Üks pidu on taas ajalooks saanud – noorte laulu- ja tantsupidu
“Mina jään”. Pidu, mis keskendus
meie ühistele ja põlistele väärtustele ning nende väärtuste
edasiandmisele tulevastele põlvedele. Pidu, milles peidus ilus
sõnum noortele, et esivanemate tarkus on midagi, mida peame oma
meeltes kandma selleks, et hoida kestvat sidet oma maaga.
Pidu, mida oli ilus vaadata, vajab täies mahus kohalejõudmiseks ka
seda, et süvenetaks kõigesse, mis sellele ilule eelneb. Mitte ükski
laulupidu ega tantsupeo etendus pole lihtsalt kontsert, vaid midagi
märksa olulisemat. Õpetaja annab endast kõik ja rohkemgi veel,
sest vastasel juhul ei ole võimalik ülitihedast konkursisõelast
läbi pääseda. Õpetaja püüdlustest üksinda aga ei piisa. Kui
vaja, tuleb kokku tulla kasvõi puhkepäeva hommikul kell 9 ja neid
hommikuid tuli vähemalt C-rühma puhul päris sageli ette. Kogu
elutarkus õpetajalt lastele ongi nii lihtne: kui me ei panusta kogu
hingega, siis lõpptulemusena ei jõua me mitte kuhugi. Kõik, mille
me sel puhul saame, on mõttetult raisatud aeg ja energia.
Kahe ja poole aasta jooksul sai seegi kord tehtud tööd tihendatud
graafiku alusel, sest muudmoodi ei olnud lihtsalt võimalik. Laulu-
ja tantsupidu ja selleks valmistumine ei ole kollektiivijuhi eraasi,
vaid terve kogukonna asi, tükkis kõikide murede ja rõõmudega, mis
selle protsessiga kaasas käivad. Ringitunnid on vabatahtlikud, seal
ei panda hindeid ega jäeta suvetööle. Seal on rõhk koostööl.
Kohusetundel ja koostööl. Sihikindlusel ja koostööl. Ning
töökusel ja veelkord töökusel. Ainult sel moel on võimalik jõuda
laulu-tantsupeole. Kui mõne lapse jaoks tunduvadki proovid koolitöö
kõrval pelgalt tüütu lisakohustus olema, siis meie, õpetajad,
loodame ikka, et peo lõpuks on arvamus muutunud. Õpetaja võib oma
võitu tunnistada, kui lastes tekib soov edasi tantsida või edasi
laulda. Sageli ongi lapsed selles valmistumise protsessis targemaks
kasvanud, pidu tõstab emotsioonid kõrgele ja võib öelda, et peale
füüsilise vastupidamise arenetakse väga olulisel määral ka
hingeliselt. Seda tajudes jäävad õpetaja jaoks tahaplaanile need
hetked, kui proovi pidi alustama vaevalt poole rühmaga, sest kellegi
mingid plaanid muutusid või kui poolel õppimise teel jõuab
kellelegi kohale arusaamine, et ta enam üldse ei jaksa ega jõua ega
taha ka.
Meie koolist osales peol 87 last, see on märkimisväärne arv. Teeb
südame soojaks, et palju oli lapsevanemaid, kes ulatasid lahkelt ja
ilma torisemata oma abikäe. Sest õpetaja üksinda tõesti ei jõua
muretseda igaühele madratsit külje alla, puuduvaid nööpe
pluusile, pallikesi kleidisappa õmmelda või
triikida-viikida-kohendada. Suure tänu on ära teeninud rühmade
saatjad: Marge Rõõmus, Kertu Niidla, Diana Astok, Katrin
Kivimeister, Sirje Bombe, Maire Aul, Anne Aia, Katrin Niine. Need
tööpäevad ei ole kaheksatunnised, vaid algavad enne laste ärkamist
ja lõpevad siis, kui lapsed juba magavad.
Pikem ühine koosolemine näitab ka selgelt ära, kes on kes, sest
kuue päeva jooksul pannakse proovile kõik – vastupidavus,
hakkamasaamine, kohuse- ja vastutustunne, sõbralikkus ja
abivalmidus. Pidu kasvatab seda kõike rohkem kui miski muu. Ära
tuleb unustada “mina tahan” ja “mulle ei meeldi”, sest kuus
päeva räägime ainult “meie”-vormis. Saab selgeks, et iga
väikese valu korral ei saa tantse tantsimata jätta või esimese
probleemi ilmnemisel koju sõita.
