Käisime Mulgimaale külakosti viimas

Vokiratas ja Merekivi koos võõrustajatega Tõrva Kirik-Kammersaalis. Foto: Ilmar Kõverik.

10. augusti varahommikul asusid Toila „Merekivi” ja Voka „Vokiratas” Lõuna-Eesti poole teele.

Varase sõidu põhjuseks oli pikk reis Tõrvasse, kuhu olime kutsutud esinema mulgi kultuurinädala raames toimuvale päevale teemal „Las jääda ükski mets”.

Väheseks jäänud uneaega oli plaanis jätkata bussis, kui see ei õnnestunud – nii palju oli jutuajamist, et seda jätkus terveks sõiduks.

Esimese peatuse Tõrvas tegime Vanamõisa järve ja selle juures asuva Tõrva Gümnaasiumi ümbruses jalutades. Vanamõisa järv on üks kolmest ilusast „veepärlist” linna piirides. Gümnaasium upub rohelusse ja siseõu hoolitsetud lillepeenardesse. Saime jalad liikuma.

Edasi sõites jäi otse ette linna keskus – kunagine puidust ja hiljem maakividest ümberehitatud Tartu-Pärnu ja Viljandi-Valga maanteede ristumiskohale oleva kõrtsihoone ning selle taha jääv EV 100. sünnipäevaks valminud uus, avar linnaväljak. Eriti ilus on väljaku kujundusega seotud Veskijärve kallas ja selle juures asuv tõrvaahju sümboliseeriv ehitis.

Järgmisena tegime pika jalutuskäigu linna külje all asuvale iidsele linnamäele. Sinna saamiseks tuli ületada kõrge puidust kaarsild üle Õhne jõe. Tantsumägi on looduslikult kaunis paik – tõrvakatele ja linna külastajatele suviste ürituste korraldamise koht.

Tantsumäelt tagasi tulles ootasid meid Tõrva rahvamajas „Eideratta” tantsijaid kohvi, tee ja maitsvate pirukatega. Vahetasime meeneid, ajasime juttu ja oligi aeg minna Tõrva Kirik-Kammersaali.

Lühikese ülevaate selle hoone ajaloost ja viimase 20 aasta tegemistest andis Ilmar Kõverik. Kirik-Kammersaal on hinnatud ürituste läbiviimise koht paljudele looduse- ja kultuuriinimestele.

Esinesime vaheldumisi Tartu rahvapilliansambliga „Sirgutii” ja kolme laulu- ja pillimehega, kes on koondunud ühise nime „Helme Mulks” alla. Huvitavad olid ka „metsavana” Arvo Saidla lood ilmaoludest Eestimaal.

Meeldiv on tõdeda, et meis on jäänud maha jalajälg Tõrva Kirik-Kammersaali tegemistesse. Suur tänu ka Ilmar Kõverikule, kes meid vastu võttis ja mõlemale tantsurühmale mälestuseks sellest päevast kohaliku kunstniku Ilme Loik-Pärnoja keraamilised taldrikud kaasa andis.

Enne ärasõitu istusime veel „Eideratta” tantsijatega ühises lõunalauas bistroos „Väike Tõnisson” ja juba ootaski kodutee. Suur tänu meie sõbralikule bussijuhile, kes meid turvaliselt Tõrvasse ja tagasi koju sõidutas. Loodan, et meile kõigile oli see muljeterohke päev meeldivaks vahelduseks igapäevastele tegemistele.

Saima

Eakate tantsurühma „Vokiratas” liige alates 2013. aastast