Käesolev
õppeaasta algas Toila Muusika- ja Kunstikooli kitarrieriala
õpilastele põnevalt. Nimelt juhib neid alates septembrikuust
klassikale kitarri võlumaailma juurde Rafael M. Calvo Diaz –
vabatahtlik Hispaaniast.
Foto: Põhjarannik
Palusin
Rafaelil rääkida endast ja oma elust Eestis. Intervjuu tegemisel
oli tõlkimisel abiks Liina Rand.
Miks
tuleb üks Hispaania mees ära oma soojalt kodumaalt ja asub
vabatahtlikuna tööle Eestisse?
Alustaksin
sellest, et minu kodu on põhja Hispaanias, mis ei ole Hispaania
kõige soojem osa (küllaltki jahe hispaanlase jaoks, kuid kindlasti
piisavalt soe eestlase jaoks). Asturias – regioonis, kus ma elan,
on küllaltki tavaline, et aasta läbi sajab vihma. Lapsepõlvest on
mälestus, kuidas rannas sadas lund (Gijon – linn, kus ma elan,
asub rannikul) ja linnas, kust osa mu perekonda pärineb, oli
tavaline, et õpilased ei saanud osadel päevadel lume tõttu kooli
minna. Nüüd on olukord pisut teine. Ei tea, kas asi on
kliimamuutuses, kuid ilmaolud on muutunud. Kuid saan öelda, et seal
ei ole normaalne, et oktoobrikuus sajab lund, nagu oli siin paar
nädalat tagasi. Ilm Eestis sügisel on sarnane sellele, milline on
meil Asturias ilm talvel (tavaliselt on meil talvel öösiti
miinuskraadid, kuid päeval on ikka plusspoolel).
Kui
rääkida põhjustest, siis oskan esile tuua kaks erinevat. Ühest
küljest ma arvan, et on normaalne ringi reisida ja tutvuda uute
paikadega ning aru saada sellest, et teistes kultuurides mõeldakse
erinevalt ning osata aktsepteerida, et enda mõtteviis ei ole see
ainus ja õige. Ma olen õpetaja ja põhikoolis käib mul tundides
õpilasi Lõuna-Ameerikast, Hiinast, Moldovast ja muudest riikidest.
Mõnikord ma mõistan, et aine õpetamine ei ole kõige keerulisem
osa ja isegi mitte kõige olulisem.
Miks
just Eesti? Kui ma ülikoolis ajalugu õppisin, tundus see osa
Euroopast mulle väga huvitav, hoopis teistusugune. Asub küll
Euroopa põhjaosas, kuid omab hoopis teistsugust ajalugu, kui teised
põhjas asuvad riigid ning nii ma tahtsingi selle maa kohta rohkem
teada saada. Kuna parim viis ühe maaga tutvumiseks on viibida seal
võimalikult pikka aega, siis võtsin ühendust Maritega, kes on
Eurese nõunik. Tema rääkis omakorda Juliaga Eesti Kitarriühingust,
kes uuris, millised võimalused mul siin oleks. Nii pean ma tänama
neid mõlemaid, kuna nende tõttu olen ma praegu siin.
Räägi
natuke oma perest. Kas muusika armastuse oled kodust kaasa
saanud?
Jah,
emapoolses suguvõsas on kõik õppinud muusikat. Üks mu nõbu on
viiuliõpetaja meie linnas asuvas konservatooriumis, mu tädi oli
muusikaõpetaja erakoolides ja kõik mu nõbud ja õed on õppinud
muusikat. Ainult 2 meist on omandanud nö terve kraadi, kuid me kõik
oleme õppinud erinevat pilli vähemalt 6-8 aastat, muusikakeelt
(solfedžo vist eesti keeles), harmooniat (kooskõla), koorilaulu...
ja kõik mu nõbude lapsed on samuti oma muusikaõpingutega
alustanud. Nii on meil kodus väike orkester. Ning lisaks, selles
osas perekonnas on mu kolmest nõost kaks abielus inimesega, kes on
samuti õppinud muusikat, üks neist on muusikaõpetaja põhikoolis
ja teine mängib paaris Asturias asuvas orkestris viiulit.
Millega
on Eesti ja eestlased Sind üllatanud?
Siiamaani
on mulle kõik kohad, mida Eestis külastanud olen, väga meeldinud.
Arhitektuur on minu jaoks uus, kuid mulle see meeldib. Ja minu jaoks
on siin elamine väga mugav.
Eestlaste
kohta ei saa ma öelda midagi üldistavat. Kuid usun, et samamoodi
nagu erinevad inimesed Hispaanias (põhjas elavad inimesed väidetakse
olevat külmad ja kinnised, võrreldes nendega, kes elavad lõunas),
erinevad nad ka Eestis.
Kuid
kultuurilised iseärasused on minu jaoks kõige raskemad. Meil on
erinev suhtlusviis. Näiteks Hispaanias, olenevalt kontekstist on
mõnikord see, kuidas inimene midagi ütleb hoopis olulisem,
kui see, mida ta ütleb. Küsides inimeselt, keda ma tunnen,
(mitte täiesti mulle võõras olev inimene, nt töökaaslane), kas
ta tahab minuga nt muuseumi tulla, vastab ta kindlasti “jah”,
kuid olenevalt sellest, kuidas ta seda ütleb ja kui hea meie
omavaheline suhtlus on, võib sõna “jah” tähendus olla ka
“võib-olla” või hoopis “ei”.
