Toila vallas on koolireformi teemat arutatud nii lasteaia, kooli, hoolekogude kui ka volikogu haridus- ja sotsiaalkomisjoni tasandil. Esimene ühine arutelu toimus eelmise aasta lõpus, teine veebruari algul. Aruteludel osalenute hulgas oli nii Toilas gümnaasiumihariduse püsimise pooldajaid kui ka neid, kelle meelest võiks ja peakski gümnaasium olema maakonnakeskuses. Oleme nende arutelude käigus jõudnud järeldusele, et lahendamist vajavaid probleeme, mis erinevad nii oma sisult kui tähtsuselt, on mitmeid. Mõne lahendamisega oleme juba hiljaks jäänud või jäämas, mõne lahendamisega ei maksa kiirustada.
Hea hariduse võtmeküsimus on hea õpetaja. Alustada tuleks riigi tasandil õpetajakoolitusest, sh kutsesobivusest, vähendada on vaja õpetaja koormust, et kaoks aja puudusest tingitud pinnapealsus, õpetaja peab saama hea töö eest väärilist palka, muidu me iga klassi ette säravaid isiksusi ei saa. Kui klassi ees on nn säde-inimesed, kes iseendast lugu peavad, tõuseb ka õpetajakutse maine, kuna identiteedil on mainekujunduses oluline roll. Vastupidine protsess ehk püüd väljastpoolt kooli mainet tõsta ja loota, et siis tulevad tipud kooli, ei tööta.
Olulise tähtsusega on õppeprotsess. Riikliku õppekava üldosa on ilus, aga ainekavad mahult veel tihedamad kui eelmises õppekavas. Seetõttu on vaja ainekavade sisu kooliõppekavas tõsiselt läbi mõelda, et jääks aega ka laste koostööoskuse, õigete väärtushinnangute ja loovuse arendamiseks. Koostöös perega on igale lapsele vaja seada tema huvidest ja võimetest lähtuvad eesmärgid. Kujundav hindamine aitab vältida “karude” ja “jäneste” ühte ja samasse pingeritta seadmist.
Ainuüksi gümnaasiumivõrgu korrastamine ei too Eesti haridusse uut kvaliteeti. Kuni ei reformita kogu süsteemi, sh kutseharidust, kuni ei tööta tugisüsteem, sh karjäärinõustamine ja kodust kaugemale sõitmise ja majutuskulude katmine, ei lähe asjad haridusmaastikul paremaks.
Kui rääkida sündivusest, siis analüüsides 20-aastast perioodi, võib öelda, et Toila vallas on sellel perioodil registreeritud keskmiselt 24 sündi aastas. On olnud 13 lapse ja 34 lapsega aastaid. Ka viimased aastad ei näita mingil juhul langustrendi (2009 - 22, 2010 – 28 ja 2011 - 23 last). 1993. aastal registreeriti Eestis 15122 elussündi, vahepealsetel aastatel langes sündide arv tõesti 3000 lapse võrra, kuid viimase 5 aasta jooksul on sündide arv kasvanud ja viimasel paaril aastal on see juba ületanud 1993. aasta taset.
Me ei ole päris nõus väitega, et õpilaste arv gümnaasiumiastmes kahaneb drastiliselt. Kahaneb, kuid see on piirkonniti erinev. Praegu gümnaasiumi 10. klassi astujate põlvkond sündis üsna sündide mõõna põhja lähedal, väga väike langus kestab veel mõned aastad ja siis algab tõus. Ida-Virumaal pole üldse gümnaasiumiastme vanusegrupi mõõna ette näha, gümnasistide arv püsib suhteliselt stabiilne.
Rahvusvahelise PISA võrdlusuuringu, millega mõõdetakse õpilaste teadmisi matemaatikas, loodusteaduses ja funktsionaalses lugemisoskuses, tulemused näitavad muuhulgas seda, et kõrgemad tulemused on hajaasustustega piirkondadest (näit. Hiiumaa, Põlvamaa), samas pole PISA tulemusi kuidagi võimalik võrrelda gümnaasiumi lõpetajatega, sest sellist vanusegruppi PISA ette ei näe. Kindlasti ei saa võrrelda PISA tulemusi riigieksamite tulemustega ja järeldada sellest, et vahepeal läheb osade inimeste andekus halbade koolide tõttu kaotsi. PISA puhul peaks tähelepanu pöörama ka sellele, et Eestil on küll suhteliselt head vaid keskmised tulemused. PISA kõrgemate saavutustasemete osas jääb Eesti tulemus 2006 ja 2009 allapoole OECD riikide keskmist, jäädes tahapoole kümnetest riikidest (näit USA, Saksa), kellest keskmise poolest eespool oldi. Kõrgematel saavutustasemetel on just need nn tipud, keda sooviksid endale saada ülikoolid, need on inimesed, kellest iga riik loodab tulevikus kõrge lisandväärtuse loojaid. See näitab, et töö andekamatega on olnud meie põhikoolides nõrk. Kui haridussüsteemis saab selle puudujäägi korvamiseks midagi teha, siis gümnaasiumiastmes on sellega tegelemiseks juba hilja.
