Mõtisklusi isadest ja isadusest...

Aastal 2004 kaitsesin oma bakalaureusetööd teemal ``Isa roll koolieelse lapse arengu kujundajana``. Isarolli ja isaks olemist vanemana hakati uurima ja sellest rohkem kirjutama alates 1970-ndatest aastatest, mis on eeskätt tingitud ühiskondlikust tasemest ja peresüsteemi muutustest. Vanasti oli meestel seisukoht, et emad hoolitsevad-kantseldavad laste eest ja isad hakkavad järeltulijatega tegelema alles siis, kui nad juba räägivad, kõnnivad ja nendega saab mängida.

Nüüd rõhutatakse aga, et isadele on vajalik varajane kontakt vastsündinuga juba haiglas, sealt saab alguse lapse ja vanemate vaheline side, mis soodustab isa huvi ja tähelepanelikkust lapse vastu ja arendab isa suhtlemisoskust lapsega.

Eestis hakati isade vastu rohkem huvi tundma ja neid uurima 90-ndate lõpust alates. Eesti Lastefondi poolt korraldati 2002. aastal kirjandi- ja plakatikonkurss “Mul on õigus isale” ja 2003. aastal korraldas Eesti Lastefond teavituskampaania “Lapsel on isa vaja”, kus rõhutati isa tähendust ja selgitati mitmeid isadusega seonduvaid küsimusi. On antud välja raamatuid ja korraldatud konverentse nii isaduse teemal, kui meeste tervisest ja nende rahulolust.

TEADLASED ON TOONUD VÄLJA PEAMISELT NELI ISADUSE TÜÜPI:

• EEMALVIIBIV ISA – kelle jaoks isadus ei ole psühholoogiliselt oluline
• KLASSIKALINE ISA EHK “VANAAEGNE”- kelle jaoks isadus tähendab vaid perekonna olemasolu
• ABISTAV ISA – kes küll toetab ema lapse kasvatamisel, kuid peamine vastutus jääb ema kanda
• UUS ISA – see on isa, kes vastutab lapse üleüldise heaolu ja arengu eest

Oluline on, et isa kaasatakse lapse arengusse esimestest hetkedest peale. Tänapäeval võib isa oma järglast näha juba nädalase lootena monitori ekraanil. Perekoolid ja kirjandus annavad talle võimaluse aegamisi situatsiooniga kaasa minna ja vanemaks kasvada. Isa, kes võtab osa lapse kasvatamisest, saab kiiresti tema sõbraks. Hea isa on tugev isiksus, kes on nõus lastega jagama teadmisi, kogemusi ja tundeid. Vastavalt lapse arengutasemele on isal täita erinevad rollid: mängitaja, turvapaik, võistleja, piiride seadja. Laps, kes on isaga seotud sünnist alates, areneb emotsionaalselt tasakaalukamaks, uudishimulikuks ja enesekindlamaks. Isa loob kooliealise lapse maailmas eeltingimused lapse edule ja julgustab teda seniseid saavutusi ületama. Isa õpetab pojale, kuidas olla mees ja isa tähelepanu ning toetus on tütre eneseväärikuse jaoks väga olulised. Poisid elavad isa puudumist teravamalt üle kui tüdrukud, poistel on vaja mehelikku eeskuju. Selge on, et lapse maailma on vaja isa.

 Milleks täpsemalt on isa vajalik?

• Kuni 2. eluaastani: lapsed, kellel on isaga hea kontakt, õpivad rutem rääkima, kohanevad paremini ümbruskonnaga ja võõrastavad märksa vähem.
• Kuni 4. eluaastani: isaga lapsed suudavad lasteaias paremini läbi lüüa, leiavad kiiremini sõpru ja lähevad enamasti meelsamini lasteaeda.
• Kuni 6. eluaastani: isaga lapsed lähevad peaaegu alati innukalt kooli. Nad saavad õpetajatega paremini läbi ja lasevad end kaasõpilastel vähem kiusata. Nad töötavad ka uusi teadmisi läbi märksa edukamalt, kui saavad neist aeg-ajalt isaga vestelda.
• Kuni 10. eluaastani: nüüd muutub isa lapse jaoks kaaslaseks ja mõõdupuuks. Eriti jääb lapsele meelde, kui ka isa vahel oma eksimust tunnistab. Samuti, kui lapsel õnnestub vahel isa ümber veenda.
• Kuini 12. eluaastani: läheneb astumine täiskasvanute maailma. Noored igatsevad nüüd matku ja seiklusi koos isaga. Tüdrukud tahavad aga näiteks, et isa oleks restoranis või kinos aktiivne kaaslane.
• Kuni 14. eluaastani: äkitselt polegi enam isaga koosolemine nii tähtis. Ka õrnutsemisest hoolivad nii tütred kui pojad nüüd vähem, aga isa tähtsus ei kahane. Kasvõi harva, aga isa jääb oluliseks partneriks “täiskasvanute jutuajamistes”. Ka vanemate omavahelise suhtlemise jälgimine on äärmiselt oluline lapse suhtlemisvõime arengus.
• Alates 14. eluaastast: nüüd vajab laps eelkõige kogenud vestluspartnerit, kes suudab kaaskõnelejat võrdväärsena võtta ja tõsiselt kuulata

Olen arvamusel, et lapsed peaksid kasvama terves perekonnas, kus on nii ema kui ka isa. Vanematel on kanda erinevad rollid ning isa ja ema suhtlevad lastega erinevalt: emad emotsionaalsemalt, isad intellektuaalsemalt. Samuti on isa peres piiride seadja ja karmima poole esindaja. Isata jääb ära mehelik eeskuju ja pojal pole võimalus õppida oma isa jäljendama. Samas puuduks tütrel võimalus õppida tundma esimest meessugupoole esindajat.

Mul on heameel tõdeda, et Naerumere lasteaias käivad lapsed on 98% tervikperedest. Tore on vaadata, kuidas laps ootab oma isa õhtul ja kui õhinal räägitakse, mida koos isaga ette võetakse. Igaaastastel isadepäevapidudelgi on tunda seda õrna sidet lapse ja isa vahel, mida teistel pidudel pole aega märgata. Samas on nii armas jälgida neid veidi arglikke aga uhkeid isasid, kelledel on kordki aastas lausa oma pidu lasteaias! Kuidas olla hea isa? Vastas 2011. aasta isa A. Ots ``Hea isa peab mõtlema oma lastele, looma sellised rajad, mida mööda saaks ellu minna.``

Oma mõtiskluse tahaksin lõpetada väikese luuletusega, mis ütleb kõik:

Suu on naerul, silmad kissis,

kui ütlen Sulle, kallis issi

``Oled mulle kallis sa,

iluisaim ja parim ka!``

Silja Sarap,

Toila Lasteaed Naerumeri

Rõõmukillukeste rühma õpetaja