Ohutult pankrannikul!

Olen sünnist saati elanud Kohtla vallas, mis on nüüdseks ühendatud Toila vallaga. 

2017. aastal valisin politseiniku kutse, et tulevikus tagada korrakaitsjana elanike turvalisust ning seda eelkõige just Ida-Virumaal. 

Käesoleva aasta juunikuu alguses, täites politseipraktikandina tööülesandeid, märkasin Toila lähistel pankranniku kalda äärel naisterahvast. Nägin, et varisemisohtliku panga serval seismisega asetas naine oma elu ohtu. Minule kui tulevasele politseiametnikule tekitas selline vaatepilt muret, mistõttu otsustasin sekkuda. Vestluse käigus selgus, et naise näol oli tegemist fotograafia huvilisega ning pankranniku järsakul viibides püüdis ta pildile jäädvustada looduse poolt joonistatud parimaid vaateid. 

Tegemist on tõesti väga looduskauni ja ilusaid vaateid pakkuva, kuid samas ka ettearvamatult varisemisohtliku kohaga. Omavahelises vestluses viitasin võimalikele ohtudele, mis sellises kohas pildistamise käigus võivad tekkida. Jälgides looduse maalilisi vaateid läbi fotoaparaadi objektiivi, püüdes jäädvustada parimaid hetki, võib taju ohtudele kaduda, mis võib paratamatult viia vääramatute tagajärgedeni.

Igal aastal leiavad Ida-Virumaa pankrannikul aset õnnetused, mille tagajärjel saadakse raskeid kehavigastusi või sootuks hukutakse. Viimane rängim õnnetus juhtus 2019 aasta jaanuaris.

Tänaseks on Toila vald piiranud ligipääsud ohtlikele järsakutele piirdeaedadega ning paigaldanud käitumisreeglitega hoiatustahvleid. 

Politsei kutsub inimesi jätkuvalt üles olema ettevaatlikud, vastutustundlikud ja märkama ka teisi pankrannikul uudistajaid. Pankranniku kaldalt saab Läänemere vaateid nautida ja jäädvustada selleks ettenähtud kohtades, sealhulgas matkaradadelt, kus avanevad suurepärased vaated, muuhulgas Toila valla ühele atraktiivsemale, 30 meetri kõrguselt langevale Valaste joale.

Kui märkate pankranniku äärel isikut või seltskonda, kes teie hinnangul ei taju ohtu ning võib järgmisel hetkel vajada abi, siis tuleb kindlasti helistada hädaabinumbrile 112.

P.S. Saabuva jaanipäeva tulekul ei tasu sõnajalaõit pankranniku pervelt otsida – seda seal ei ole!

Indrek Juhkov, Politsei- ja Piirivalveameti praktikant

Juuni

päevad lähevad lühemaks
kuid maasikad punasemaks
hamba all krigiseb rõõmsalt
kodune peenraliiv

puud heidavad laiu varje
kusagil õitsevad pärnad
näe murul jasmiiniõite
mahakallatud piim

iga hetke ning rakuga
endasse imen ja tunnen
seda suve mis praegu on
ainult täna ja siin

(Anneli Lamp)

Võidutule vastuvõtmine ja jagamine

Suvepuhkused Toila valla raamatukogudes

Iga lõpp on uue algus

Veel natuke olla ja ringi vahtida
Veel natuke tohtida, tahta ja teha
Veel natuke kuskil pool ringi jahtida
Veel oodata koitu – veel oodata eha!
Veel tuulel ja tormil lasta end räsida,
veel seista päikeses ja vihmavees,
veel nutust ja naerust pilgeni väsida,
veel kellekski saada maailma ees!

Sel aastal tuli kevad teisiti ja teisiti tuleb ka koolide lõpetamine. Kuid see on kindel, et üks eluetapp on gümnaasiumilõpetajatel läbi saanud ja armsaks saanud koolikella helina võivad kaheteistkümnendikud nüüd mälestuste raamatusse märkida.

Tänavu lõpetab Toila Gümnaasiumi neliteist noort inimest pluss üks varem Toila koolis käinud õpilane, kellel jäi kool omal ajal lõpetamata. Tore uudis on ka see, et tulemas on üks kuldmedal.

Mis iseloomustab lõpuklassi? Ikka on ju nii, et igal klassil on midagi, mis just sellele "kambale" on omane?

Õpetaja Kaja Oja esimene silmast silma kohtumine tänaste abiturientidega toimus 1. septembril aastal 2008.

Algklassides mängisid pea kõik poisid vahetundides malet, millest kasvas välja malesimultaan. Algklassides olid särtsakad, energilised lapsed.

Väikestest näitlejatest kasvasid välja suured tegijad, kes lõpuklassi jõulupeol toreda muinasjutu maha mängisid.

Teiseks klassijuhatajaks sai Signe Ilmjärv, kes võttis klassi 4. klassi alguses üle.