Kui rääkida gümnaasiumihariduse eesmärkidest, siis kõrgkooli astumine on kindlasti üks nendest, kuid mitte ainus. On rida elukutseid, mida saab kutsekoolis õppida vaid keskhariduse baasil. Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuses on eesti keeles põhikooli järgselt võimalik õppida 4 eriala, neist tüdrukutele sobib vaid üks - kokk. See tähendab, et põhikooli lõpetanud tüdrukud peavad kutse omandamiseks lahkuma Ida-Virumaalt, ehkki maakonnas on 3 kutsekooli/keskust. Ehkki kutseharidusse on 15-aastase reformimise käigus suunatud märkimisväärseid summasid, on Ida-Virumaa eesti noortel edasiõppimise võimalused oma maakonnas leebelt öeldes tagasihoidlikud. Vahest sellest tingituna on meie valla noorte hulgas maakonna kutsehariduse maine madal. Mõned noored põhjendavad oma vähest pühendumist õppimisele põhikoolis sellega, et “kutsekasse” võetakse ka puudulike hinnetega, aga lõpetavad kõik “nelja- viielistena”.
Sisseastumisstatistika ülikoolidesse näitab seda, et riigieelarvelistele kohtadele saavad nende gümnaasiumide lõpetajad, kus hästi õppimine on traditsioon, kooli suurus ei ole siin määrav. Ida-Virumaa koolidest on edetabelis kõrgeimal kohal Kohtla-Järve Järve gümnaasium, kus lõpetajaid igal aastal 30 ringis. Tükk maad tagapool on Viimsi ja Rocca al Mare kool, kellest meie maakonna nn väikesed gümnaasiumid, sh ka Toila, on 21.01.2012 Postimehes toodud tabeli järgi paremad. Seega väiksemate gümnaasiumide võimalused riigieelarvelistele kohtadele astumiseks ei ole kehvemad. Kui võrdlusest välja jätta nn eliitkoolid, siis sissesaamisel ei eristu väikesed gümnaasiumid suurtest, vastupidi, mitmed sulgemisele mõeldud gümnaasiumid paistavad silma märksa paremate tulemustega allesjäetavatest. Arvesse tuleb võtta ka seda, et mõnede piirkondade perede üldine sotsiaalmajanduslik taust võib-olla ei võimalda üldse õpilasi linna kõrgkooli saata. Ning ka kõrgkooliga samas linnas või lähedal elavate inimeste kulud on märksa väiksemad. Kokkuvõtvalt võib öelda, et meil puudub korralik mõõdik, millega mõõta gümnaasiumi kvaliteeti lahus muudest komponentidest.
Kui võrrelda Postimehe kahte tabelit, kus ühes vaadatakse riigieelarvelisele (RE) kohale saavate õpilaste osakaalu gümnaasiumi sisseastujatest ja teises RE kohale saavate õpilaste osakaalu gümnaasiumi lõpetajatest, siis on näha, et erinevus kahe tabeli vahel on kohati kuni 15%, mis tähendab, et nendes koolides, kus ülikooli saajate arv kõrgem, on ka koolist väljalangevus suurem. Ja kui lähiaastatel hakkavadki ülikoolides olema ainult RE kohad, siis ei ole tasuta koht kindlasti enam kvaliteedi näitaja. Toila koolis on väljalangevus minimaalne nagu ka teistes meie maakonna koolides, kes on “Ettevõtliku kooli” projekti võrgustikus. Ja mis meie meelest on kõige olulisem – kõik ei peagi ülikooli minema. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi koostatud tööjõuvajaduse prognoosi aastani 2017 põhjal võib öelda, et puudu on oskustöölistest, mitte juhtidest. Erinevad küsitlused on näidanud, et suur hulk töötajatest leiab, et nad on liiga kõrgelt kvalifitseeritud tehtava töö jaoks.