Ilm meid ei hellitanud, justkui tahtes proovile panna seekordse peo
pealkirja. Kas me jääme, kui vihmapilv end meie kohal tühjaks
kallab ja kui külm tuul lõdisema võtab, aga proovipäeva lõpuni
on mitmeid tunde veel aega? Me jäime! Saime hakkama! Olime vaprad
vaatamata jahedusele, märgadele riietele ja jalanõudele.
Pidu oli ilus, meie lõpuni vastupidanud peolised olid väga tublid
ja on igati kiidusõnad ära teeninud. Oli ka ootamatuid vahvaid
üllatusi. Näiteks valiti meie 8.-9. klassi rühm nende hulka, kes
peale viimast pidu liigijuhtidele lilli viisid. Viimase
tantsuetenduse järel tuli lapsi tänama direktor Signe Ilmjärv ja
tõi kõikidele preemiaks jäätise. Tänavuaastane pidu oli meie
jaoks erakordne ja südantsoojendav veel seetõttu, et kool võimaldas
meile kolmeks õhtuks bussid, mis sõidutasid meid Kalevi staadionilt
otse majutuskohta. Jäi olemata mure ja peavalu, kuidas selle üle
80-pealise seltskonnaga ühistranspordiga õhtul hilja liigelda ja
selle eest oleme meie, kollektiivijuhid, väga tänulikud.
Kindel on see, et meil on tubli kool ja tublid lapsed. Kogu
Ida-Virumaa lõikes oli peale Toila Gümnaasiumi 8 kollektiivi välja
panna veel ainult ühel koolil – Jõhvi Põhikoolil. Vaadates
õpilaste arvu, on see Toila kohta igati tähelepanuväärne
saavutus. Päris mitmele oli see üldse esimene suure peo kogemus ja
ehkki lauljad said Tallinnas olla ainult kaks päeva, olid nad
laulupeost suures vaimustuses. 14 last aga olid koguni nii tublid, et
lõid kaasa nii lauljate kui tantsijatena. Kes palju teeb, see palju
jõuab. Tervitan teid, armsad laulu- ja tantsulapsed, Maian Kärmase
lauluridadega.
Killuke tuikavat tuld, ka minus on jõud,
väikene killuke vaid, see kangem kui raud!
Hoidke endas laulu- ja tantsusädet! Elisabethile, Karmelile, Getter
Mariile ja Urmasele, kellele see tantsupidu oli koos oma rühmaga
viimane ühine pidu, soovin tuult tiibadesse ja et teie tantsurajad
ei rohtuks.
Loodan, et minu armsad kaasteelised, õpetajad Helle Astok ja Kaja
Oja on jõudnud puhata ja võib olla on uuteks väljakutseteks ehk
mõned ideedki juba valmis.
Kohtumiseni järgmistes ühistes ettevõtmistes!
Laulu- ja tantsuõpetaja Anu Pungas
Tänavu Toila Gümnaasiumi lõpetanud Urmas Tuzberg, kellele see
pidu oli nende kaaslastega ilmselt viimane meenutab:
„Kuigi ma käisin esimest korda tantsupeol 10 aastat tagasi ning
mul olid eelnevad kogemused olemas, olid esimesed proovipäevad ikka
väga väsitavad. Peale esimesi proovipäevi ei suutnudki enam midagi
teha, sest päike ja pidev tantsimine olid teinud oma töö. Küll
aga muutusid need järjest lihtsamaks lihtsalt sellepärast, et kõik
teadsid, et varsti ei peagi enam proove tegema. Kui tulid need päris
etendused, siis oli soov tantsida väga suur, sest väga suurt vaeva
oli nende jooniste ja pisut uuendatud tantsude selgeks õppimisega
nähtud. Peale viimast etendust tuli hetk, kus mõistsin, et seda
oleks võinud veel olla. Ka teise etenduse ära jäämine muutis
enamus inimesi (kaasa arvatud ka mind) väga kurvaks, sest me kõik
ikka ootasime, et saaksime veel ja veel tantsida ning seda oma
pereliikmetele, sõpradele ja sugulastele näidata. Õnneks
korraldasid mõned noored selle teise etenduse ise. Eriti kahju oli
kõikidest nendest inimestest, kes olid piletid ostnud vaid sellele
etendusele. Muidugi sai kolmandat etendust vaadata ka teleka
vahendusel, kuid see pole päris see. Tantsupidu oli uskumatu just
seepärast, et sai oma inimestega aega veeta, tantsida tantse, mille
nimel oled väga kaua vaeva näinud ning tutvuda uute inimestega.
Võibolla kõige parem asi tantsupeo juures oli see, et ma sain ka
ise näha, kui palju see üritus meid rahvana ühendab ja seda, kui
palju see meile tähendab.”