Sel ajal olid nad lõbus seltskond – neli tüdrukut ja üheksa poissi. Eesti mees on tantsulõvi, ja tantsisidki põhiliselt poisid. Rahvatantsu hakkasid lisaks ka tüdrukud harrastama.

6. klassis ei tõstetud tunnis enam kätt ja klassijuhataja pidi matemaatika tunni ajal ukse taga kurja nägu tegema. Ajaga muutusid nad tundides aina tõsisemaks ja vaiksemaks.

9. klassi alguses võttis klassi üle õpetaja Tiina Peedor. Võttis aega, et lapsi tundma õppida ja usaldust võita. Matkata ja reisida on neile alati meeldinud. Toimus hariv reis Austriasse, seejärel Rootsi.

Õpetaja Tiina Peedor: „Selle klassi aastad on täis minemisi ja tulemisi. Õpilasi tuli ja läks, aga alati on klassis rohkem poisse olnud. Väga kokkuhoidev, sõbralik seltskond. Seda klassi iseloomustab sõna – rahulikud. Neid rääkima panna on olnud paljudele õpetajatele tõsine väljakutse.

See on kaljukindel, oma tõekspidamistega seltskond, kuhu on raske juurde sulanduda. Neid on vähe, aga koos moodustavad tugeva müüri.

Klassi lõpetamine on tavapäratu. Lõpukella aktusel ei saanudki koolimajas lollusi teha. Oma erilisest abituuriumikevadet on sellel klassil veel kaua meenutada.

Kuldmedaliga lõpetab Laura Viiol, kes tuli meie kooli pärast põhikooli. Loodame, et neil on tarkust tarkade valikute tegemisel.”

Toila Gümnaasiumi direktor ja endine klassijuhataja Signe Ilmjärv iseloomustab tänavust lendu:

„Klass alustas neljateistkümne õpilasega ja lõpetab samas suuruses, kuid aastate jooksul on toimunud liikumist nii klassist ära kui klassi juurde, algkoosseisust on alles seitse õpilast.

Tegemist on rahuliku seltskonnaga, kelle iseloomustamiseks võib ehk kasutada väljendit "eestlaslik vaikimiskultuur". Paljud õpilased on tegelenud või tegelevad praegugi rahvatantsuga.

Klassis on mitmed pühendunud sportlased. Mitu poissi kannab habet, tänu millele on neid vahest peetud ka kooli töötajateks. Aga töökogemus kooli kõrvalt on tegelikult ka päris mitmel õpilasel olemas.”

Kuidas on sel aastal korraldatud lõpupidude läbiviimine ja lõputunnistuste kätteandmine? Traditsioonilist lõpuaktust koos vanemate, sõprade ja sugulastega vist teha ei saa.

Jätkab Signe Ilmjärv: „Lõpuaktused toimuvad 12. juunil (põhikooli lõpetamine) ja 19. juunil (gümnaasiumi lõpetamine) vastavalt sel hetkel kehtivatele reeglitele. Juba praegu on selge, et traditsioonilist lõpuaktust, millest saaksid saalis osa võtta lõpetajate sugulased ja sõbrad, sel aastal kahjuks ei tule. Aga püüame siiski teha need päevad meie lõpetajate jaoks meeldejäävaks. 12. klassi viimase koolikella aktus toimus Zoomi keskkonnas. Lõpuaktusel on õpilastel loodetavasti siiski võimalus oma klassiga aktusel ka päriselus koos olla.”

Albert Einstein on öelnud, et unistamine on palju tähtsam kui tarkus, sest tarkusel on piirid, aga unistamine on piiritu.

Seepärast ütlengi, parafraseerides Ida-Virumaa poetessi Virve Osilat, kõigile lõpetajatele, et kandke ikka unistusi endas, siis te vaim ei kängu; homsetes leiate uut, kui rahuloluga ei harju. Ja ehkki mõnel nõrkushetkel võib tunduda, et saatus juhib mängu – siis tegelikult valite ikka ISE elus valguse või varju. Astuge kindlameelselt oma unistuste poole ja elage just sellist elu, nagu olete unistanud!

Tuult tiibadesse!

Lea Rand

Toila Vallavolikogu teated

27. mai istungil

* Toimus Toila valla 2020. aasta 1. lisaeelarve esimene lugemine.

Lisaeelarve algatamise aluseks on riigieelarvest lisavahendite eraldamine valdadele ja täiendavate sihtotstarbeliste toetuste lisamine eelarvesse. Volikogu saatis lisaeelarve teisele lugemisele juunikuu volikogusse.
* Toila Vallavolikogu 23.05.2018. a otsuse nr 38 „Vallavara hulka kuuluvatest nõuetest loobumine” muutmine.

