Rahvateatri alguseks Toilas võib lugeda
aastat 1881, kui kohalik kultuurilembene talumees Abram Simon
organiseeris näiteringi, mille esimesed etendused anti 1881. aastal
koolimajas. Sissetulek läks Aleksandrikooli toetamiseks. Esimene
näidend oli J. Kunderi „Mulgi mõistus ja tartlase tarkus“.
Jõhvi kirikuõpetajale pastor
Christophile ei meeldinud, et koolimajas, õnnistatud majas,
„komejanti“ tehakse. Kaebuse peale keelaski kõrgem koolivalitsus
koolimajas näidendite esitamise ära. Mida teha? Abram Simoni
elulookirjeldusest võime lugeda: „1882. aasta kevadel alustasin
ehitamist ja juulikuu alguseks oli maja valmis. (...) Esimene
kontsert ja näitemäng uues teatrimajas olid 11. juulil 1882.“
Eesti esimene maateatrimaja oli valmis
saanud. Kirikhärrast jäi see õnnistamata, sest „põrgu ja pagana
maja“ tema õnnistama ei tulnud. Sellest hoolimata oli
teatritegevus Toilas edukas: umbes kümne aastaga esitati seal
tolleaegse eesti ja kättesaadav maailma näitekirjanduse paremik, 61
näidendit.
1901. aastal hävis esimene teatrimaja koos mitme
teise hoonega tulekahjus. Kolme kuuga ehitas Simon samasse üles
uue, kivist teatrimaja.
Mõni aasta hiljem ehitasid
vabatahtlikud pritsimehed endale kõigi Toila elanike abiga oma maja
ning seltsitegevus kandus üle sinna. Üks osa tollest nn
pritsimajast on praegune Toila seltsimaja, osa põles 1950-ndate
alguses maha. Tules hävis ka Simoni teine teatrimaja.
Näitetegevus Toilas ei vaibunud.
Mõneaastase pausi näitetegevusse tõi endaga kaasa esimene
maailmasõda. Aga juba 1917. aastal loodi haridusseltsi juurde
„Noorsoo osakond“, õpiti jälle näidendeid ja korraldati
peoõhtuid. 1927. aasta 11. oktoobril loodi kohaliku aktivisti Kalju
Otto eestvõttel Toila Näitlejate Ring, mis mõne aasta pärast
Teatri Ringiks ümber muudeti. Säilinud protokollides on eesmärgina
kirjas „asjaarmastajate näitlejate koondamine näitekunsti, laulu,
muusika ja rahvatantsude arendamiseks Toila seltskondliste
organisatsioonide juures“.
Ajajärk Toila Näitlejate Ringi
moodustamisest kuni teise maailmasõja alguseni oli Toila
näitetegevuses kahtlemata kõige viljakam, mil aasta jooksul õpiti
ära rohkem kui kümme näidendit.
1956. aastast sai näiteringi põhitoeks
Teodor Eljas, kes sai näitejuhina kätt proovida juba Toila
Näitlejate Ringi aegadel. Teatri- ja näitemänguusku olid ka
tollane Toila Kultuurimaja juhataja Maie Paumets ja veidi hiljem
tööle tulnud Reeni Painik. Näitemäng sai uue hoo! 1982. aastal,
kui esimese maateatrimaja ehitamisest möödus 100 aastat, kuulus
näiteringi 18 liiget. Näitemänguharrastus kandus mõnes peres
edasi põlvest põlve. Näiteks Paalode peres, kus mängisid nii isa
Maido, kui ka kõige noorem poeg Margus või Roosede peres, kust
lisaks isa Lembitule mängis ka tütar Eve.
Üleelmisest sajandist valla pääsenud
teatripisik on elujõuline ja nakatab rahvast praegugi. Kuid ajad on
muutunud ja viimastel aastatel on Toila näitering tegutsenud rohkem
projektiteatri vormis.
2010. aasta suvel mängiti Toila sadamas
kohalikel lugudel põhinev rahvatükki „Arborist ehk mere peale
metsavahiks”, mille lavastas Lembit Prits. Etenduses osales 10
kohalikku näitemänguhuvilist. Paar aastat hiljem (2012) oli
Lembitul uus tükk valmis saanud ja saalitäis publikut andis
tunnistust sellest, et oma inimeste tehtud ja mängitud etendusi
tullakse Toilas vaatama hea meelega. Seekord oli etenduse pealkiri
„Asi pole tšellos” ja seal rullusid lahti 130 aasta tagused
sündmused seoses Eesti esimese maateatrimaja ehitamisega.
Tänavu valmis Lembitul tellimuse peale
uus tükk, mis viib vaataja tagasi 115 aasta tagusesse aega, kui
kohalikud pritsimehed endale päris oma pritsimaja ehitasid.
Tuld kustutati kuidas juhtus. Väiksemad
tuleõnnetused kustutati käepäraste vahenditega, oma majapidamise
jõududega. Suurematele põlengutele jooksis terve küla kokku. Kes
pangedega, kes hangudega, kes tule materdamiseks suurema puuoksa või
märja riideräbalaga. Kui ikka õigel ajal tulele piiri panna ei
suudetud, siis oli kahju väga suur. Punase kuke taltsutamiseks
polnud ei kustutusriistu ega teadmisigi. Ei osanud õigesti tegutseda
ei talumehed ei koduperenaised, lastest rääkimata.
Neljapäeval 27.
juunil Toila seltsimajas Toila rahvateatri näitemäng kahes
vaatuses
PUNANE KUKK JA
VALGED KITSED
Hakatus kell
seitse õhtul
Mängivad:
Külapoisid: Birk
Ohak, Siim Otto, Marten Aluoja
Külanaised: Helena Ohak, Katrin
Otto, Reeni Painik, Silja Aluoja, Liivi Kingu, Natalja Anger
Külamehed: Heiki Pokk, Tarvo
Nurgamaa, Benno Anger
Priitahtlike Pritsimeeste Seltsi
tegelased: Sander Sarap, Silja Sarap, Toomas Nõmmiste
Tekst ja lavastus
Lembit Prits.
Lembit Prits on õppinud Viljandi
Kultuurikooli kaugõppes kultuur-massiliste
ürituste stsenarist-lavastaja erialal. Ehkki tööelu on toonud
erinevaid väljakutseid, on kultuur ja eriti näitemäng talle ikka
südamelähedaseks jäänud. Näitemängu ja sõnakunstiga on Lembit
tegelenud alates 1969. aastast: kirjutanud ja lavastanud 16
näidendit, on mänginud
ja lavastanud
Jõhvi draamaringis “Mask”, on assisteerinud Ferdinand Veiket
„Buratino tembutab” sooloesinemistel, kehastanud kindral A.
Tõnissoni tema sünniaastapäeval,
konfereerinud nii linna, valla kui ka maakonna üritustel, vahemikus
2004 kuni 2017 lavastanud päikesetõusu ajal lipuheiskamise
üritusi EV sünnipäeval Valaste joal jne.
Avatud kohvik Pritsikuuris.
Pilet:
7 eurot, sooduspilet lastele, õpilastele ja pensionäridele 5 eurot.
Piletid müügil eelmüügis Toila raamatukogus ja etenduse
päeval 1 tund enne algust kohapeal.
Etenduse piletitulu on planeeritud Toila
Pritsikuuri renoveerimiseks.
Täname toetuse ja abi eest:
Toila vald, Kultuurkapital, Ilmar Siimon.