949. aastal ja nii nagu esimese küsimuse vastuses välja öeldud, oli 1950. aasta 3. märts see päev kui ma ilmavalgust nägin.
Kasvades olin oma tänavapoistest noorim ja seega vast hoiti mind selles seltskonnas õrnemalt kui teisi. Nii eesti kui vene poisse oli arvuliselt enam vähem pooleks ja kui peale toredaid koosmänge eriarvamused tekkisid, saadeti mind tavaliselt kiirest koju.
Kodust anti mulle kaasa oma kaaskondlaste vastu austus, lugupidamine ja üksteisega arvestamine.
Loomulikult ei möödunud ju kõik ilma koerusteta. Üks väike seik kaunis varajasest noorpõlvest – meie naabermajas oli baptistide palvela. Suur hoov ja maja kõikvõimalike nurgataguste ehitistega. Sel ajal oli kinoskäimine sedavõrd pop, et raha kippus vahel lihtsalt nappima.
Kaevasime masse pika vooliku, maa sisse kilumannergu, nii nagu nad tol ajal olid, kaheliitrised, põhja veidi sammalt ja siis naabripoiss maja nuka tagant kõneles läbi vooliku „maaisa häälega” kõikvõimalikke totrusi kokku. Noh, eks siis nii kümne kopika kaupa kogusime mannergusse raha.
Tõsi, selle „kino“ lõpetas keegi lastevanematest. Raha tuli tagasi anda ja ühtlasi ka triibulised vastu võtta!
Kelleks tahtsid lapsepõlves saada ?
Sibiks. Miks? Sest suuremad poisid rääkisid alati, et sibi teenib kõvasti. Meil üks soomlane sõitis ikka majade vahel hobusega, millel oli suur puust kast taga ja koukis ridva otsas oleva ämbriga peldikuid tühjaks. Tõsi, alati oli ta parasjagu purjus, laulis ja laamendas kõvasti.
Hiljem, nii nagu poisid ikka, tahtsin saada autojuhiks. Mäletan, et kodus oli peale 8. klassi kõva lööming, sest onupoeg läks Järva-Jaani laia profiiliga masinistiks õppima, aga mind ema ja isa ei lasknud.
Nii ma siis jätkasin oma haridusteed Kiviõli I Keskkoolis kuni keskkooli lõpuni välja.
Kus oled õppinud? Miks valisid just selle eriala?
Peale keskkooli lõpetamist 1968. aastal, asusin õppima Tallinna Pedagoogilisse Instituuti. Eellugu oli aga seesugune.
Nüüd juba manalateed läinud muusikaõpetaja ja koorijuht Eino Nurk leidis, et võiksin jätkata peale keskkooli õpinguid Tallinna Konservatooriumis laulu erialal.
Kogu keskkooli aja valmistas ta mind selleks ette ja nii vast olekski läinud, kui …
Aasta enne lõpetamist suunati meie kooli tööle noor ja kaunis, Peda lõpetanud kehalise kasvatuse õpetaja. Keskkool sai läbi, süda oli tuld täis ja mõtted hoopis teistsugused kui varem.
Kuna olin tegelenud koolipõlves, nii nagu paljud sel ajal, erinevate spordialadega, olulisemalt sportvõimlemisega, siis oli siht selge – Pedasse ja kehakultuuri!
Laulmine jäi sinnapaika. Lauluõpetaja oli hulga aastaid minu peale solvunud.
Suunamise Pedast 1972. aastal sain Kiviõli I Keskkooli.
Põhjus oli lihtne, olime siis juba noore õpetajaga abielus, peregi loodud ja esimene järglane ilmavalgust näinud. Kestnud on see kooselu nüüd juba 43 aastat.
Tegelikult oli mul muusikaga kokkupuudet ikka ka.
Õppisin Heli Läätse käe all tollases Riikliku Filharmoonia estraadistuudios laulmist kolm aastat. Heli Läätse abikaasa, Peeter Saul, kes oli tol ajal Riikliku Filharmoonia orkestri peadirigent, tegi küll ettepaneku tulla orkestri solistiks, aga see oli kasvõi elamise kohapealt liialt keeruline ja tahab omaette lahtirääkimist. Nii et elukutseks laulmine siiski ei kujunenud, hobiks aga küll.
Kus Sa oled varem töötanud?
No see lugu on ikka päris kirju.
Alustasin 1972. aastal peale Peda suunamist Kiviõli I Keskkoolis kehalise kasvatuse õpetajana. Suunamine oli sihiteadlik, sest nagu juba mainisin, abikaasa oli ees.
Elamine oli hruštšovka 1-toalises korteris koos joonestuse õpetajaga, kapp vaheseinaks. Meie kolm ühel pool ja tema teisel.
1976. aasta alguses hakkasid puhuma tuuled nõukogude aja poliitvaldkonnas, kus eestlasi, ehk nii nagu meie nimetasime – aborigeene – suruti kõikvõimalikese organisatsioonidesse.
Värbamine viidi läbi õpetajate hulgas eestikeelsetes koolides Kiviõlis, Kohtla-Järvel ja Jõhvis. Mäletan, et sõdisime kooli jäämise nimel kuni haridusministrini välja, aga tulutult.