* Toila Vallavolikogu 26.09.2018. a määruse nr 27 „Toila valla munitsipaallasteaedades lastevanemate poolt kaetava osa määra kehtestamine” muutmine

Volikogu otsustas täiendada Toila Vallavolikogu 26.09.2018. a määruse nr 27 „Toila valla munitsipaallasteaedades lastevanemate poolt kaetava osa määra kehtestamine” § 4 lõikega 5 järgmises sõnastuses:

Vanem ei pea tasuma kohatasu juhul, kui Eesti Vabariigis on kehtestatud eriolukord ja laps eriolukorra ajal lasteaias ei käi. Kohatasu maksmisel eriolukorra perioodil võetakse aluseks lapse lasteaias viibimise päevad ja tehakse ümberarvestus.“.

Määrus jõustub kolmandal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist ja seda rakendatakse alates 13. märtsist 2020. a.

* Toila valla „Ühisveevärgi ja kanalisatsiooni arendamise kava 2019-2031” investeeringute programmi perioodi pikendamine.

Volikogu otsustas asendada läbivalt Toila Vallavolikogu 09.07.2019 määrusega nr 63 kinnitatud Toila valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kavas aastateks 2019-2031 sõnad „Lühiajaline programm 2019-2023” sõnadega „Lühiajaline programm 2019-2025”.

Selgituseks:

KIK annab toetust reoveekogumisaladel elamu ühendamiseks ühisveevärgi ja/või -kanalisatsiooniga või kogumismahuti rajamiseks või ümberehitamiseks ning alla 2000 tarbijaga reoveekogumisalal ka elamule omapuhasti rajamiseks või ümberehitamiseks. Kogumismahutitele ja omapuhastitele jagatakse toetust piirkondadesse, kus puudub ühiskanalisatsioon ning kus on teada, et seda lähima viie aasta jooksul ei rajata. Ühisveevärgi ja/või -kanalisatsiooni ühendamist toetakse juhul, kui selleks on võimalus olemas, aga mingil põhjusel ei ole liitutud.
Toetuse saamisest on väga huvitatud Kohtla-Nõmme piirkonna elanikud. Kogumismahuti või omapuhasti rajamisel tuleb taotlusele lisada vee-ettevõtja või kohaliku omavalitsuse kinnitus ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni liitumisvõimaluse puudumise kohta 5 aasta perspektiivis.

TVL

Haridusteemad on jätkuvalt luubi all

Tänaseks oleme kajastanud koolijuhtide ja Haridusministeeriumi mõtteid seoses koolivõrgu ja hariduseluga. Aga et ükski kool ei saa toimida ilma õpilasteta, siis seekord küsisimegi õpilaste ja lapsevanemate arvamust.

Uurisime, milline peaks olema hea gümnaasium nii lapsevanema kui ka õpilase seisukohast.

Toila Gümnaasiumi 8. klassis õppivate Kirke ja Kaur Kalda ema: „Minu kui lapsevanema arusaam heast gümnaasiumist on valikute paljusus ja seda mitte ainult õppeaineid silmas pidades. Kui põhikooli osas hindan pigem väiksemaid klasse ning turvalist ja kodulähedast koolikeskkonda, siis gümnaasiumis tuleks minu arvates kasuks, kui on rohkem klassikaaslasi ja suurem sotsiaalne mitmekesisus.”

Maria Palts: „Vastus on lihtne – see gümnaasium peab pakkuma kaasaaegset ja konkurentsivõimelist haridust, kus lisaks teadmiste andmisele arendatakse loovust, iseseisvat mõtlemist ja muid kaasaegses maailmas vajalikke oskusi. Kindlasti peab olema võimalus ka huvitegevusega tegelemiseks.”

Silja Sarap: „Hea gümnaasium peab andma konkurentsivõimelise gümnaasiumihariduse, millega on edukalt võimalus kandideerida ülikoolidesse ja turvalise õpikeskkonna.”

* Hea gümnaasiumi haridus on kvaliteetne ja konkurentsivõimeline, õpikeskkond turvaline ja õpilasesõbralik, õpetajad kvalifitseeritud ning uuendustele avatud.

Marleen Palts: „Mina otsustan jätkata oma haridusteed Toila Gümnaasiumis, sest see kool on mulle aastate jooksul omaks saanud ning pakub seda, mida ma ühelt koolilt ootan. Aga mida ma siis täpsemalt ootan? Õpetajate ja õpilaste omavahelist usaldust ja austust, meeldivat keskkonda, erinevate huviringide ja valikainete olemasolu, võimalust omandada hea haridus, samuti ootan, et mind kui õpilast väärtustatakse. Loetletud ootused vastavad ka küsimusele, milline on minu arvates hea gümnaasium. Mulle väga meeldib Toila Gümnaasiumi õpilaste ja õpetajate omavaheline läbisaamine, samuti õpilaste kaasamine olulistes küsimustes. Kuna olen õppinud Toilas alates 1. klassist, tean, et nii põhi-kui ka keskhariduse omandamine Toila Gümnaasiumis on väga hea valik ja julgustan ka teisi oma haridusteed Toilas jätkama.