Osadel
eestlastel, kellega ma olen suhelnud, puuduvad täielikult näoilmed,
või siis on need väga minimaalsed. Nii pean ma kuulama, mida nad
ütlevad. Kui ma lähen tagasi koju, pean ma mõtlema selle üle,
mida nad ütlesid ja püüdma mõista. Samuti pean endale meelde
tuletama, et olen Eestis, mitte Hispaanias. See tähendab, et minu
jaoks on lihtsam kirja teel suhtlus, kus puuduvad näoilmed. Nii et
mõnikord ei ole mul õrna aimugi, mida inimesed mulle tegelikult
ütlevad, kuna olen harjunud teistmoodi suhtlema.
Vajan
aega sellega harjumiseks ja on ilmselge, et mina olen see, kes peab
muutuma või siis seda mõistma, mitte eestlased, kes minuga
suhtlevad.
Usun,
et keel on samuti oluline, seetõttu üritan õppida ka natukene
eesti keelt. Kuid see on keeruline keel minu jaoks. Mu eesmärk on
suuta öelda mõningaid lauseid, näiteks: “Üks pilet Tallinna”,
kui sõidan Tallinnasse või muid taolisi igapäevaseid väljendeid.
Kuid probleem tekib sellest, et vastusest ei saa ma aru. Nii ütlen
ma mõnikord asju nii eesti kui inglise keeles ja loodan, et
bussijuht ütleb mulle hinna inglise keeles, kuna mõnikord ei ole ma
vastuses päris kindel. Kuid julgen öelda, et suhtluses ei ole
probleeme, kuna tegelikult saab asjad alati aetud. Kui peaksin jääma
siia pikemaks ajaks, siis on plaanis eesti keelt tõsiselt õppima
hakata, kuid selle jaoks on mul vaja regulaarseid tunde.
Kuidas
Sa oled siin kohanenud? Jagad oma aega Toila ja Tallinna vahel. Kus
Sa ennast kodusemalt tunned, kas suures linnas või Toilas, kus rahu
ja vaikust on rohkem?
Alguses
ei olnud just kerge, kuna kõik on nii uus minu jaoks, kuid mul on
olnud abilisi. Julia Tallinnast aitab mind palju majutusega, Diana ja
ta abikaasa siin Toilas samuti. Kui viibisin esimene kuu Tia juures,
oli väga lihtne, kuna ta räägib inglise keelt. Nüüd Lea juures
tunnen ma end samuti väga mugavalt. Ja Irena muusikakoolist räägib
minuga samuti inglise keeles (usun, et tema õpib rohkem inglise
keelt kui mina eesti), ja Küllilt saan abi osade probleemide puhul,
mis mul tekivad. Tallinnas olles räägivad teised õpetajad minuga
samuti inglise keeles, uurivad, kuidas mul läheb, nii et siis on
kergem.
Võrreldes
Tallinna ja Toilat – Toila on suurem külast, kust osa mu peret
pärit on ja Tallinn on rohkem sarnane Gijonile. Arvan, et Tallinnas
on natukene vähem kui 400 000 elanikku, Gijonis natukene vähem
kui 300 000. Nii et Tallinn on selline linn, kus ma olen
harjunud elama, see ei ole Madrid – mitmete miljonite inimestega,
mis oleks minu jaoks natukene liiast. Gijonis või Tallinnas saan ma
rahulikult 40 minutiga jalutatud soovitud sihtpaika (muidugi juhul,
kui see ei asu linnast väljas, nt Pirita Tallinnas või Porceyo
Gijonis). Toila on väga ilust koht elamiseks.
Teisest
küljest – Tallinnas saan teha rohkem toimetusi nii, et ei pea
eesti keeles rääkima, nii on mul praegu seal lihtsam. Ja seal
kohtun ka teistest rahvustest inimestega. Eelnevalt rääkisin
erinevatest suhtlemisstiilidest, mõnikord tunnen, et mul on vaja
suhelda kellegagi, kes väljendab end minuga samamoodi, või siis
vähemalt sarnaselt, nagu teeb üks õpetaja Ameerikast, kellega olen
tutvunud.
Oled
nüüd juba 2 kuud Toilas õpetajana töötanud. Kas õpetaja töö
Hispaanias ja Eestis on kuidagi erinev?
Mitte
eriti. Kui oled juba klassiruumis, siis pole suurt vahet.
Kitarriõpetamine ei ole eriti erinev, sul on kitarr, muusika ... ja
muusikaline keel on igalpool sama. Õpilased on ka sarnased (eriti
nooremad).
Kas
Sul on olnud aega ennast ka Eesti kultuurieluga kurssi viia?
Alustan
alles sellega. Eelmisel nädalal käisin Tallinnas kontserdil ja nüüd
uurin uute võimaluste kohta. Tallinna vanalinnas avastasin ühe
väikese muuseumi ning aegajalt käin seal uusi asju vaatamas.
Kus
Sa ennast näiteks kahe aasta pärast näed? Kas tagasi Hispaanias,
ikka Eestis või hoopis kusagil järgmises kohas vabatahtliku tööd
tegemas?
See
on keeruline küsimus ja vastust mul sellele ei ole. Ühest küljest,
mul on Hispaanias olemas töö (mu ülemus hoiab seda mulle, kuid
üheks, maksimum kaheks aastaks, rohkemaks ma ei ole kindel). Teisest
küljest, mul ei ole probleemi ka reisida või siis siia jääda. Nii
et ma otsustan selle aasta lõpus, mida ma edasi teen. Kui vähegi
võimalik, siis ma ei läheks niipea Hispaaniasse tagasi ja jääksin
veel Eestisse, kuid hetkel ei saa veel midagi kindlat öelda.
Otsustan siis, kui akadeemiline aasta lõppeb.
Aitäh!
Lea
Rand