Mõeldes tagasi laulu- ja tantsupeole

Üks pidu on taas ajalooks saanud – noorte laulu- ja tantsupidu “Mina jään”. Pidu, mis keskendus meie ühistele ja põlistele väärtustele ning nende väärtuste edasiandmisele tulevastele põlvedele. Pidu, milles peidus ilus sõnum noortele, et esivanemate tarkus on midagi, mida peame oma meeltes kandma selleks, et hoida kestvat sidet oma maaga.

Pidu, mida oli ilus vaadata, vajab täies mahus kohalejõudmiseks ka seda, et süvenetaks kõigesse, mis sellele ilule eelneb. Mitte ükski laulupidu ega tantsupeo etendus pole lihtsalt kontsert, vaid midagi märksa olulisemat. Õpetaja annab endast kõik ja rohkemgi veel, sest vastasel juhul ei ole võimalik ülitihedast konkursisõelast läbi pääseda. Õpetaja püüdlustest üksinda aga ei piisa. Kui vaja, tuleb kokku tulla kasvõi puhkepäeva hommikul kell 9 ja neid hommikuid tuli vähemalt C-rühma puhul päris sageli ette. Kogu elutarkus õpetajalt lastele ongi nii lihtne: kui me ei panusta kogu hingega, siis lõpptulemusena ei jõua me mitte kuhugi. Kõik, mille me sel puhul saame, on mõttetult raisatud aeg ja energia.

Kahe ja poole aasta jooksul sai seegi kord tehtud tööd tihendatud graafiku alusel, sest muudmoodi ei olnud lihtsalt võimalik. Laulu- ja tantsupidu ja selleks valmistumine ei ole kollektiivijuhi eraasi, vaid terve kogukonna asi, tükkis kõikide murede ja rõõmudega, mis selle protsessiga kaasas käivad. Ringitunnid on vabatahtlikud, seal ei panda hindeid ega jäeta suvetööle. Seal on rõhk koostööl. Kohusetundel ja koostööl. Sihikindlusel ja koostööl. Ning töökusel ja veelkord töökusel. Ainult sel moel on võimalik jõuda laulu-tantsupeole. Kui mõne lapse jaoks tunduvadki proovid koolitöö kõrval pelgalt tüütu lisakohustus olema, siis meie, õpetajad, loodame ikka, et peo lõpuks on arvamus muutunud. Õpetaja võib oma võitu tunnistada, kui lastes tekib soov edasi tantsida või edasi laulda. Sageli ongi lapsed selles valmistumise protsessis targemaks kasvanud, pidu tõstab emotsioonid kõrgele ja võib öelda, et peale füüsilise vastupidamise arenetakse väga olulisel määral ka hingeliselt. Seda tajudes jäävad õpetaja jaoks tahaplaanile need hetked, kui proovi pidi alustama vaevalt poole rühmaga, sest kellegi mingid plaanid muutusid või kui poolel õppimise teel jõuab kellelegi kohale arusaamine, et ta enam üldse ei jaksa ega jõua ega taha ka.

Meie koolist osales peol 87 last, see on märkimisväärne arv. Teeb südame soojaks, et palju oli lapsevanemaid, kes ulatasid lahkelt ja ilma torisemata oma abikäe. Sest õpetaja üksinda tõesti ei jõua muretseda igaühele madratsit külje alla, puuduvaid nööpe pluusile, pallikesi kleidisappa õmmelda või triikida-viikida-kohendada. Suure tänu on ära teeninud rühmade saatjad: Marge Rõõmus, Kertu Niidla, Diana Astok, Katrin Kivimeister, Sirje Bombe, Maire Aul, Anne Aia, Katrin Niine. Need tööpäevad ei ole kaheksatunnised, vaid algavad enne laste ärkamist ja lõpevad siis, kui lapsed juba magavad.

Pikem ühine koosolemine näitab ka selgelt ära, kes on kes, sest kuue päeva jooksul pannakse proovile kõik – vastupidavus, hakkamasaamine, kohuse- ja vastutustunne, sõbralikkus ja abivalmidus. Pidu kasvatab seda kõike rohkem kui miski muu. Ära tuleb unustada “mina tahan” ja “mulle ei meeldi”, sest kuus päeva räägime ainult “meie”-vormis. Saab selgeks, et iga väikese valu korral ei saa tantse tantsimata jätta või esimese probleemi ilmnemisel koju sõita.