Maris Murd: „Minu jaoks on hea gümnaasium koht, kus sa tunned ennast hästi ja vabalt. Kuhu hommikuti minnes tead, et sa tõesti soovid veeta terve päeva seal ja sa südamest ka naudid seda. Paljude jaoks võib hea gümnaasium olla kas hea/tugeva haridusega kool või oleneb see õpetajatest ja nende õpetus viisist. Kuid minu arvates teevad kooli heaks ja ägedaks just kooli õpilased, kes tekitavad positiivse atmosfääri.”

* Minu jaoks on hea gümnaasium just see seltskond ja keskkond mis on meil Toila koolis, kõik teavad üksteist, kellelgi pole probleeme õpetajatega ega ka teiste õpilastega.

Anu-Liis Porman: „Hea gümnaasium on koht, kus õpilased saavad tunda end hästi, kus julgetakse avaldada oma arvamusi ning läbi selle saada ka head haridust. Klassiga koos arutades jäime kõik ühele meelele, et hea gümnaasium algab õpetajatest ja õpilastest endist ja Toila Gümnaasiumi puhul saame öelda, et kõigiga arvestatakse, mis tekitabki meie koolis hubase keskkonna, kus tahetakse õppida.”

Mida arvavad lapsevanemad Haridusministeeriumi haridusstrateegiast, mis näeb tulevikus tugevat riigigümnaasiumite võrku ja tugevaid omavalitsuste põhikoole?

Kirke ja Kaur Kalda ema: „Iseenesest pooldan seda, sest minu arvates on mõistlik, kui riik panustab gümnaasiumiharidusse ning kohalikud omavalitsused alus- ja põhiharidusse. Piirkondlikes riigigümnaasiumides on tänu suuremale õpilaste arvule ja eelarvele võimalik luua rohkem valikuid ning lihtsam palgata õpetajaid, kes on oma ala entusiastid. Ida-Virumaale seni kerkinud riigigümnaasiumid on meie hariduspilti kindlasti rikastanud ja siia uusi tuuli toonud. Aga see on teooria. Praktikas ei ole minu suhtumine kooskõlas oma poja huvidega, sest tema eelistaks tuttavat ja kodust õpikeskkonda ega hooli moodsatest riigigümnaasiumidest. Ja paistab, et tütre jaoks pole need ka piisavalt atraktiivsed, et kodumaakonda gümnaasiumisse jääda. Aasta jooksul võivad loomulikult laste mõtted ja eelistused muutuda.”

* Haridusstrateegia soosib mammutgümnaasiumite teket, mulle aga meeldivad väiksemad koolid, kus arvestatakse iga õppija eripäraga. Ka ei ole senised meie regiooni riigigümnaasiumi lõpetajad märkimisväärseid tulemusi saavutanud. Kõige uuema, Kohtla-Järve riigigümnaasiumi tulemusi näeme aga alles kahe aasta pärast.

Maria Palts: „Riigi seisukoht on mõistetav ja pikas perspektiivis ilmselt ka mõistlik, eriti teatud piirkondades. Samuti on see seotud ka kutseõppe- ja gümnaasiumihariduse vahelise tasakaalu leidmisega/otsimisega. Reaalne elu on aga keerulisem, kui see paberi peal mingit strateegiat kokku pannes välja paistab.”

Silja Sarap: „Ma usun, et omavalitsus peaks jätkama gümnaasiumihariduse andmist. Omavalitsuse gümnaasiumid pakuvad turvalist keskkonda väiksemas kollektiivis, kuna kõik lapsed ei soovi õppida suurtes riigigümnaasiumides. Suurtes gümnaasiumides jääva  tagasihoidlikumad lapsed märkamata ega saa individuaalset lähenemist.”

* Arvan, et tugevad riigigümnaasiumid on teretulnud. Samas, kui gümnaasium on toimiv nagu seda on hetkel Toila Gümnaasium ei peaks seda likvideerima.
Mõned õpilased eelistavad väiksemaid gümnaasiume. Arvan, et meie vallas on tugevad põhikoolid.

Kas omavalitsus peaks jätkama gümnaasiumihariduse andmist või eelistaksite kodulähedasele gümnaasiumile riigigümnaasiumi?

Kirke ja Kaur Kalda ema: „See, kas omavalitsus peaks jätkama gümnaasiumihariduse andmist, sõltub valla võimekusest ja kogukonna kokkuleppest. Minu kui lapsevanema jaoks ei ole oluline, et gümnaasium asub kodu lähedal, küll aga on oluline põhikooli säilimine. Kui koolipere ütleb, et gümnaasiumiastme säilitamine aitab kaasa tugevale põhikoolile, on mul raske sellele vastu vaielda, sest ei ole haridusvaldkonna spetsialist.”

* Omavalitsus peaks kindlasti jätkama kodulähedase gümnaasiumihariduse andmist ja soodustama läbi erinevate programmide uute kvalifitseeritud õpetajate värbamist. Kindlasti peaks koolil olema nii-öelda oma nägu, mis meelitaks ümberkaudsete valdade õpilasi Toilasse õppima tulema.

