Alutaguse ÕM

Alutaguse Õpilasmalev 2013 on kuue valla noori ühendav suvine töömalev, mis toimub 01.07-12.07.2013.a

Otsime Toila rühma 22 aktiivset ja tegusat liiget vanuses 13-17 eluaastat. 

Meeskonna põhiülesanneteks on heakorratööd Toila valla territooriumil, oma rühma igakülgne toetamine, aktiivne osavõtt õpilasmaleva tegevustest. Muuhulgas veedame lõbusalt aega kuues erinevas Ida-Virumaa vallas.

Pakutav töö on tähtajaline. Lepinguperiood on vähemalt 2 nädalat.

Pakutav ametikoht: malevlane

Tööülesanded: heakorratööde läbiviimine Toila valla territooriumil, vaba aja tegevuste tarbeks antud ülesannete ettevalmistamine koos oma rühmaga, kaaslastele igakülgse toe pakkumine.

Nõudmised kandidaadile: suur soov teha tööd õpilasmalevas ja veeta sisukalt selle suve kaks kõige soojemat nädalat, võime visata mõni nali:) 

Ootame kandidaadilt: tahet omandada uusi oskuseid, mis tulevad kasuks tulevases elus.

Kasuks tuleb: emakeele oskus, tulemustele orienteeritus, võime meeskonnatööks.

Omalt poolt pakume:

• võimalust kujundada üheskoos malevajuhi ja kasvatajatega oma valla meelelahutusüritus;
• võtta osa aktiivsetest malevaüritustest;
• töötasu ja väljakutsuvaid tööülesandeid;
• võimalust teha oma rühma malevafilm;
• igakülgset enesearendamise võimalust.

Nõutud vanus: 13-17

Tööaeg: E-R 4 tundi päevas

Asukoht: Toila vald

Kontaktandmed:

Kontaktisik: Merle Harjo, noorsootöötaja

Aadress: Narva mnt 2, Voka alevik, Toila vald, Ida-Virumaa

Lisainfo telefonil: 55 26 928

Internetiaadress www.vokanoortekas.blogspot.com

Kandideerimine: kuni 13.05.2013 kell 14.00

Kandideerimiseks esita avaldus (etteantud vormil) koos motivatsioonikirjaga (min. 100 sõna) Voka Avatud Noortekeskusesse või Toila Gümnaasiumi sekretärile. Lisaks tuleb esitada oma nägemus Alutaguse Õpilasmalev 2013 logost!

Projekti toetavad:

Voka jäätmemajast

Voka jäätmemaja sai valmis 2006. aastal. Senini on jäätmeja kasutamisega niivõrd-kuivõrd hakkama saadud. Seda kuni aastavahetuseni 2012/ 2013, mil leidis aset kahetsusväärne juhtum – tulekahju jäätmemajas.

Põlengu käigus sai kannatada kogu jäätmemaja, põles ära 14 konteinerit ( sh 12 segaolmejäätmete, 1 paberi- ja papi konteiner ning 1 segapakendikonteiner).

Kahjude suurus:

• põlenud konteinerid (14 tk) maksumus – kokku 1707,55 €
• uus elektrisüsteem – 785,21 €
• muud remonttööd, sh uus uks - 2 430,00 €

Tänaseks on jäätmemaja uks välja vahetatud, paigaldatud uus elektrisüsteem, täiendavalt on toestatud katusekonstruktsiooni. Nende tööde eest on tasunud vallavalitsus. 2013. aasta suvel on kavas teostada täiendavalt katuse remonditööd ning fassadi pesu.

Nüüd siis elanikes palju pahameelt tekitanud probleemist:

Korteriühistud pidid tasuma põlenud konteinerite eest – kokku 1707,55 (ühe kasutatud konteineri maksumus koos käibemaksuga on 121,97).

See kogusumma, ehk 1707,55 €, on ära jaotatud korteriühistute vahel vastavalt konkreetse ühistu osakaalule (%) konteinerite kogumahust. Teada on, et küsimusi on tekitanud just seesama osakaalu protsent, mis on ühistute lõikes üsna erinev. Tahaksin siinkohal meelde tuletada, et see osakaalude suhe ei ole paika pandud vallavalitsuse poolt, vaid see on kokku lepitud jäätmevedaja ja korteriühistute/ kortermajade esindajatel omavahel 2007. aastal. Kui enne seda esitas vedaja arveid majas elavate elanike arvu põhiselt, siis alates 2007. aastast hakati seda tegema m² arvestusega just eelkõige kortermajade esindajate endi soovil.