Ilm meid ei hellitanud, justkui tahtes proovile panna seekordse peo pealkirja. Kas me jääme, kui vihmapilv end meie kohal tühjaks kallab ja kui külm tuul lõdisema võtab, aga proovipäeva lõpuni on mitmeid tunde veel aega? Me jäime! Saime hakkama! Olime vaprad vaatamata jahedusele, märgadele riietele ja jalanõudele.

Pidu oli ilus, meie lõpuni vastupidanud peolised olid väga tublid ja on igati kiidusõnad ära teeninud. Oli ka ootamatuid vahvaid üllatusi. Näiteks valiti meie 8.-9. klassi rühm nende hulka, kes peale viimast pidu liigijuhtidele lilli viisid. Viimase tantsuetenduse järel tuli lapsi tänama direktor Signe Ilmjärv ja tõi kõikidele preemiaks jäätise. Tänavuaastane pidu oli meie jaoks erakordne ja südantsoojendav veel seetõttu, et kool võimaldas meile kolmeks õhtuks bussid, mis sõidutasid meid Kalevi staadionilt otse majutuskohta. Jäi olemata mure ja peavalu, kuidas selle üle 80-pealise seltskonnaga ühistranspordiga õhtul hilja liigelda ja selle eest oleme meie, kollektiivijuhid, väga tänulikud.

Kindel on see, et meil on tubli kool ja tublid lapsed. Kogu Ida-Virumaa lõikes oli peale Toila Gümnaasiumi 8 kollektiivi välja panna veel ainult ühel koolil – Jõhvi Põhikoolil. Vaadates õpilaste arvu, on see Toila kohta igati tähelepanuväärne saavutus. Päris mitmele oli see üldse esimene suure peo kogemus ja ehkki lauljad said Tallinnas olla ainult kaks päeva, olid nad laulupeost suures vaimustuses. 14 last aga olid koguni nii tublid, et lõid kaasa nii lauljate kui tantsijatena. Kes palju teeb, see palju jõuab. Tervitan teid, armsad laulu- ja tantsulapsed, Maian Kärmase lauluridadega.

Killuke tuikavat tuld, ka minus on jõud,

väikene killuke vaid, see kangem kui raud!

Hoidke endas laulu- ja tantsusädet! Elisabethile, Karmelile, Getter Mariile ja Urmasele, kellele see tantsupidu oli koos oma rühmaga viimane ühine pidu, soovin tuult tiibadesse ja et teie tantsurajad ei rohtuks.

Loodan, et minu armsad kaasteelised, õpetajad Helle Astok ja Kaja Oja on jõudnud puhata ja võib olla on uuteks väljakutseteks ehk mõned ideedki juba valmis.

Kohtumiseni järgmistes ühistes ettevõtmistes!

Laulu- ja tantsuõpetaja Anu Pungas

Tänavu Toila Gümnaasiumi lõpetanud Urmas Tuzberg, kellele see pidu oli nende kaaslastega ilmselt viimane meenutab:

„Kuigi ma käisin esimest korda tantsupeol 10 aastat tagasi ning mul olid eelnevad kogemused olemas, olid esimesed proovipäevad ikka väga väsitavad. Peale esimesi proovipäevi ei suutnudki enam midagi teha, sest päike ja pidev tantsimine olid teinud oma töö. Küll aga muutusid need järjest lihtsamaks lihtsalt sellepärast, et kõik teadsid, et varsti ei peagi enam proove tegema. Kui tulid need päris etendused, siis oli soov tantsida väga suur, sest väga suurt vaeva oli nende jooniste ja pisut uuendatud tantsude selgeks õppimisega nähtud. Peale viimast etendust tuli hetk, kus mõistsin, et seda oleks võinud veel olla. Ka teise etenduse ära jäämine muutis enamus inimesi (kaasa arvatud ka mind) väga kurvaks, sest me kõik ikka ootasime, et saaksime veel ja veel tantsida ning seda oma pereliikmetele, sõpradele ja sugulastele näidata. Õnneks korraldasid mõned noored selle teise etenduse ise. Eriti kahju oli kõikidest nendest inimestest, kes olid piletid ostnud vaid sellele etendusele. Muidugi sai kolmandat etendust vaadata ka teleka vahendusel, kuid see pole päris see. Tantsupidu oli uskumatu just seepärast, et sai oma inimestega aega veeta, tantsida tantse, mille nimel oled väga kaua vaeva näinud ning tutvuda uute inimestega. Võibolla kõige parem asi tantsupeo juures oli see, et ma sain ka ise näha, kui palju see üritus meid rahvana ühendab ja seda, kui palju see meile tähendab.”