Maria Palts: „Gümnaasiumiharidusega jätkamine või mittejätkamine ei saa olla eesmärk omaette, see peaks ikkagi suuresti baseeruma vajadusele. On ju kool üks kohaliku kogukondliku elu südameid ja minu hinnangul on Toila Gümnaasium oma eksistentsi seni igati õigustanud. Gümnaasiumiharidusega jätkamine on niivõrd oluline küsimus, et seda ei saa teha kiirustades, tuleb vaadata laiemat pilti, mida see muudatus võib kaasa tuua ka näiteks põhikoolis antava hariduse kvaliteedile. Muidugi tuleb arvestada ka kohaliku omavalitsuse võimekust gümnaasiumi pidada. Kahtlemata võib saabuda aeg, mil lähikonnas paiknevad riigigümnaasiumid on ennast tõestanud ja saanud ka Toila vallas elavatele tulevastele gümnasistidele esimeseks eelistuseks haridustee jätkamisel.”

Teie lapsel on ees põhikooli lõpp ja valikute tegemine edaspidiseks. Kuhu on plaanis teie lapsel edasi õppima minna?

Kirke ja Kaur Kalda ema: (Lapsed lõpetavad põhikooli järgmisel aastal. - Toimetaja) „Kaur kaalub kahe variandi vahel: kas jätkata õpinguid Toila Gümnaasiumis või kandideerida Audentese Gümnaasiumisse Otepääl, et pühenduda murdmaasuusatamisele. Kirke eelistuseks on mõni pealinna gümnaasium, sest soovib enda sõnul paremat haridust, uusi kogemusi ja väljatulekut senisest rutiinist.”

* Laps plaanib jääda Toila Gümnaasiumi.

Maria Palts: „Suure tõenäosusega jätkame Toila Gümnaasiumis.”

Silja Sarap: „Minu laps jääb edasi õppima Toila Gümnaasiumisse.”

Küsimustele vastajate hulgas oli ka praegu Toila Gümnaasiumis käivaid õpilasi ja vanemaid, kelle lapsed on haridustee jätkamiseks valinud Toila Gümnaasiumi. Miks selline valik?

Silja Sarap: „Mina ei valinud, vaid minu laps valis. Kuna gümnaasiumis on käinud ka vanemad vennad, siis oli see otsus täiesti loomulik. Toila Gümnaasium pakub konkurentsivõimelist haridust ja ülikoolidesse sissesaamine on kõrge. Vanem vend õpib Tartu Ülikoolis geenitehnoloogiat ja ka teine vend plaanib minna Tartu Ülikooli.”

* Minu laps otsustas Toila Gümnaasiumi kasuks sellepärast, et see ongi väike gümnaasium, seal oli ees juba tuttavad õpilased ja klassis on valdavalt eestikeelsed õpilased.
Praegune gümnaasium sobib meile, see on innovaatiline ja erinevaid võimalusi pakkuv. Liikumine kooli toimub küll kahe bussiga, mis ei ole just kõige mugavam. Koolil võiks olla ka majutusvõimalus.

Anu-Liis Porman: „Gümnaasiumiaeg on õpilastel vanuselt just see aeg, kus luuakse kõige meeldejäävamaid ja värvilisemaid mälestusi kooliajast. Meie koolis ongi võimalus noortel lasta mängu loovus ning kõik ideed, ning nagu pisikese kooli plussiks on, kõik tunnevad ja hoiavad üksteist. Toila Gümnaasiumist on loodud aastatega selline mõnus ja kodune keskkond, kus peale hea hariduse ning maitsva toidu saavad noored tunda end eelkõige noortena. Jah, kuigi mul oli võimalus minna suuremasse gümnaasiumi, otsustasin ma jääda Toila, sest raske oli loobuda nendest inimestest, kohast ning võimalustest. Tegelikult on raske lühidalt öelda, miks just see kool, aga klassiga koos sellele mõeldes leidsime kõik, et TG on just oma suuruse, asukoha ja suhtlemise ning suhtumise poolest meie kõigi esimene valik.

* Ma otsustasin oma teekonda jätkata Toila Gümnaasiumis, sest see oli mulle kodule lähedal. Kõik said hästi omavahel läbi nii koolis kui ka väljas pool kooli.

Nii, nagu Toila Gümnaasiumisse tullakse õppima mujalt lähipiirkonnast, minnakse ka Toilast õppima mõnda teise gümnaasiumi. Miks oled valinud oma haridustee jätkamiseks Jõhvi Gümnaasiumi?

Maris Murd: „Minu otsus tuli sellest, et soovisin saada uusi kogemusi ning muuta oma igapäevaseid harjumusi. Eriti meelitas mind sinna Sisejulgeoleku Moodul ning see, et gümnaasium on eriline oma 360kraadise kuju poolest. Lisaks pooled õpilased minu Toila Gümnaasiumi klassist otsustasid jätkata gümnaasiumiõpinguid mujal koolis. Sain aru, et kui klassikaaslased, kellega ma rohkem suhtlesin, lähevad ära, siis ei ole õppimistunne enam endine.”

