Mai

EMA...
... on see, kes teeb üllatunud ja rõõmsa näo, kui ta lapsed talle emadepäeval kell neli hommikusöögi voodisse toovad;
... on naine, kellel näib olevat kümme paari käsi. Tal ei jää muud üle;
... ei talu mingeid tobedusi. Noh, mitte väga suurtes kogustes;
... on inimene, kes võib öelda lohutavaid mõttetusi, mis kuidagimoodi teevadki asja paremaks;

... on inimene, kes on õppinud armastama ega suuda enam kunagi sellest harjumusest vabaneda;
... on inimene, kelle sahtlid on pungil täis joonistusi, vildakaid lihavõttejänkusid, kirju, isetehtud õnnitluskaarte, savist kasse, diplomeid ja medaleid. Ja keda pole võimalik veenda ainsastki loobuma;
... on inimene, kes tõmbub näost kahvatuks, kui telefon heliseb õhtul kell 11;
... on naine, kes oskab teha kümmet asja korraga – ja ikka leida aega veel marraskil põlve musiga ravimiseks.

... võib olla ükskõik kui suur või ükskõik kui vana, kuid ta ei tunnista kunagi, et ta on üle kolmekümne.
Emal on pehmed käed ja ta lõhnab hästi.
Emale meeldivad uued kleidid, muusika, puhas maja, tema laste musid, automaatpesumasin ja issi.
Emal ei pruugi alati õigus olla, ent ta ei eksi kunagi.