Toila rahvas teeb jälle teatrit

Rahvateatri alguseks Toilas võib lugeda aastat 1881, kui kohalik kultuurilembene talumees Abram Simon organiseeris näiteringi, mille esimesed etendused anti 1881. aastal koolimajas. Sissetulek läks Aleksandrikooli toetamiseks. Esimene näidend oli J. Kunderi „Mulgi mõistus ja tartlase tarkus“.

Jõhvi kirikuõpetajale pastor Christophile ei meeldinud, et koolimajas, õnnistatud majas, „komejanti“ tehakse. Kaebuse peale keelaski kõrgem koolivalitsus koolimajas näidendite esitamise ära. Mida teha? Abram Simoni elulookirjeldusest võime lugeda: „1882. aasta kevadel alustasin ehitamist ja juulikuu alguseks oli maja valmis. (...) Esimene kontsert ja näitemäng uues teatrimajas olid 11. juulil 1882.“

Eesti esimene maateatrimaja oli valmis saanud. Kirikhärrast jäi see õnnistamata, sest „põrgu ja pagana maja“ tema õnnistama ei tulnud. Sellest hoolimata oli teatritegevus Toilas edukas: umbes kümne aastaga esitati seal tolleaegse eesti ja kättesaadav maailma näitekirjanduse paremik, 61 näidendit.
1901. aastal hävis esimene teatrimaja koos mitme teise hoonega tulekahjus. Kolme kuuga ehitas Simon samasse üles uue, kivist teatrimaja.

Mõni aasta hiljem ehitasid vabatahtlikud pritsimehed endale kõigi Toila elanike abiga oma maja ning seltsitegevus kandus üle sinna. Üks osa tollest nn pritsimajast on praegune Toila seltsimaja, osa põles 1950-ndate alguses maha. Tules hävis ka Simoni teine teatrimaja.

Näitetegevus Toilas ei vaibunud. Mõneaastase pausi näitetegevusse tõi endaga kaasa esimene maailmasõda. Aga juba 1917. aastal loodi haridusseltsi juurde „Noorsoo osakond“, õpiti jälle näidendeid ja korraldati peoõhtuid. 1927. aasta 11. oktoobril loodi kohaliku aktivisti Kalju Otto eestvõttel Toila Näitlejate Ring, mis mõne aasta pärast Teatri Ringiks ümber muudeti. Säilinud protokollides on eesmärgina kirjas „asjaarmastajate näitlejate koondamine näitekunsti, laulu, muusika ja rahvatantsude arendamiseks Toila seltskondliste organisatsioonide juures“.

Ajajärk Toila Näitlejate Ringi moodustamisest kuni teise maailmasõja alguseni oli Toila näitetegevuses kahtlemata kõige viljakam, mil aasta jooksul õpiti ära rohkem kui kümme näidendit.

1956. aastast sai näiteringi põhitoeks Teodor Eljas, kes sai näitejuhina kätt proovida juba Toila Näitlejate Ringi aegadel. Teatri- ja näitemänguusku olid ka tollane Toila Kultuurimaja juhataja Maie Paumets ja veidi hiljem tööle tulnud Reeni Painik. Näitemäng sai uue hoo! 1982. aastal, kui esimese maateatrimaja ehitamisest möödus 100 aastat, kuulus näiteringi 18 liiget. Näitemänguharrastus kandus mõnes peres edasi põlvest põlve. Näiteks Paalode peres, kus mängisid nii isa Maido, kui ka kõige noorem poeg Margus või Roosede peres, kust lisaks isa Lembitule mängis ka tütar Eve.

Üleelmisest sajandist valla pääsenud teatripisik on elujõuline ja nakatab rahvast praegugi. Kuid ajad on muutunud ja viimastel aastatel on Toila näitering tegutsenud rohkem projektiteatri vormis.

2010. aasta suvel mängiti Toila sadamas kohalikel lugudel põhinev rahvatükki „Arborist ehk mere peale metsavahiks”, mille lavastas Lembit Prits. Etenduses osales 10 kohalikku näitemänguhuvilist. Paar aastat hiljem (2012) oli Lembitul uus tükk valmis saanud ja saalitäis publikut andis tunnistust sellest, et oma inimeste tehtud ja mängitud etendusi tullakse Toilas vaatama hea meelega. Seekord oli etenduse pealkiri „Asi pole tšellos” ja seal rullusid lahti 130 aasta tagused sündmused seoses Eesti esimese maateatrimaja ehitamisega.

Tänavu valmis Lembitul tellimuse peale uus tükk, mis viib vaataja tagasi 115 aasta tagusesse aega, kui kohalikud pritsimehed endale päris oma pritsimaja ehitasid.

Tuld kustutati kuidas juhtus. Väiksemad tuleõnnetused kustutati käepäraste vahenditega, oma majapidamise jõududega. Suurematele põlengutele jooksis terve küla kokku. Kes pangedega, kes hangudega, kes tule materdamiseks suurema puuoksa või märja riideräbalaga. Kui ikka õigel ajal tulele piiri panna ei suudetud, siis oli kahju väga suur. Punase kuke taltsutamiseks polnud ei kustutusriistu ega teadmisigi. Ei osanud õigesti tegutseda ei talumehed ei koduperenaised, lastest rääkimata.

Neljapäeval 27. juunil Toila seltsimajas Toila rahvateatri näitemäng kahes vaatuses

PUNANE KUKK JA VALGED KITSED

Hakatus kell seitse õhtul

Mängivad:

Külapoisid: Birk Ohak, Siim Otto, Marten Aluoja

Külanaised: Helena Ohak, Katrin Otto, Reeni Painik, Silja Aluoja, Liivi Kingu, Natalja Anger

Külamehed: Heiki Pokk, Tarvo Nurgamaa, Benno Anger

Priitahtlike Pritsimeeste Seltsi tegelased: Sander Sarap, Silja Sarap, Toomas Nõmmiste

Tekst ja lavastus Lembit Prits.

Lembit Prits on õppinud Viljandi Kultuurikooli kaugõppes kultuur-massiliste ürituste stsenarist-lavastaja erialal. Ehkki tööelu on toonud erinevaid väljakutseid, on kultuur ja eriti näitemäng talle ikka südamelähedaseks jäänud. Näitemängu ja sõnakunstiga on Lembit tegelenud alates 1969. aastast: kirjutanud ja lavastanud 16 näidendit, on mänginud ja lavastanud Jõhvi draamaringis “Mask”, on assisteerinud Ferdinand Veiket „Buratino tembutab” sooloesinemistel, kehastanud kindral A. Tõnissoni tema sünniaastapäeval, konfereerinud nii linna, valla kui ka maakonna üritustel, vahemikus 2004 kuni 2017 lavastanud päikesetõusu ajal lipuheiskamise üritusi EV sünnipäeval Valaste joal jne.

Avatud kohvik Pritsikuuris.

Pilet: 7 eurot, sooduspilet lastele, õpilastele ja pensionäridele 5 eurot.
Piletid müügil eelmüügis Toila raamatukogus ja etenduse päeval 1 tund enne algust kohapeal.

Etenduse piletitulu on planeeritud Toila Pritsikuuri renoveerimiseks.

Täname toetuse ja abi eest: Toila vald, Kultuurkapital, Ilmar Siimon.