* tähistatud vastuste andjad soovisid jääda anonüümseks.

Õpilaste ja lapsevanemate arvamused kogusid kokku Kerda Eiert ja Lea Rand

Kokkuvõtteks

Oleme oma viimaste kuude haridusvaldkonda puudutavates artiklites toonud välja seisukohti erinevate tasandite osapooltelt. Kõrvale on aga jäänud õpilased, lapsevanemad ning nende nägemus gümnaasiumiharidusele Toilas. Oluline, et siin räägiksid aktiivselt kaasa ka õpilased, sest kool on ju eelkõige nende jaoks. Mis on see, mida õpilased ühelt healt gümnaasiumilt ootavad ning millised on nende valikud sellest lähtuvalt. Kas lapsevanema nägemus ühtib alati noore omaga ning kui palju täiskasvanu arvamus tegelikult mõjutab? Artiklisse kogutud arvamused annavad kinnitust sellele, kui oluline on noortele turvaline ja sõbralik õpikeskkond. Eelkõige on koolivalikul otsustavaks head suhted õpilaste/ õpetajate vahel, mitte pakutavate valikainete arv.

Olen nõus, et kvaliteetse gümnaasiumihariduse mõõdikuks ei saa olla üksnes valikainete rohkus või õpilaste arv koolis. Pigem näen siin suurt vajadust suhtuda gümnaasiumi õpilasse kui täiskasvanud inimesse, kes vastutab ise oma õppimise eest. Gümnaasium peab olema õpilase jaoks turvaline keskkond, kus ta saab ise katsetada, otsustada ja vastutada. Samm enne iseseisvat haridustee jätkamist ülikoolis, kutsekoolis või hoopiski elukoolis. Põhikoolis toiminud mustrid ja õppemeetodid enam sellisel kujul ei toimi. Kas me suhtume oma gümnasistidesse kui võrdsesse partnerisse, keda toetada ja suunata õppeprotsessis ning kas me otsime nendega piisavalt dialoogi erinevate maailma või kohalike teemade üle? See on üks aspektidest, mis on minu jaoks gümnaasiumi juures oluline.

Olen märganud Ida-Virumaal huvitavat tendentsi. Kohalikku gümnaasiumit mitte-eelistavad noored suunduvad maakonnast välja. Kui me ise näeme kohalikule gümnaasiumile alternatiivina lähedal asuvaid riigigümnaasiume, siis noored soovivad tihti kogemusi veelgi kaugemalt. Siin on oht, et varakult maakonnast väljaminev noor ei pruugi enam kodukohta naasta. Juhul kui meie omavalitsuses ei oleks oma gümnaasiumit, kas suurendaksime seeläbi maakonnast lahkuvate noorte arvu veelgi?

Riiklikus haridusstrateegias 2021 - 2035 on üheks väljakutseks keskhariduse tasemel vastutuse selgemaks jagunemine, kus antakse enam vastutust riigile. See on väga tõsine ja meid otseselt puudutav eesmärk ning annab kinnitust, et peame ühiselt tulevikule mõtlema.

Siiski leidub meil vallas ka neid noori, kes otsivad väljakutseid ning teevad valiku riigigümnaasiumi kasuks. Kindlasti on see julge samm, mis eeldab vanade sissekäidud radade hülgamist ning uute rajamist. Ometigi tuleb ka siin artiklis riigigümnaasiumisse läinud noore arvamuses välja õpilaste omavaheliste suhete olulisus. Ehk siis võib julgelt öelda, et ükskõik mis valikut me noored haridustee jätkamisel ei tee, peamiseks on siiski suhted õpilaste ja õpetajate vahel.

Selge on see, et kõikidele inimestele üks ja sama lahendus ei sobi – ei peagi sobima. Oluline on vaid see, et õpilased lähtuksid valikutes oma tõelistest soovidest ning otsiksid väljakutseid seal, kus nad on. Väljakutsed teevad elu tähenduslikuks ning nende ületamine annab võimaluse kasvamiseks.

Kerda Eiert

abivallavanem

Haridusliku erivajadusega õpilaste toetuseks

Toila vald sai toetust meetmest "Koolivõrgu korrastamine” tegevuse "Väikelahendused HEV õpilaste integreerimiseks tavakoolides”.

Projekti abikõlblikud kulud kokku on 30 145 eurot. Toetuse määr on 85% ja valla omafinantseering on antud summast 4521,75 eurot.

Projekti eesmärgiks on suurendada Toila valla koolide valmisolekut toetada hariduslike erivajadusega õpilaste õppimist elukohajärgses koolis ning seeläbi soodustada nende õppeprotsessis osalemist.