Mis puudutab kolme õppesuunda, siis meie kooli puhul õppesuundade rakendumisega õpilaste valikuvõimalus vähenes. Kui varem sai õpilane vabalt valida 8 kursust, siis uue süsteemi puhul olenevalt suunast 4 või 5 kursust. Siiamaani kattis õppekeskkonna kaasajastamisega seotud kulutusi ikka eelkõige KOV ja seda sõltumata õpilaste arvust. Kas riigil jätkub vahendeid, et ehitada välja kaasaegse õpikeskkonnaga koolid? Õpetajaskonna kvaliteedi olulist parandamist nõudvad kulutused on mitmetes kordades suuremad kui kavandatavates reformides vallandatavate õpetajate tõttu vabanevad vahendid. Tegelikult on Eesti õpetajaskond vananev ja pensioniikka jõuab igal aastal mitu korda rohkem, kui uusi õpetajaid tööle tuleb. Maailmas püütakse kõikjal saavutada olukorda, kus õpilasi õpetaja kohta oleks vähem. Ehkki Eestis on see suhtarv veel üsna hea, ei ole mõtet selles arengus vähikäiku teha.
Kindlasti on koolivõrgu ümberkorraldamine mitmetes piirkondades oluline, eriti linnades, samuti piirkondades, kus sündivus pole paranenud ja on näidanud ka viimastel aastatel langustrendi. Ümberkorraldusi saab läbi viia vaid pikaajalise protsessina ja selle jooksul ei tohiks kindlasti avaldada omavalitsustele survet gümnaasiumiastme rahastamismudeli muutmisega (näit rahastamise kaotamisega alla n õpilasega klassile). Senine gümnaasiumiastme rahastamismudel õpilaste arvu järgi survestab juba piisavalt väiksema gümnaasiumiosaga kooli pidajaid ja nõuab omapoolset rahalist panustamist. Loomulikult tuleb survet võib avaldada siis, kui koolil on selgeid probleeme põhitööga, kvalifitseeritud pedagoogide palkamisega, kaasaegse õpikeskkonna loomisega.
Koolipidamise üleandmist riigile võiks kaaluda siis, kui tegu oleks tervikliku üldharidusreformiga, mis hõlmaks ka põhikoole ja võib-olla ka koolieelseid lasteasutusi. Teisest küljest ei saa pidada mõistlikuks üha rohkemate võtmeülesannete väljaviimist kohalikult tasandilt keskse juhtimise alla. Reformi praegusel fragmentaarsel kujul, kus planeeritavate tegevuste summana on oodata pigem kahju üldharidusele tervikuna eeskätt põhikoolide nõrgestamise näol, kui reform peaks sellisel kujul teostuma, kuid kahju ka üldise segase fooni tekitamisel, kus puudub selgus nii õpilastel, lapsevanematel, õpetajatel, õpetajaks õppijatel kui ka kooli pidajatel ning ei pakutud tegelikult mingeid reaalseid lahendusi, vaid üksnes nimekirju koolidest, mida on plaanis sulgeda, - sellises olukorras peaks kohalikule omavalitsusele jääma kindlasti võimalus gümnaasiumihariduse valdkonnas jätkuvalt oma selge sõna sekka öelda. Toila valla puhul tundub, et praeguse mudeli muutmiseks pole täna väga suurt vajadust.
Võib-olla kunagi tulevikus oleks mõistlik riigi tasemel õppekohtade jaotamine üld- ja kutsekeskhariduse vahel, kui kutsehariduse maine ja kvaliteet (lõpetajate nõutus tööturul) on võrreldavad Soome omaga. Praegu peaks mõtlema pigem sellele, et de facto oodatakse kõigilt vähemalt keskharidust ja seda peab võimaldama kõigile, kelles kool näeb potentsiaali selle programmi läbimiseks.
Gümnaasiumisse õppima asumiseks võib ju lävend olla kõigis gümnaasiumides ühesugune, aga küsimus on selles, millega seda mõõta ja kui kõrgele tõsta, sest praegu on ka kõrgkoolides erialasid, kus lävend RE kohale sisuliselt puudub. Ja mida teha nendega, kes tahavad pärast gümnaasiumi lõpetamist minna näiteks juuksuriks õppima. Akadeemiline võimekus ei oma selle elukutse puhul määravat rolli.
Ka praegu on kõigile gümnaasiumilõpetajatele võrdne lävepakk, sellele vaatamata – 19.01.2012 Maalehe kaarti silmas pidades – on planeeritud sulgeda mitmeid koole, kus kõrgkooli tasuta kohale saajate hulk on suurem allesjäetavatest koolidest. Võib rääkida paremast logistilistest positsioonist, kuid tegu pole üksnes logistikaülesandega. Kooli kollektiivi ja maine ülesehitamine ei käi ühe aastaga, lammutamine küll.