Nii algas minu kirev ja kaunis keeruline käekäik tollasest noorsootööst komsomolis, täitevkomitees, ettevõtetes kuni linnapeani Kiviõlis riigikoguni välja.
Kui valmis oled muutusteks – uuteks kohtadeks, uuteks inimesteks?
Heade ja uute muutustega olen alati kaasas käinud. Paljuski on see toonud kaasa kõige hea juures ka ebameeldivusi. Miks?
Kaugenevad sõbrad ja tuttavad, kogukondlased, JOKK-seltsingud ja kõik need, kes peavad võimalikuks sind ära kasutada. Olen loomult seltsiv ja avatud.
Läbi teinud ka pea nelja ja poole aastase kapo uurimise ja kohtutee enne õigeksmõistmist. Mitmete kohalike valimiste eel läbinud „heade inimeste” poolt politseile esitatud hulgalise kaebuste jada.
Aga nii nagu rahvatarkus ütleb – mis ei tapa teeb tugevaks.
Tähtis on jääda igas olukorras iseendaks, kindlaks oma põhimõtetele.
Austades teisi, austad iseennast.
Mis on Sinu jaoks elus tähtis?
Olla positiivse mõtlemisega, olla osa oma lähikondlastest, mitte teha teistele seda, mida sa endale ei soovi.
Mis teeb tuju heaks ?
Kui kõrval on heatujulised, naeratavad ja huumorimeelsed inimesed, kes üksteisest hoolivad.
Kui pere ja lähedased on terved, nii moraalselt kui füüsiliselt.
Hobid? Meelistegevus vabal ajal? Kuidas Sa puhkad?
Need küsimused haakuvad omavahel. Juba kooliajast, nii nagu laulab Ivo linna, „aasta siis oli kuuskümmend viis”, hakkasime saagima vineerist kitarre ja looma ansamblit. Nüüd juba rohkem kui 45 aastat on see jäänud hobiks ja aitab sama ajal ka puhata.
Loomulikult teeb aeg oma korrektiive, indu jääb vähemaks, aga samas arvan, et sedavõrd viljakamaks.
Selle aja jooksul on lauldud ja mängitud restoranides, koduklubis ja avalikel üritustel üle Eestimaa, Baltikumis ja Ukrainas, Saksamaal ja Soomes, Rootsis, Taanis ja USA-ski.
Ei ütle ära heade sõprade seltsist ja meeldivast napsustki.
Mida hindad inimestes? Elus üldse?
Otsekohesust, avatust ja ausust. Meeldib vaadata silma, rääkida inimestega, arutada võimalikult lahti tekkinud keerdsõlmed üksteise vahel.
Ausalt asju ajada.
Oled olnud ka Riigikogus. Mida seal oldud aeg Sulle õpetas?
Sattusin Riigikogusse 2005. aasta novembris. Olin esimesed kaks aastat asendusliige. Põhjus oli kaunis proosaline. Selle aasta kohalikud valimised tõid Kiviõlis neljale valimisliidule üsna võrdsed tulemused. Jäi seesugune mulje, et olen väsinud ise ja ka inimesed minust.
Kaunis segaseks kujunesid linnapea valimised ja kuna uudsus köitis, siis otsustasin pakutu kasuks, usus midagi suurt korda saata.
Kuna Riigikogu on oma olemuselt partei- ehk erakonnapõhine, siis kui just parasjagu valimistulemused ei ole otsustanud selle kasuks, et erakond kuhu kuulud, pääseks valitsema – jääd oma valijate eest võlglaseks.
Tulutu kaeblemine resultaati ei anna.
Lõppkokkuvõttes leiad ennast, nagu ühes vanas vene muinasjutus – kus kalurieit, kellele vanamehe püütud kuldkala kolm soovi andis, tsaarinnaks tahtis saada - lõhkise küna eest.
Kuidas Sa Toilasse sattusid?
Konkreetne küsimus, konkreetne vastus.
Kui endine vallavanem Tiit Salvan otsustas koolipapaks hakata, oli vallavolikogu küsimuse ees, kuidas ja kellega edasi?
Tehti ettepanek tulla kandideerima, võtsin vastu ja nii ta läks.
Millised on muljed peale esimesi töönädalaid? Mida oleks Sinu arvates Toila vallas vaja muuta/parandada ?
Muljed nii paigast kui inimestest, kellega kokku olen puutunud, on ääretult head.
Olen loomult aeglane kiirustaja.
Minu jaoks on aeg liialt lühike, et järeldusi hakata tegema. Süsteemi, millel on jalad maas, lõhkuda või ümber teha pole ilmselt õige.
Alati saab teha paremini, aga selleks on vaja mõnikord pikemalt asjasse puutuvate inimestega maha istuda, tegemisi ja olukorda kaaluda.
Mulle meeldib inimestega suhelda, vestelda.
Olen kindel, et vanasõna – üheksa korda mõõda ja üks kord lõika, peab täies mahus paika.
Tänan küsimast!
Austusega,
Tiit Kuusmik
Tänan vastamast!
Lea Rand
