Distantsilt õpetamine ja õppimine

Kõik, kõik on uus –

septembri märtsikuus...

Uskumatu sai tõeks.

12. märtsil, enne meie plaanipärast õppenõukogu, tuli Haridus- ja Teadusministeeriumilt korraldus 16. märtsist minna kaheks nädalaks distantsõppele (ikka seoses Covid-19 nakkuse vältimisega).

Otsustasime koosolekul, et sulgeme õppetegevuseks koolimaja õpilaste kogunemiseks kohe – andsime kõigile võimaluse reedel ja esmaspäeval tulla koolimajja vaid õppevahendite järgi. Ehkki neljapäeval enne koolipäeva lõppu hõiskas nii mõnigi õpilane “jess”, siis tegelikult oli kurbust ikka rohkem – ära jäi algklassiõpilaste lugemisöö; tublid etlejad ei saanud sõita Narva “Hansenist Tammsaareni“ võistlusele; ära jäi e-etteütlus, mis emakeelepäevale pühendatud; ära jäid 12. klassi inglise keele proovieksam ja rahvusvaheline matemaatikavõistlus “Känguru”, samuti Ettevõtlusküla seiklus koolimajas. Õpetajad töötasid pärast koosolekut koolimajas veel pikalt, valmistudes eelseisvaks distantsõppeks ja reedelgi koguneti, et üksteist toetada digivahendite ja mitmete rakenduste kasutamisel.

Keegi ei mäleta, et midagi taolist oleks varem haridusmaastikul toimunud, seega oli olukord uus kõigile. Õpilastele, õpetajatele, lastevanematele ja koolijuhtidele. Kuid nagu öeldakse, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Kohe tõttasid appi haridustehnoloogid üle Eesti, et anda juhiseid ja suuniseid, kuidas edasi. HITSA (Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutus) reageeris väga kiiresti ja koondas kogu vajaliku materjali ühte kohta. Juba esimese nn koduõppel olemise nädala esimeses pooles said sealsete abimaterjalidega tutvuda nii õpetajad, lastevanemad kui ka koolijuhid.

Pärast nelja päeva distantsilt õppimist uurisin õpilastelt, kuidas neil läheb. Vastas 115 õpilast, kooliastmeti vastavalt 26, 21, 38 ja 30 õpilast. Kõikidest kooliastmetest tuli välja, et lihtsam on kodus õppida kunstiõpetust ja kehalist kasvatust. Raskeim on omandada matemaatika, füüsikat.

Enamus õpilastest õpivad päeva jooksul (ei järgi tunniplaani), kuid teevad õppimised ära tähtajaks. Mitmed õpilased tunnistasid (seda just 2. ja 3. kooliastmes), et kui on raske, jäetakse tegemata ning mõnel juhul õpitakse ka juhuslikult ja nii võivad mõned asjad tegemata jäädagi.

Kõige rohkem kasutavad koduste abi 1. ja 2. kooliastme õpilased. Vanemad õpilased kasutavad ennekõike sõprade abi, kõige rohkem on õpetajate poole küsimustiku andmetel abi saamiseks pöördunud gümnasistid.

Päevas kasutab arvutit või mõnd muud seadet üle kahe tunni vastanutest 48 õpilast, neist pooled olid gümnasistid, ja 1–2 tundi 47 õpilast, enim 3. kooliastmes.

Vastanutest ei käi iga päev õues 18 õpilast, neist pooled olid 3. kooliastme õpilased.

Täpsem vastuste analüüs läks igale kooliastme õpilastele ja nende vanematele lugemiseks Stuudiumi kaudu. Kuna küsitlusest tuli välja, et õpetaja tugi on mitme õppeaine õppimisel siiski väga oluline, siis 19. märtsi õpetajate veebikoosolekul pidasime vajalikuks pidada ka nn veebitunde. Millises keskkonnas õpetaja seda teeb, jääb õpetaja ja konkreetse klassi otsustada. Veebitunnist tuleb õpilastele teatada eelmisel päeval, sest enamasti on peres teisigi koolilapsi ja ka nende koduõpe peab sujuma. Soovin tänada kõigi õpetajate nimel lapsevanemaid, kes on antud olukorras saanud topeltkoormuse – täita enda tööülesandeid (ka siis kui ollakse kodukontoris) ja aidata koduõppele jäänud koolilapsel õppetööga toime tulla. Väga oluline siinjuures oma kodune töö ja õppimine korraldada selliselt, et jääks ühist aega perel puhkuseks ja väljas värskes õhus viibimiseks, samas tuleks kindlasti vältida õpilaste omavahelisi kogunemisi.

Ka õpetajad vastasid küsimustele nelja esimese päeva põhjal. Vastajaid oli 24. Üle poole neist töötavad nädalaplaani alusel, kus õpiülesanded antakse terveks nädalaks korraga kätte, see ei haki õpilase päeva ja saab süvendatult tegeleda ühe teemaga. Enamik õpetajaid on siiski vastavalt tunniplaanile kättesaadavad ja valmis arusaamatuste korral juhendama. Õpetajad tõdesid, et enamik õpilasi on koduõppel olles kohusetundlikud, õppimisele ja headele tulemustele orienteeritud ning motiveeritud. Küll aga on õpilasi, kes on koduseinte vahele kadunud ja kontakti saamine keeruline. Pooled õpetajatest viivad toetatud õpet läbi Stuudiumi sõnumite kaudu, teine pool kasutab erinevaid kanaleid (FB Messenger, Skype, Zoom, Google Classroom, WhatsApp). Õpetajate väitel on tööpäevad läinud pikemaks ja on justkui piirideta, eriti keeruliseks teeb olukorra see, kui õpetamise kõrval on vaja ka enda koolis käivaid lapsi juhendada ja lasteaiaealiste lastega tegeleda. Aga meeldivatki leiavad õpetajad koduõppe juures – saadakse ise päeva planeerida, õpe on paindlik, rohkem on loomingulist lähenemist ja õpitud on palju uusi töövõtteid. Õpetajad tunnistavad, et tunnevad praeguses olukorras kolleegide suuremat toetust – kui keegi midagi põnevat leiab, mis koolitööle kaasa võiks aidata, siis jagab ta seda kohe kolleegiga.

Kuna õpetajategi arvutioskused on erinevad (nagu ka õpilastel ja teiste eluvaldkondade inimestel), siis me ei eeldagi, et õpitakse ainult internetikeskkonnas ja keerukaid õpikeskkondi kasutades. Ei tohi ära unustada raamatust lugemist ja vihikusse kirjutamist.

Kriisist (distantsõppele kohustuslikus korras jäämine seda on) tuleb võtta kõik positiivne – praegu on võimalus õppida uusi asju ja koos õpilastega neid katsetada, on suuremad võimalused erinevaid aineid lõimida ja õpiülesannetele loovalt läheneda, on võimalus õppida üksteiselt ja õpilastelt.

Ma ei tea, kas valla lehe ilmudes oleme me juba koolis või ikka koduõppel, aga üks on selge – kriis tappis senise koolielu rutiini.

Merike Lepsalu

Toila Gümnaasiumi õppealajuhataja

Tore pildigalerii sellest, kuidas see distantsilt õppimine kodudes käib