Sisend projektidesse tuli Toila Gümnaasiumist ja Kohtla-Nõmme Koolist.
Mõlemas koolis kohandatakse ruum hariduslike erivajadustega laste jaoks. Ruumi saame juurde sobivaid õppe-, sisustus- ja abivahendeid. Eesmärgiks on võimalus viia läbi individuaal- ja grupitunde.

Mõlemad koolid saavad antud projekti tulemusel liikumist soodustava keskkonna. Toila Gümnaasiumis soetatakse kooli siseõue kehalist aktiivsust soodustavad tasakaalu- ja tähelepanuhoidmise harjutamise vahendid.
Kohtla-Nõmme Koolis luuakse siseruumidesse liikumisrada, mis läbib tervet koolimaja. Tegevused mõeldakse läbi koostöös Liikuma kutsuva kooliga.

Projekti rahastab Euroopa Regionaalarengu Fond.

Kerda Eiert

abivallavanem

Head kooliteed!

Viis aastat on üheskoos mängitud.

Palju naerdud ja muidugi õpitud.

Vahel harva ka kurbusest nutetud …..

Oleme õnnelikud, et meie rühmas on viis toredat poissi ja üheksa vahvat tüdrukut. Õpetajatena on meie ülesandeks olnud hoida, aga ka äratada õpihuvi igas lapses. Luua neile võimalusi, mis kutsuvad ise otsima, avastama, uurima, kogema ja õpitut rakendama. Koos veedetud aastate jooksul oleme püüdnud toetada laste loomupärast uudishimu ja algatusi. Oleme püüdnud toetada nende avastamissoovi ja ettevõtlikust. Et kasvades täituksid laste soovid. Meie tänastel tüdrukutel ja poistel on unistused suureks saades saada; loomaarstiks, meikariks, liikumistreeneriks, muusikuks, laevakapteniks, müüjaks, politseinikuks.

Oleme viibinud ja õppinud looduses. Teinud koostööprojekte Voka raamatukoguga. Külastanud erinevaid etendusi nii lasteaias kui ka Jõhvis. Kontserdimaja etendusele sõitsime liinibussiga, mis oli mõnele lapsele esmakordne kogemus. On tehtud veel palju muudki huvitavat.

Sügisel uurisime laste käest, mis oleksid need teadmised või tegevused, mida and sooviksid veel omandada või üheskoos teha. Ehk tunned ära enda soovi! “Kirjutama ja lugema õppida”, “Tahan targaks saada”, “Tahan kella tunda”, “Erinevaid katseid teha”, “Keemiat tahan osata”, “Matemaatikat tahan osata”, “Päris roboteid tahan teha”. Enamus nendest teadmistest ongi praegu omandatud. Enamus soovegi täitunud. Lapsed teavad aga ka seda, et koolis peavad nad samuti tublisti õppima.

Lapsed on kasvanud suuremaks, sirgunud pikemaks. Nad on tera-tera haaval tarkust kogunud. Praegune aastaaeg on eriline, sest sellel on mitu nägu. Tavaliselt on maikuus lasteaed saginat täis. Eriti elevil on koolilapsed, sest tulemas on lõpupidu. Sellel aastal on kõik, vähemalt õpetajatele hoopis teisiti. Lasteaias on olnud üpris vaikne. Isegi lõpupidu on sellel aastal teistmoodi korraldatud.

Täname teid, Rohelised Naksid! Tee, mida me koos käisime, oli tore! See oli värvikirev. Sel teel oli nii päikest, kui vihma. Soovime, et oma rada edasi minnes hoiaksite ikka üksteist. Üheskoos on julgem uutele seiklustele vastu minna.

Aitäh teile, pisikesed targad inimesed, koosoldud aja eest!

Ilusat kooliteed!

Roheliste Nakside rühmaõpetajad Mariet Aps ja Maire Lehismets

„Ei need tänud tuhaks jahtu...“

Lasteaianduse alguseks Vokas loetakse aastat 1962. 

 Naksitrallide lasteaia praegune hoone valmis 1976. aastal. Tundub uskumatu, aga ühel muutustega kaasas käival inimesel on võimalik paikkonna alushariduse heaks panustades peaaegu kogu oma töine teekond käia! Mis siit muud järeldada, kui et lasteaia kasvataja-õpetaja amet hoiab inimesed kaua nooruslikud ja säravad!

Alles see oli, kui rõõmsa ja tegusa õpetaja Helle teenitud puhkusele saatsime. Helle on tänagi veel mõtetega Naksitrallide ja oma Punaste Nakside juures. Tunneb huvi ja rõõmustab alati koos meiega.

