„Kekskast“ ja „Keksutajad“ tansupeol

Sügis on juba käes ning väliselt ei meenuta enam ükski märk suvist suursündmust – laulu- ja Tantspidu „Aja puudutus. Puudutuse aeg“. Kuid see, millise jälje on PIDU iga osaleja hinge jätnud, teab vaid asjaosaline ise.

Tahan lühidalt meenutada tantsulaste pingutusi selle nimel, et Tallinasse suurele peole pääseda. 2.-3. klassi „Kekskasti“ tantsijad said kokku kord nädalas, et selgeks õppida oma liigitantsud. Eriti keeruliseks osutus poiste tants „Isad ja pojad“, mille õppimise alguses läksid meil segamini nii jalad, käed kui ka kepid, mis kuulusid tantsuatribuutika hulka. Oli vahva vaadata, kuidas poisid tantsutunnist lahkudes mööda koridori õpitud samme kordasid. Sage oli seegi, et vahetunnil kargasime pinkide vahel – ikka selleks, et sammud selgeks saaksid. Tantsupeo ülevaatused toimusid lausa kahel korral. Teisel korral olid 3 poissi haiged, ent ikkagi tulid tantsima. Üks kõigi, kõik ühe eest! Ja meid valiti välja!

5.-6. klassi „Keksutajad“ pidid nädalas lausa kaks korda tantsupõrandale kokku tulema, sest nende liigitantsud olid väga keerulised. Eks tuli ette popitamist ja lollitamist, veidi virisemist ja hädaldamistki, kuid siiski pidasime vastu. Tõele näkku vaadates ei olnud minulgi lihtne, nii mõnigi kord keerlesid peas loobumismõtted, kuid... Minu „Keksutajad“ võtsid end kokku ja tantsisid tantsupeole. See oli suur rõõm!

Kui mõni lugeja arvab, et kõik tantsupeole pürgijad sinna ka pääsesid, siis tegelikkus oli ikka palju karmim. Ida-Virumaaltki jäeti mitmed lasterühmad koju telerist pidu vaatama.

Tantsupeo melu ja elu ei saa lühidalt edasi anda, seetõttu ma seda tegema ei hakka, kuid mõned killud sellest suurest „Puudutuse“ peost tahaks tuua Toila valla elanikuni. Meie lapsed olid Tallinnas uskumatult tublid – kannatati ära nii vihm kui ka kõrvetav päike, pikad proovipäevad ja järjekorrad supisabas. Keegi ei kadunud ära vaatamata tohutule rahvamassile. Tunti rõõmu üksteisest ja tantsimisest, õhtustest kallidest ja head ööd soovidest. Saadi uusi sõpru ja püüti üle olla tekkinud koduigatsusest. Hoiti kokku ja aidati üksteist, saadi tantsida suurte ja väikestega, nähti kuulsaid ja tavalisi inimesi, kes armastavad rahvatantsu, kuuldi, kuidas meie peaminister nimetas oma kõne alguses ära „Keksutajad“ jne.

See pidu puudutas minu armsaid tantsijaid, nende vanemaid ja paljusid inimesi. Sain ühe lapse vanemalt tantsupeol olles sõnumi: “See oli nii ilus, vaatasin telerist ja nutsin“.

Tahakski nende sõnadega lõpetada, aga enne tänan „Kekskasti“ ja „Keksutajate“ tublisid tantsulapsi ja nende vanemaid ning saatjaid – õpetajaid Mairet, Annet, Lainet ja Sirjet.

Teiega võtaks selle teekonna ette ka 2017. aastal! Juba mitu, mitu last on õhates öelnud, et tahaks jälle tantsupeole! Nii kaua, kui on selliseid vahvaid lapsi, kes suudavad virtuaalelu kõrval ka reaalselt midagi teha, on kindel, et Toila Gümnaasium on väljakutseteks valmis!

Tantsuõpetaja Kaja Oja

Mõttekilde Londoni reisist

Alates eelmise aasta septembrist planeerisid Toila Gümnaasiumi rahvatantsijad ning laululapsed koos meiega kaasatulevate juhendajate Anu Pungase, Merle Harjo, Helle Astoki ning Külli Guljaviniga reisi Londonisse. Eks enamuse ettevalmistustest tegi ikka õpetaja Anu, kuid tantsijad ning lauljad valmistusid reisiks, vormistades ja kontrollides vajalikke dokumente ja muidugi ka raha kogudes. Reisi eesmärk oli eelkõige meid pika ning suurepärase tantsu- ja laulutöö eest tänada, kuid samas oli reisil kindlasti ka keelepraktika ning kultuuri õppimise eesmärk. Et veidigi rahamuret leevendada, käisime abiks heakorratöödel ning esinesime mitmel pool peaaegu tunniajalise kontserdiga.