Õppe kvaliteet on heades koolides tagatud niikuinii, seda saab oluliselt tõsta vaid gümnaasiumisse sissesaamise lävendi olulise tõstmisega. Toilas oleme seda viimasel aastal ka teinud. Kuid siis peab mõtlema ka gümnaasiumist väljajäänute rakendamisele.
Põhikoolid, mille gümnaasiumiosa ära kaotatakse, kaotavad õpetajad, õpetajad hakkavad käima külalisõpetajatena eri koolide vahel, sisuliseks koostööks kolleegidega pole aega, ainetevaheline lõimumine ja muud uues õppekavas esile tõstetud eesmärgid jäävad tahaplaanile ja ühtse meeskonnana toimimine on kahjustatud.
Õppesuundi ja erinevaid valikaineid on võimalik pakkuda ka väiksemas koolis, mida tõestab Toila kooli näide. Kuid teisest küljest ei saa selget valdkondlikku eristumist seada gümnaasiumiastmes eesmärgiks omaette ja gümnaasiumi tugevuse näitajaks. Gümnaasiumisse astuja ei ole veel küps tegema väga kitsaid valikuid. Maailma praktika näitab, et reaal- ja humanitaarsuunast piisab. Ning ka siis peaks õpilasel olema võimalik neid valikuid gümnaasiumi jooksul muuta. Heades gümnaasiumides oli õpilasel vana süsteemi järgi valikuvabadusi rohkem.
Meie koolis on kvalifitseeritud õpetajaskond, kel on võimalus töötada täiskoormusega soodsas arengukeskkonnas. Kvalifitseerituma õpetajaskonna palkamiseks kõigisse Eesti koolidesse (usun siiralt, et Eestis pole kavas kehtestada kõrgemat palgaastet üksnes gümnaasiumiastme õpetajatele), ei piisa selle reformiga õpetajate ametikohtade vähendamisest saadavatest palgavahenditest. Eesti õpetaja palk on riigi SKP-st/inimese kohta vaid 74%. Nendes riikides, kus on saavutatud tugev konkurents õpetaja kohtadele on see 130-140%. Samuti ei ole eeskujulikes haridussüsteemides vahet eri kooliastmete õpetajate palkadel – seega ei annaks antud koolivõrgu korrastamise kava realiseerumine mingeid märgatavaid lisavahendeid ega lahendaks õpetajaskonna vananemise ja vähese taastootmise probleeme. Küll aga võib antud reform muuta õpetajate koormuse jaotuse uutes põhikoolides sedavõrd ebamugavaks, et allesjäävad gümnaasiumid suudaksid ajutiselt pakkuda õpetajatele pisut paremaid tingimusi.
Meie arvates ei pea gümnaasiumiastmes olema vähemalt 3 paralleelklassi ehk arvestuslikult 252 õpilast. Ökonoomsus on ainus mõistetav argument, aga ka see oleks argument pigem ühe omavalitsuse piires koolivõrgu ümberkorraldamisel. Kvaliteeti suurem õpilaste arv kindlasti ei taga, pigem vastupidi, miks siis praegu näitavad mitmed väiksed koolid suurematest paremaid tulemusi? Kõrge sisseastumislävendiga nn eliitgümnaasiumeid ei tasu arvestada, need õpilased saaksid häid tulemusi ka teistes koolides.
Ida-Virumaa piirkondlik eripära on see, et eestlased on siin rahvusvähemus ja eesti gümnaasiumide kadumine ükskõik millisest Ida-Viru piirkonnast võib saada noortele järjekordseks ajendiks Ida-Virumaalt lahkumisel.
Kas palju kära tekitanud koolireform on koolide jaoks probleem või võimalus? Optimistina püüan selles igal juhul näha võimalust juhtida otsustajate tähelepanu hariduselu kõikidele kitsaskohtadele, muuta kool paremaks ja kasvatada seeläbi tublimaid, paremaid ja õnnelikumaid inimesi. Ainsa probleemina näen ümberkorralduste tervikpildi puudumist. Oleme täiesti nõus, et lähiaastatel on muudatused vältimatud. Samas ongi just see stiihiline reformimine, kui me ei käsitle koolivõrku tervikuna ja üritame reformida vaid üht osa sellest. Koolivõrgu muudatused peavad algama alusharidusest ja põhikoolist. Mitte vähem tähtis ei ole õpetajakoolitus, õpetaja koormus ja töötasu. Kui on vaja asju selgeks vaielda, siis vaielgem, ja siis leiame endas julguse otsustada ja otsustatu ellu viia.
Külli Guljavin
Toila Gümnaasiumi direktor
No comments:
Post a Comment