Tuleb tänulik olla selle hea eest, mis elu on andnud...

Kui Vaimastvere vallast pärit Ernst ja Kiiklas sündinud Linda esimest korda Võrnus teatriõhtul kohtusid, siis vaevalt oskasid nad aimata, et saatus neile nii ilusa ja pika ühise elu kingib.

Täna on Lindal vanust 84 aastat ja Ernst tähistas hiljuti 91. sünnipäeva. Ühist perekonnanime Luik ja ilusat kodu Kohtla-Nõmmel jagatakse juba 53 aastat.

Küsimuse peale, kust selline, mitte väga sageli esinev nimi, pärit on, vastab vanahärra, et tema juured viivad Sangaste krahvini välja ja küllap see saksapärane nimigi talle sellepärast pandi. Ent hoolimata vägevatest juurtest pole Ernsti elu kerge olnud. Kümnelapseline pere kolis enne viimast sõda Kohtla-Järvele. Isa suri varakult ja Ernst, kes oli sel ajal vaid 16 aastane noormees ja vanuselt teine laps peres, pidi emale ja perele toeks jääma. Eks sellepärast kannatasid ka õpingud. Ent kuldsed käed ja lahke meel on elus abiks olnud ja midagi pole tegemata jäänud. Ernst on õppinud Merekoolis, töötanud rändkino mehanikuna ja õmblusvabrikus peamehaanikuna. 1960. aastal asus ta elama Kohtla-Nõmmele ja peale seda töötas 40 aastat Kohtla kaevanduses elektrilukksepana.

Ehkki tänaseks on ühist elu jagatud juba üle poole sajandi, ei jäänud noored peale esimest kohtumist kokku. Elu tegi oma korrektiivid – Ernst läks uudismaale ja Linda teisele poisile mehele, sai kahe poja emaks ja elu läks oma rada. Kuni ühel 1966. aasta suvepäeval kohtuti taas Kiiklas. Vanad tunded tärkasid taas ja nii lepiti kokku uus kohtumine juba järgmiseks päevaks Toila laulupeol. Linda ütleb, et siis olid „pudel veini ja präänikud” ja noored jõudsid arusaamisele, et edasi tahetakse minna koos.

Ühise elu algus ei olnud kerge, ühte väiksesse tuppa pidi kogu pere ära mahtuma, aga saadi hakkama. Linda meenutab, et õhtul toodi madrats tuppa ja poisid magasid põrandal ema-isa voodi ees. Aga raskustele vaatamata oldi õnnelikud ja eluga rahul. Peagi saadi ka ühise tütre vanemateks ja täna elule tagasi vaadates ütlevad nii Linda kui Ernst, et neil on ilus elu olnud.

Linda ja Ernst Luik. Foto: Lea Rand

Eluga ja üksteisega rahulolu paistab ka nende omavahelisest suhtlusest igal hetkel välja. Linda ei jõua ära kiita oma mehe kuldseid käsi – Ernst on omal ajal ehitanud nii traktori kui muruniiduki, ükski asi, mis majapidamises parandamist vajas, ei jäänud parandamata, koos korrastati kodu ja rajati aiamaale väike aiamaja, mis on praegugi suurele perele mõnus suvine kokkusaamise koht. Lindal ja Ernstil on kaheksa lapselast. Ühiselt on ka majaümbrust korras hoitud ja oma jälje on nende töökad käed ka Kohtla-Nõmme heakorrastamisele jätnud. Ernst ütleb, et üheksa aastat niitis ta teede ääri kuni Vanakülani välja.

Perenaise head kätt ja maitset on tunda nii nende väikeses, kuid hubases kodus kui ka ilusas käsitöös. „Kuldaväärt inimene”, ütleb Ernst oma abikaasa kohta.

Mõlemad peavad lugu heast muusikast. Ernst on omal ajal olnud hea pillimees, mänginud pidudelgi. Tänagi on riiulil süntesaator ja kapi otsas kolm akordioni, aga kahjuks käed enam pilli mängida ei luba. Kuid muusika kõlab Luikede kodus pea iga päev.

Kuna tervis enam väljas toimetada ei luba, mööduvad Ernsti päevad enamasti toas, hea meelega kuulab ta raadiot, vaatab telerist uudiseid ja hoiab ennast niimoodi ilmaeluga kursis. „Olen oma eluga rahul”, ütleb ta ise. Lindal jätkub aga veel jaksu toimetada oma aiamaal ja koduakende alune lillepeenargi õitseb täna temale. Meie praeguse elu ja poliitika kohta ütleb Linda, et üldiselt on ta positiivne ja väga millegi üle nuriseda ei ole. Riigijuhtide ja poliitikute tegevuse kohta on tal vaid üks kommentaar: „Eks nad on ju kõik targad mehed ja vaevalt, et keegi päriselt midagi halba tahab teha, aga ju nad lihtsalt ei oska paremini.”

Küsin lõpetuseks, mis on nende ühise ja harmoonilise pika kooselu saladus. Elus on ju nii nagu klaverimänguski, et valged ja mustad klahvid on vaheldumisi. Et kogu lugu ära mängida, tuleb ka mustadest üle saada.

Linda vaatab mulle sügavalt silma, paneb käe südamele ja ütleb: „Teate, ma armastan oma meest täpselt nii, nagu viiskümmend aastat tagasi. Ta on hea ja tark mees ja ma pole kunagi pidanud millegi pärast muretsema.” Noorematele inimestele paneb ta veel südamele, et öeldud sõna tagasi võtta ei saa. Seepärast on tark jätta vahel mõni asi ütlemata.

Vaatan vastust ootavalt Ernstile otsa ja märkan tema silmanurgas pisaraid. „Mul on rahulik ja tore elu olnud”, ütleb ta. „Kõik halb ja keeruline, mis elus ette on tulnud, on möödas ja seda pole mõtet meenutada. Tuleb tänulik olla selle hea eest, mis on olnud.”

Kuldsed sõnad!

Kui asutame ennast koos Lindaga minekule, et enne ärasõitu veel nende aiamaalt läbi käia, tuleb Ernst meid uksele saatma ja ütleb äkki, et kohv jäigi pakkumata. Pole hullu, kohvi joome järgmine kord.

Lahkusin Linda ja Ernsti juurest mingi erilise sooja tundega südames ja mõtlen, et oleks nendesuguseid inimesi rohkem, oleks maailm palju toredam paik.

Lea Rand