Thursday, August 6, 2020

Kiindusin Eestisse ning kindlasti tahan siia tulevikus tagasi tulla

2019. aasta septembrist kuni selle aasta juulini elas Vokas Prantsusmaalt pärit vabatahtlik Samuel, kes saabus meie juurde Erasmus+ programmi kaudu. Samuel töötas siin oldud kümne kuu jooksul peamiselt Voka lasteaias ja Voka Avatud Noortekeskuses. Nüüd, kui vabatahtlik on tagasi kodumaale jõudnud, vaatame koos tagasi Vokas veedetud ajale.

Samuel ja kaks agarat kokaklubi liiget küpsisevalves

Projekti alguses uurisime Sinult, millised on Su ootused ning vastasid, et soovid rohkem iseend ja teisi enda ümber tundma õppida. Mida Sul õnnestus Vokas elatud aja jooksul õppida?

Tänu sellele projektile muutusin palju enesekindlamaks ning mõistsin, et suudan korda saata asju, milleks ma ei teadnudki, et võimeline olen. Näiteks, et suudan oma perekonnast nii pikalt eemal olla ning võõras keeleruumis elada – läbi nende õppetundide muutusin iseseisvamaks. Samuti kogesin, mis tunne on olla üksinda võõras riigis ja see õpetas mulle palju, kuna nüüd mõistan läbi selle ka teisi paremini, kes on sarnases olukorras. Pidin kohanduma uue kultuuriruumiga. Eestis on hoopis teistsugune haridussüsteem kui Prantsusmaal ja see tekitas minu jaoks huvitavaid võrdlusmomente. Selle kümne kuu jooksul tekkis mul võimalus ka loodusega lähedasemaks saada, käisin palju ümberkaudseid paiku avastamas. Olen märganud, et olen endale üle võtnud ka mõned eestlaslikud harjumused – näiteks ütlen palju „oi“, mida eestlased tihti oma lausetes kasutavad.

Elasid Eestis, Vokas 10 kuud. Milline on Sinu arvamus meie inimestest ja riigist?

Armastasin Vokas elamist väga, eriti siinset metsa ja randa! Mulle meeldis ka Vokas töötada – sain lastega lasteaias väga lähedaseks ja noortekeskuses kohtasin palju arukaid ja toredaid noorukeid. Ilma osas üllatas mind see, kui vara talvel päike loojub ja kui pikad on päevad suvel! Talveperiood oli veidi raske, kuna kell viis õhtul aknast välja vaadates tundus, nagu kell oleks 11 öösel ning tekkis tahtmine magama minna. Kuid kui see kõrvale jätta, siis ma arvan, et Eesti on imeline riik täis kauneid kohti ja üllatusi. Selle kümne kuuga kiindusin Eestisse ning kindlasti tahan siia tulevikus tagasi tulla.

Kas said Eestis veedetud ajaga eesti keele selgeks?

Ma mõistan mõndasid sõnu ja väljendeid, kui neid vestluses kuulen. Saan enamasti aru, millest jutt käib, kuid ise vestluses osaleda on minu jaoks raske. Enamus oma eesti keelest omandasin lasteaias, kuna lastega rääkides polnud mul võimalust kasutada inglise keelt, nagu noortekeskuses oli. Seega suur osa minu eesti keele teadmistest on lastega seotud. Näiteks õppisin ruttu selgeks „tule siia“ ja „vaata“, kuna lapsed ütlesid seda mulle pidevalt. Tean, kuidas küsida, kas lapsed tahavad vetsu minna, paluda neil käsi pesta, süüa, magama minna ja nii edasi. Õppisin eesti keelt lastega koos. Näiteks avasin raamatu loomade piltidega, osutasin loomale ja küsisin „kes see on?“ ja nemad vastasid. Muidugi tean ka põhiväljendeid, nagu „aitäh“, „tere“, „palun“ ja „vabandust“. Tean ka värve ja numbreid.

Millised on Su esmased emotsioonid nüüd, kui oled Prantsusmaale tagasi jõudnud? Mis on esimesed asjad, mis kodumaale naastes tegid?

Mul on väga hea meel kodus tagasi olla, kuid kui aus olla, siis juba igatsen Eestit. Olen veetnud palju aega pere ja sõpradega ja nautinud kaunist suve. Prantsusmaa puhul igatsesin enim toitu, eriti oma õe pagariäri küpsetisi ja vanaema signatuurroogi. Sellest sain alles Eestis olles aru, kui oluline on mulle kui prantslasele meie toidukultuur.

Millised on mõned erilised momendid, mis tagasi vaadates oma Eestis veedetud ajale meelde tulevad?

Neid on muidugi palju, kuid toon välja ühe momendi lasteaiast. Ühel päeval läksin lasteaeda tööle ja lapsed juba mängisid õues. Kui nad mind märkasid, hõiskasid nad kõik koos mu nime ja jooksid mulle vastu. Nad tundusid väga rõõmsad mind nähes ja see tegi mu südame soojaks. Seda momenti märkas aknast ka lasteaia direktor, kes selle peale minu juurde õue tuli ja ütles, et see oli üks väga ilus ja eriline hetk. Kuigi meil oli keelebarjääri tõttu keeruline teineteisest aru saada, oli mul väga hea meel, et ta minuga oma rõõmu jagama tuli.

(Elisabethi kommentaar) Välisvabatahtliku integreerimine meie väiksesse kogukonda andis tohutult lisaväärtust nii lastele, noortele kui ka meile, Samueli kolleegidele. Aitäh Samuelile tema antud panuse eest! Kõigi eelduste kohaselt saame üsna varsti Vokas juba uut vabatahtlikku tervitada.

Intervjueeris ja tõlkis Elisabeth Purga


No comments:

Post a Comment