Arusaamatusi ja "toredaid külajutte" on tekitanud ka arvamine, et osad korteriühistud millegipärast peavad põlenud konteinerid kinni maksma, teised aga mitte. Tegelikult on nii, et mõni ühistu maksab selle summa ühisrahast, teine mitte. Miks just selline otsus ühistu poolt on tehtud? Sellele küsimusele oskavad vastata kõige paremini eelkõige oma korteriühistu juhatuse esimees või juhatuse liikmed.

Miks korteriühistud pidid põlenud konteinerid kinni maksma?

Kõikide jäätmemajas olevate konteinerite omanik on RagnSells AS ning korteriühistud rendivad konteinereid jäätmefirmalt. Kogumisvahendi nõuetekohase kasutamise eest on vastutus eelkõige kliendil (konteineri kasutajatel). Seega kõik korteriühistute liikmed peavad omalt poolt tagama kogumisvahendi ohutu ja nõuetekohase kasutamise. Millegipärast aga on see täiesti ära unustatud.

Ja üleüldse – enamus kodanikest paistab arvavat, et jäätmemaja on ju niisama, iseenesestki korras ja puhas, maha loobitud prügikotid ronivad "ise" prügikasti jne. Tuletan meelde, et heakorratöötajate tööaeg on 8 tundi, mitte 24 tundi ööpäevas nagu millegipärast arvatakse.

Viimase ajal on levinud vanade ravimite kilekotikesega ukselingi külge riputamine. Sellest on korduvalt räägitud ja palutud, et ohtlike jäätmete ja vanaelektroonika, sh vanad ravimid, üleandmine tuleb elnevalt kokku leppida. Seda, et mõni laps need sealt kergesti kätte võib saada, selle peale inimene, kes ravimikoti ukselingi külge riputab, kahjuks ei mõtle.

Väga lihtne on kritiseerida ja anda hinnanguid. Liiga tihti kuuleme koos heakorratöötajatega kriitikat millegi tegematajätmiste või hoopis valesti tegemiste kohta.

Tuleb tunnistada – ka kõige parema tahtmise juures igale poole paratamatult ei jõua. Seda enam ootame ka aleviku elanikelt endilt pisut rohkem heasoovlikkust ja toetust. Näpuga näitajaid ja tagantselja torisejaid jätkub niigi, kuid lahendusi pakkuma ollakse väga tagasihoidlikud. Siinkohal ootakski just ettepanekuid ja arvamusi – mida muuta, mida saaks teistmoodi ja veel paremini teha.

Olge julged ja avaldage arvamust!

Piret Aller, tel 518 2845

piret.aller@toila.ee

Tähelepanu koeraomanikud!

Saabuv kevad ja päikesepaistelised ilmad tekitavad meil kõigil suurema tahtmise olla värskes õhus ning teha tervisesporti, niisama ilma nautida ja jalutada oma lemmikuga.

Tundes ise oma lemmikut, unustame tihtipeale väga tähtsa tõsiasja – koera käitumine erineb inimese omast. Kõigile inimestele ei meeldi koerad, eriti võõrad koerad, kes omapead tänaval hulguvad. On inimesi, kes koeri lausa paaniliselt kardavad ning pole üldse oluline, kui sõbralik ja nunnu see koer peremehe arvates olla võib. Ka sellistel inimestel on õigus rahulikult tänaval kõndida.

Lahtiselt ringi jooksev koer võib ootamatult ehmatada: laps, kes mängib ja satub järsku kokku võõra koeraga, võib tahtmatult teha selliseid liigutusi, mis koera meelest on ähvardavad ning alati hästi käitunud koer võib hetkega muutuda agressiivseks ning rünnata.

Ja veel – kust tulevad tänavatele need junnihunnikud, mis lume alt välja sulavad? Osa on muidugi hoolimatute peremeestega koerte jäetud, aga osa on kindlasti poetunud just nimelt vabakäigupenide tagupoolest.

Seega, armas koeraomanik, alati kui koduuksest väljud, pane oma lemmik jalutusrihma otsa, et vältida hilisemaid kurbi tagajärgi, kahjunõudeid või koerte ja kasside pidamise eeskirja täitmata jätmise eest tehtavat trahvi! Kui Sa seni koeraga õues käies tema järelt koristanud ei ole, siis hakka seda tegema !!!

Laurentsiuse Selts palub abi

Laurentsiuse Selts pöördub Teie poole palvega aidata kaasa tänase eesti kirjakeele ühele rajajale, XIX sajandil elanud ja töötanud Eduard Ahrensile mälestusmärgi püstitamisele.