Reis toimus 10.-14. septembrini ehk siis kohapeal viibisime tegelikult kogunisti kolm täispikka ööpäeva. Nende kolme päeva jooksul jõudsime külastada mitmeid Londoni kuulsaid ning silmapaistvaid vaatamisväärsusi, nagu näiteks London Eye, ajalooline sõjalaev HMS ja Tower Bridge. Tower Bridge’ist kõndisime mitu korda üle, külastasime selle muuseumi ja nägime oma silmadega lausa kaks korda, kuidas Tower Bridge’i üles tõstetakse! Käisime väga sisukas Londoni muuseumis ning laupäeva pärastlõuna veetsime Oxfordi ostutänaval.

 

Külastasime ka Buckinghami paleed ning imetlesime selle ees toimuvat vahtkonnavahetust. 

9. klassis õppiv Kristina Oja meenutab kuninganna Elisabethi kodu külastust järgnevate sõnadega: “Olen alati kujutanud Londonit ette suurejoonelise ja uhkena. Ning teate mis, mul oli õigus! Londonis on tohutult palju vanu hooneid, kuhu oleks hirmsasti tahtnud sisse piiluda. Ühte õnnestuski – Buckinghami paleesse. Mõelda vaid, et viibisin kuninganna Elisabethi kodus. Kuigi ma ei näinud teda kuskilt kapi vahelt piilumas, teadsin, et ta viibis oma kodus, kuna väljas lehvis uhke Suurbritannia lipp.”

 

Meiega koos reisinud Merlel tekivad reisile tagasi vaadates sellised mõtted: “Minu jaoks oli tegemist äärmiselt väärtusliku ettevõtmisega, kus sihtkoht ise oli suureks boonuseks. Ei ole lihtne koos tegutseda, üksteisega arvestada, teineteist mõista ja leppida. Igaüks meist on eriilmeliselt agar ja isepäine. Õpime ju igal pool ja pidevalt. Ka sellest kogemusest õppis igaüks kindlasti midagi. Loodan, et meie väljasõidud kujunevad mõnusaks ühiseks traditsiooniks!”

 

Andreas Astok ütles, et meie ühine väljasõit andis kogemuse nii reisimise kui ka inimestega suhtlemise koha pealt. Liikuda tuli palju, aga näha oli samuti palju.

Elise Jalonen: “See reis oli kindlasti üks kõige vingemaid üldse. Meil oli väga vahva seltskond, mis ongi reisi juures kõige tähtsam. Nii palju hetki ja mälestusi ja seda tunnet, et mina olen seal käinud ja seda teinud, kaasnes selle reisiga. Kõige põnevamad hetked olid muidugi õhtuti mööda linna ringi jalutamised. Kui ikka kolmekesi jalad selga võtta ja õhtupimeduses Big Ben ja London Eye ära vaadata ning pärast veel edukalt hotelli tagasi jõuda, võttes appi ainult paberist kaardi, on endi üle põhjust uhkust tunda. See oli väga emotsionaalne ja meeldejääv reis. Kindlasti saab 40 aasta pärast klassikokkutulekulgi veel selle üle nalja heita.”

Oli tore näha, et koos olid ning suhtlesid hoopis teised noored, keda oled harjunud koolis koos nägema. See tekitas palju suurema sõprus- ning meeskonnatunde. Üksteisega arvestati ning saime suures linnas kiiremini ning paremini hakkama, kui ma alguses oodata oskasin. Eriti, kui asi puudutas metrooga sõitmist, mis oli meil kolmandal päeval juba päris hästi käpas. Reis lõppes meil väga positiivse uudisega, milleks oli tagasikutse Londoni pubisse esinema.

Kokkuvõtte tegi Elisabeth Purga

Noored pildis

10-14. septembrini veetis mitukümmend Toila valla noort pika ja õpetliku

nädalalõpu Londonis.

"Sir, when a man is tired of London, he is tired of life; for there is in London all that life can afford." Samuel Johnson

Hakkas huvitama? Loe lähemalt Anu Pungase artiklist!

Tänavaküsitlus: „Kas langetada valimisõiguse iga 16. eluaastani?“

Ühel sügisesel pärastlõunal küsitlesime Toila vallas inimesi, üks Toilas ja teine Vokas.

Küsitluse teemaks valisime: „Kas langetada valimisõiguse iga 16.eluaastani? “ 

Hetkel on see ühiskonnas aktuaalne teema ja puudutab otseselt meid ja meie 

eakaaslasi ning sooviksime teada, mida ühiskond sellest arvab.  

Olenemata ühisest vallast, olid vastused erinevad.