E. Ahrensi ja tema mõttekaaslaste keeletöö võimaldas eestlastel kujuneda kultuurrahvaks ja ka riigirahvaks. Sellega on tema panus võrreldav F. R. Faehlmanni, F. R. Kreutzwaldi ja teiste XIX sajandi suurmeeste omaga, ent niivõrd tähelepanuväärse isiku mälestus on tänaseni pea täielikult jäädvustamata.

Laurentsiuse Selts korraldas 2012. aastal mälestusmärgi ideekavandite konkursi. Konkursile laekus 11 võistlustööd, millest valiti välja pronksskulptuur, mis kõige paremini sobib E. Ahrensi elupaiga, Kuusalu vana pastoraadi ümbruse miljöösse.

Mälestusmärgi eelarve on 50.000,00 eurot, mille kokku saamine on suur väljakutse. 10% toetuse on lubanud Kuusalu vald. Laurentsiuse Selts omalt poolt korraldab korjanduskampaania.

Mõistame, et üritusel ei saa aga olla edu ilma äriettevõtete, avaliku sektori ja annetajate panustamiseta. Sellest on ka ajendatud käesolev pöördumine. Kutsume kõiki hea tahtega annetajaid osalema suurmehe mälestuse jäädvustamises.

Mälestusmärgi püstitamiseks vajalik summa oleks koos, kui iga Eesti elanik annetaks 3,5 

eurosenti.

Mälestusmärgi püstitamisega seotud materjalid on leitavad Laurentsiuse Seltsi kodulehelt: http://www.laurentsiuse-selts.eu/web/.

 

Kõikide annetajate nimed jäädvustatakse tänutäheks, sh üle tuhande euro annetanud isikute, ettevõtete ja institutsioonide nimed jäädvustatakse mälestusmärgil.

Kui leiate võimaluse toetada väärika monumendi püstitamist meie rahva täna kasutatava keele alusepanijale, saate seda teha, kandes annetatava summa MTÜ Laurentsiuse Seltsi pangakontole nr 10220114903012 (IBAN: EE8710102201149030129). Palume Teil võimalusel seda pöördumist levitada.

Sulev Valdmaa Urmas Kirtsi Heiki Haljasorg

Laurentsiuse Seltsi esimees Kuusalu vallavanem Tallinna Toomkooli õpetaja

Alates aprillikuust pakub Toila vallavalitsus valla elanikele koduhooldusteenust

Koduhooldusteenuseks nimetatakse teenust, mis toetab kodus elavate abivajajate toimetulekut ja heaolu.

Koduhooldusteenus on abi üksi jäänud eakale või puudega inimesele tema kodus, eesmärgiga aidata toime tulla ja elada võimalikult kaua iseseisvalt. Teenust on õigus saada igal abivajajal - nii eakal kui puudega inimesel.

Teenust ei osutata alkoholiprobleemiga, tõsiste vaimsete häiretega ning nakkushaigusi põdevatele inimestele. Samuti ei osutata teenust pidevat järelevalvet ja hooldust vajavatele lamavatele haigetele ning neile inimestele, kellele on määratud valla poolt hooldaja.

Teenus on tasuta neile, kellel puuduvad seadusjärgsed ülalpidajad ehk siis lapsed või lapselapsed ning kelle sissetulek (pension) jääb alla miinimumpalga määra (320 eurot).

Kui lapsed on olemas, kuid abivajaja eest igapäevane hoolitsemine ei ole võimalik, saab sõlmida hoolduslepingu, kus lepitakse kokku, millist abi vajatakse ja kui tihti teenust osutatakse. Sellisel juhul on teenus tasuline.

Reeglina külastab hooldustöötaja klienti 1-2 korda nädalas (vajadusel ka rohkem), toob talle poest vajalikud toiduained, apteegist ravimid, suhtleb erinevate ametiasutustega, edastab elektri- või veenäitusid korteriühistule, teeb makseid pangas, aitab kodu korras hoida või viib välja prügiämbri, toob talvel puid ja lükkab lund, abistab pesemisel, viib pesu pesumajja jpm.

Kõik tööd ja tegemised lepitakse kokku, lähtudes konkreetse inimese vajadustest ja võimalustest.

Täpsem info vallavalitsuse sotsiaalspetsialistilt, tel 3369855 või 53419885

„Merekivi“ viisaastak

Viis aastat tagasi, ühel külmal jaanuarikuu päeval, kutsus Niina Ots meid, see tähendab „Merekivi“ liikmeid, Toila rahvamaja juurde. Uudiseks oli see, et Rein Merirand andis meile rahvamaja võtmed.

Olen aastaid vahelduva eduga pensionäride tegemistest osa võtnud, küll lihtliikmena, küll seltsingu juhatuses. Naeran, et olen „portfellita minister“ - otse tulle enam ei torma, aga aitan jõudumööda kaasa, kui jõudu jätkub ja nõu vajatakse.

Seekord olin loomulikult huvitatud, miks meile selle maja võtmed anti. Majal oli halb kuulsus, see oli rahva juttude järgi määratud lammutamisele, seal käisid koos Toila „allameetrimeeste“ seltskonnad hullamas ja pidutsemas.

Pensionäridel puudus sel ajal koht, kus kokku saada, koos istuda, tassi tee või kohvi juures oma sõpru ja tuttavaid mälestada, koos tähtpäevi pidada. Selliseid ruume meil polnud ega olnud ka lootust neid saada. Olime oma murega vallaametnikel kui pind päkas, mis tuletab end iga astumise juures valusalt meelde. Ega me sellepärast kooskäimistest ei loobunud – käisime seal, kus parajasti ruumi oli – vallamaja saalis, raamatukogus, istusime pargis. Eriti tänulikud olime Toila Sanatooriumi direktorile Jaak Pruunesele, kes meid vahel oma majja kutsus.

Ja nüüd siis äkki võtmed koos heade soovidega „Tehke seal, mida heaks arvate!“

Algul olime segaduses – ei tea, kas pilgatakse või on nali? Aga ega asjast enne sotti ei saa, kui tuleb see üle vaadata.

Mõeldud, tehtud. Hakkajamad arvasid, et läheme vaatame maja üle. „Ega jalad sinna jää, kuhu jäljed.“ Peab ütlema, et esialgne pilt oli kohutav! Esimene päev kulus olukorraga tutvumiseks. Alustasime sellest, et tegime ahjudesse tule, et natukenegi sooja õhku majja sisse saada. Ruumis oli sooja kraadi võrra rohkem kui väljas. Tegelikult oli päris lootusetu tunne – maja nagu on ja pole ka. Mida meie, eakad naised, saame siin ära teha ja kas üldse tasubki hakata jändama?

Aga Elvi ja Malle arvasid, et võtame end kokku ja proovime, talvine aeg, mis seal koduski nii väga teha on!

Kaks-kolm päeva kulus selleks, et põrandatelt sinna kogunenud „kultuurikiht“ kokku kraapida ja ruumile natukenegi puhtamat nägu anda. Maie Purgats võttis kütmise enda hooleks.

Ja siis ühel päeval teatas Niina: „Tüdrukud, Eesti Vabariigi 90. sünnipäeva tähistame siin ammuunustatud Toila rahvamajas. Kutsume vallarahva ja külainimesed siia pidulikule aktusele, teeme võileibu ja kuuma teed!“

Ma algul nagu ei mõistnud Niina jutu mõtet ja küsisin vist küll oma elu rumalama küsimuse: “Millal see aastapäev siis õieti on?“ Selle peale vaatas Niina mind pikalt ja küsis vastu, et kas ma siis ei tea – veebruarikuus ju. Nojah, eks ma tean seda isegi, aga sinna oli ju vähem kui kuu aega!

Aga meil oli ainult see õnnetu maja, polnud laudu, polnud toole, polnud akende eest kardinaid.

Aga meie naiste aktiivsust ja entusiasmi see ei vähendanud ja siis alles see õige töö vanas majas lahti läks.

Usute või ei, aga iga päevaga võttis asi ikka rohkem ja rohkem ilmet – vallast saime raha kardinate ostuks, ehitasime ja sättisime, mõned seinad vajasid remonti, siin olid suureks abiks need vähesed mehed, keda suutsime oma tegemistesse kaasata. Kusagilt hangiti lauad ja toolid. Viimased olid küll mõni kahe, mõni kolme jagalaga, aga needki putitati uuele elule.

Nädalad lendasid ja aastapäeva eelõhtul oma kätetööd üle vaadates võisime tehtust ainult rõõmu tunda. Mainisin nagu muuseas, et nüüd oleks vaja kutsuda siia telemees Jaak Eelmets, kes selle kõik jäädvustaks. Ei teagi, kas minu sõnu kuulis keegi või oli see mõte ka kellelgi teisel, aga TV ja ajakirjanikud olid igatahes kohal.