Toila poe juurest kinni püütud vanem meesterahvas vastas kohe kurjal toonil: „Seda ei tohi juhtuda!“ Peale seda tõmbus ta natukene tagasi ja jätkas: „Vabandage mind, kui ma teid solvan, aga 16-aastased noored ei saa sellega lihtsalt hakkama, isegi 18-aastased ei tea, kellele oma häält anda.“ Kuna mees oli elukogenud, siis oli tal olemas ka vastus küsimusele: „Miks te nii arvate?“ „Vaata poiss, kui mina olin 16 aastat vana, ei teadnud mina ja mu eakaaslased poliitikast midagi ega ka tänapäeva noored sellest midagi aru ei saa.“

Samal ajal Vokas saadi jutule 60-aastase prouaga, kes vastas ka ilma pikema mõtlemiseta: „Kuna inimese mõistus areneb täielikult välja 21. eluaastaks, siis oleks õige inimesi ka valima lubada alates 21. eluaastast.“ Pärast hetkelist pausi tuli ka vastusele lisa: „Vananedes inimese mõistus taandareneb, seega üle 80-aastaseid inimesi ei peaks samuti valima lubama. Võib-olla oleks see küll vanade inimeste solvamine, aga see oleks õigem.“

Kohe pärast vestlust prouaga jäi silma üks noor neiu. Neiul oli vanust 21 eluaastat, aga siiski kattus tema arvamus nii vanema prouaga kui ka härraga Toilast. Preili lausus kindlalt, et see oleks halb mõte, sest noored on igasugusele infole vastuvõtlikumad kui eakamad inimesed ja seda võidakse ära kasutada. Samas arvas ta, et täiskasvanul on samuti raske veenduda informatsiooni õigsuses, kuid noorte jaoks on olukord veelgi raskendatud.

47-aastane Allar vastas täie tõsidusega, et seadusliku valimisea langetamine 16-nda eluaastani on õige otsus. „Tänapäeva noored on targad ja haritud. Küll nad juba teavad, kelle poolt hääletada ja kelle poolt mitte,“ lisas ta veel pealekauba.

Küsiti ka 15-aastaselt Timolt, kellel küsimust kuuldes läks nägu naeru täis ja ta hõiskas naerulsui: „See oleks küll väga lahe!“ Peale sellist vastust tekkis suur huvi: „Miks väga lahe?“ Siiani ekstaasis olev poiss vastas veelgi rõõmsamalt: „Kui valimisiga langetataks, siis saaksin ma juba järgmine aasta valima minna.“ Muidugi uskus poiss ka seda, et kõik temavanused oleksid võimelised otsustama ja valima just õiget inimest.

Viimasena küsitletud 67-aastane Milvi vastas asjale aga järgnevalt: „Mina olen selles küsimuses erapooletu, sest mul on ükskõik.“

Vanaproua pani ilusa punkti meie küsitlusele, sest selgus, et sellel teemal ollakse üpriski erineval arvamusel. Kuuest küsitletust kolmele tundus see vanus liiga noor, kahele see sobis ja üks oli erapooletu. Väike koht, aga erinevad arvamused, osad, mis kattuvad, ja osad, mis mitte. Selleks, et saada selgemat pilti inimeste arvamusest, tuleks teha laiaulatuslikum uurimus, mida võiks teha internetis.

Andreas Astok ja Fred-Georg Pääro

Toila Gümnaasiumi 10. klass

Esimene igamehe ralli läks täkkesse

Pühajõe motokrossirajal toimunud esimesel igamehe rallil võitis pealtvaatajate südamed 22aastane Artur Smirnov, kes oli ehitanud traktori, milles tuksub Mercedese mootor.

Septembrikuu eelviimasel pühapäeval Pühajõe motokrossirajal toimunud igamehe rallist võttis osa 23 inimest, kellele elas kaasa sadakond pealtvaatajat.

"Tegemist oli lõbusa pereüritusega, kus said osaleda nii suured kui ka väikesed," kommenteeris ürituse korraldaja, Pühajõe Tegijate Seltsi juhatuse esimees Kersti Liiva.

Ka sõiduvahendeid oli seinast seina: jalgrattad, eri suuruse ja võimsusega mootorrattad, ATV-d, autod ja traktorid.

Ürituse naelaks osutus iseehitatud traktor, millel Mercedese mootor. "No oli see vast pill! Traktori omanik - 22aastane Artur Smirnov - ehitas oma sõiduvahendi otsast lõpuni ise. Lisaks osavatele kätele oli Artur hulljulge, keda ei kohutanud ükski kurv ega mägi," rääkis Liiva.

Artur valiti ka pealtvaatajate lemmikuks ning pälvis eriauhinna.

Märkimata ei saa jätta ka Robert Pavlovi väiketraktorit, mis on tõeline uunikum, kuid praegugi töökorras ning suureks abimeheks igasugustel töödel.