Lava oli päevakohaselt kujundatud. Sellega tegelesid kunstiringi naised eesotsas Laine Laanemaaga. Eriti uhkelt lendas lava tagaseinas sinimustades sabakuubedes pääsukeste pere.

Korrastustöödel ja päeva korraldamisel olid nõu ja jõuga abiks juba eelpool mainitud Niina ja Ants Ots, Elvi Moones, Malle Press, Maie Purgats, Irma Steinfeld, Aino Salimaa, Heino Salumaa, Lia Rannamäe, Eve ja Endel Laiakask, Aliine Koppel ning allakirjutanu.

Järgnevate aastate jooksul sai rahvamajast meie oma „pesa“, mida oleme jõudumööda kohendanud ja korrastanud. Saalis on peetud koosolekuid, sünnipäevi ja matuseid, koos lasteaia ja kooli lastega oleme tähistanud erinevaid tähtpäevi. Meil on külas käinud eakate ühingud mujalt Eestist.

Eriti meeldejääv oli 40 Soome kirikumehe esinemine ja nende esituses laul „Ema süda“.

Kerge on lammutada seda, mis on saanud traditsiooniks... kord lammutatut taas üles ehitada, taastada on hoopis raskem. Meie rahvas on võõrdunud koos käimistest, koos tegemistest.

Praegu on raske ennustada, mida tulevik sellele vanale majale toob. Lisaks siia ühe väikese salmi: „Oh tule, noor ja tugev mees, löö uksed valla ja vaata ringi maja sees. Too siia tagasi kõlav laul ja naer, löö tantsu nii, et rapuks laed!“

Kes on see mees?

Viis aastat hiljem...

Kui palju jõuab ära teha viie aastaga? Palju või vähe või mitte midagi? Jutt on ikka samast õnnetust rahvamajast. On ütlus „Ei idane ega mädane, nagu pootsmani suvivili!“ Nii ka meie rahvamaja.

Ei ole Toila vallas ega alevikus sellist meest, nagu laulusalmis soovisin. Viis aastat on asju arutatud, aga tulemus?

Tulemusi on! 2012. aastaks on jõutud nii kaugele, et on vahetatud aknad, saal on saanud uue põranda, majas on vesi ja kanalisatsioon. Loota on, et sel aastal saab ka katus vahetatud. Kui niimoodi samm-sammult edasi saaks minna, siis oleks see võimalus sellel majal edasi kesta.

Ja lõpetada tahaks jälle laulusalmiga:

„Ei leidunud Toila vallas meest, kes oleks võidelnud vana maja eest, kes oleks julgenud astuda sammu, mis päevakorral olnud juba ammu. Mees tuli teise linna seest ja otsustas Toila meeste eest, lõi pilgu sinna, kuhu vaja – remonti kannatab veel see maja! Uus rahvamaja olla meie poole teel, kelle silmad seda näevad, ei tea veel. Vabariigi aastapäeva pidulikul kaval lõi laulu see mees meie rahvamaja laval.“

Helve Luus

Toimetaja veerg

Üle talvemaastiku kõnnib jälle kevad...

Päike kaevab lumekooriku alt välja metsloomade jäljed ja viib need taevasse. Talvemuinasjutt on läbi ja taas algab kõik uuesti...

Täna seda veergu kirjutades küll väljas veel väga kevade nägu ei ole, aga küll ta kosub. 

Küllap oleme sellega juba harjunud, et meile tuleb kevad ikka aegamööda, samm sammu haaval. Ehk ongi see hea, sest väga oodatud asjad tunduvad veel paremad olevat ja nii tore on looduses iga päev uusi ja uusi kevade märke avastada.

Tänavu täitub 20 aastat Toila vallale omavalitsusliku staatuse andmisest. 

20 aastane inimene on oma eluringidega parajasti kevades ja ehk võib siin paralleele tõmmata ka ühe omavalitsusega – lapsepõlv on möödas, üht-teist on elus juba õpitud ja kogetud, esimesed täiskasvanuks saamise valud üle elatud – aeg sukelduda täiskasvanute maailma.

Järgmine, aprillikuine valla leht, ongi sünnipäeva hõnguline ja püüab möödunud 20 aastat kokku võtta. Heidame pilgu algusaastatele. Kindlasti oli see praegusega võrreldes hoopis teistsugune aeg, olud, milles praegu toimetame, tundusid tol ajal kaugete ja ebareaalsetena.

Teeme kokkuvõtte sellest, mis aastate jooksul muutunud on ja vaatame, kuhu me selle ajaga jõudnud oleme.

Seniks aga päikest teie kevadesse ja kevadet südamesse!

Lea Rand