Erilist vaatemängu pakkusid üritusel maasturid, millele oli ette valmistatud kõige keerulisem rada. Kõige kiiremini läbis selle Kaupo Liiv.

Kogu üritus algas auringiga võistlusrajal, mille tegid kaasa kõik üritusel osalevad sõidukid. "See oli tõeliselt meeli erutav vaatepilt, sest kohale oli tulnud päris palju tehnikahuvilisi. Isad olid uhked oma sõiduvahendite üle ja lapsed rõõmustasid, et said sõita koos oma isaga ja seda motokrossirajal," muljetas Liiva.

Osalejatele olid ette valmistatud eri raskusastmega rajad. Päevajuht Toomas Nõmmiste andis esimese stardi isadele ja nende võsukestele, teisena pääsesid rajale kondimootoriga sõidukid, edasi jõudis järg murutraktorite, traktorite ja ATV-de kätte. Eraldi stardid olid veel mootorratastele ja külgkorviga mootorratastele, autodele ja maasturitele.

Liiva hinnangul läks üritus korda. "Kuna Pühajõe Tegijate Selts toimetab Pühajõe külas, siis mõtlesime, miks ei võiks oma tegemistes krossirada paremini ära kasutada. Seetõttu saigi korraldatud üritus, mis oli mõeldud tervele perele. Igamehe ralli andis võimaluse tulla välja isetehtud sõiduvahenditega, võtta mõõtu teiste harrastajatega ja nautida publiku kaasaelamist."

Boonusena võib üritus anda tõuke, et noortes tekib suurem huvi motospordi või koguni selle harrastamise vastu. "Ka keskealised mehed, kes said sõita oma nooruspõlve mootorrattaga, paistsid väga rahulolevad," muheles Liiva.

Korraldajad tänavad kõiki osavõtjaid ja eriti motokrossi eksperti Martin Toovist, kes oli suureks abiks kogu ürituse ettevalmistamisel ja läbiviimisel. Tänusõnad veel ka vabatahtlikele tüdrukutele Kirsikale, Evelyle ja Karinile ning Teet Andreasele muusika organiseerimise eest. Samuti olid abiks seltsi liikmed Robert Pavlov, Tiit Salvan, Marge Rõõmus ja Priit Liiva.

Üritust toetas Toila vald.

Sirle Sommer-Kalda

Igamehe ralli pakkus palju emotsioone: sai nii nalja kui närvikõdi. Pildid räägivad enda eest.

2x ERAKOGU

(Piltidel on Kersti ja Priit Liiva ning Robert Pavlov ja Artur Smirnov).

Toila valla Spordi ja Kultuurikeskuse info

Sportlikud tegevused (treeningud) lastele:
 

suusatamine info Janek Vallimäe 56218132
korvpall poisid info Andrus Lehismets 56661294
korvpall tüdrukud info Ib lamp 55518851
jalgpall info Peeter Sööt 53068323
aikido info Ivar Edala 53410741
tants info Kaisa Pukk 5258417

Treeningud täiskasvanutele:
 

võimlemine info Kaja Rebane 55547129
intervalltreening (Les mills GRIT) info Andrus Lehismets 56661294

Jooksev info meie tegemistest vaata www.facebook.com/toilavallaspordijakultuurikeskus

Spordist

13. juulil toimus esimene Irina Vassiljeva nimeline jooksuvõistlus, mis oli pühendatud Irina esimese treeneri Vladimir Tšuvakini sünnipäeva auks.

Jooksust võttis osa 74 osalejat nii oma vallast, kui ka kaugemalt.

Korraldajad tänavad peasponsorit Toila SPAd väärt auhindade eest, Andrus Lehismetsa väga hea organiseerimise eest, perekond Saart, kes oma kodu juures jooksjatele joogipunkti korraldas ja noori abilisi, kes ürituse õnnestumisele kaasa aitasid.

Põhidistantsi kiireimad olid kohtlajärvelane Dmitri Aristov ja sillamäelane Darina Maksimova.

 Fotol Irina Vassiljeva, 23x Eesti meister Dmitri Aristov ja Vladimir Tšuvakin.

19. septembril toimunud 20. Toila valla rahvajooksu 6 km distantsi võidud läksid Sillamäele. Meestest oli esimene Deniss Košelev ja naistes Darina Maksimova.

Meestest oli teine German Terehhov ja kolmas Taavi Kruut.
Naistest järgnesid Mamedovale Julia Bulina ja Hillevi Velba.

Tillujooksu kolm kiiremat olid Gregor Goldberg, Henri Marten Mihkelson ja Kristofer Virkus.

No kes ütles, et spordivõistlus peaks tõsine ettevõtmine olema? Ikka lustiga tuleb seda teha!

Foto: Väino Aul

Rohkem fotosid Toila Spordi- ja kultuurikeskuse FB lehel