Saabuva suve juulis saanuks õpetaja Mareti tööstaažiks töölepingu järgi 49 aastat! Seda kõike Vokas (kahes lasteaiahoones) töötades. Maret ise ütleb, et jõudis Voka lasteaeda juba 18 aastaselt! Seda küll siis suviti ja õpilasena. Erinevatel aegadel on erinevad korrad, kombed ja ka rõhuasetusedki kasvatuses erinevad olnud. Ometi on Mareti tervis võimaldanud raskuste kiuste alati rivis olla. 15. mail tähistasime eriolukorra viimasel päeval Mareti 70. sünnipäeva. Hoolimata olukorrast – ikkagi eriliselt ja püüdes parimat. Kolleegidel oli mõtteid ja meenutusi, mille kirjapilti panduna saime juubilarile üle anda. Kes kiitis Maretit tema kogemuste pagasi eest, kes leivateole inspireerimise eest, kes suupäraste ja maitsvate hapukurkide ja tema lahkuse eest aiasaaduste jagamisel. Maret pole kunagi raskusi kartnud. Nõnda on ta mütanud oma aiakese heaks ja põlvkondade viisi lapsi sinna õppekäikudele ning aias kasvatatavat maitsma viinud. Soodsate lumeolude korral on Maret iseenda lõbuks suusatamas käinud. Aegade algusest kuni lõpuni on ta ka järjekindlalt vähimagi lume korral oma vanuserühma lapsi suusatama õhutanud ise lasteaiahoovi radu sisse tallates. Maretit mäletatakse kui vanaema, kes lapsi õppekäikudele viis ja looduse märke tutvustas. Maret oli õpetaja, kes soovis lastega jagada vanu traditsioone ja kombeid.

Ka õpetaja Riina tunneb, et aeg on puhkama minna. Temalgi tööstaaži Voka lasteaias Naksitrallid juba ligi 40 aastat! Riina jääb kindlasti kolleegidele meelde kui värvikas Rebase-Riho ning kauaaegne Kingpool.

Sellised inimesed siis Voka kandis ja Naksitrallides!

„Ei need tänud tuhaks jahtu, ei need aitähid ajas kustu. Sügavale salajasse, silmadesse, südamesse, jäävad sädemed särama.“ Te saate uhked olla – olete oma elutööga puudutanud paljusid!

Soovime kõigile südamest tervist ning kindlasti uuele teekonnale uusi proovimisi ja leidmisi! Et rõõmus meel ja hingerahu saadaks teid kõikjal! Lasteaiavärav ja uksed on teile alati avatud.

Naksitrallide lasteaia kolleegide nimel

Julie Laur

Ära jää üksi!

Palju on räägitud hooldekodukohtade nappusest ja väga kõrgetest kohatasudest.

Aga on ka teisi lahendusi, kuidas oma väärikas eas lähedastele tuge ja toetust pakkuda siis, kui nad ise enam kõigi toimingutega hakkama ei saa ja lähedastel pole võimalik neile piisavalt toeks olla. Üks võimalus on koduhooldusteenus, mida osutatakse eakatele ja ajutist kõrvalist abi vajavatele täisealistele inimestele kodustes tingimustes, et aidata neil harjumuspärases keskkonnas toime tulla.

Koduteenust saavad rahvastikuregistri andmetel Toila vallas elavad eakad ja ajutist kõrvalist abi vajavad täisealised inimesed, kes vajavad kõrvalist abi igapäevase eluga toimetulekul. Teenust osutatakse nii üksi kui ka koos elavatele eakatele, kellest üks või mõlemad vajavad kõrvalist abi igapäevaeluga toimetulekul.

Ivi Liiv

 Meie vallas on kaks toredat koduhooldustöötajat – Tiina Volt ja Ivi Liiv ning nende ja koduhoolduse võimalustega saamegi täna lähemalt tuttavaks. Hooldustöötajate tööpõld on üsna kirju. Palusin Tiinal ja Ivil vastata mõnele isiklikule küsimusele ja uurisin, kuidas nende tööpäevad välja näevad ja mida need endaga kaasa toovad.

1. Kust oled pärit? Kus koolis käinud? Mis tööd oled varem teinud?

Tiina: „Olen pärit Ida-Virumaalt ja siin terve elu elanud ja ka koolis käinud. Töökohti on
varem olnud kaks – kolmteist aastat olin kondiiter ja kakskümmend kaks aastat töötasin notaribüroos.”

Tiina Volt

Ivi: „Kuigi koolitee sai alguse Jõhvis tollases A. Kesleri nimelises Keskkoolis, siis oma sünnikoduks pean väikest küla kauni Illuka mõisakooli külje all. Töötanud olev varem metskonna raamatupidajana ja transpordi vallas dispetšerina.”

2. Mis on Sinu jaoks elus oluline?

Tiina: „Minu jaoks on kõige olulisem minu pere ja kodu. Mulle on oluline, et mu perel ja lähedastel läheb hästi ja nendega on kõik korras.”

Ivi: „Elus on kõige olulisem see, kui lastel hästi läheb. Kui hommikul ärgates päike paistab ja inimesed oleksid üksteise vastu natukenegi lahkemad.”

3. Kuidas puhkad? On Sul mingeid hobisid?

Tiina: „Mulle meeldib väga reisida ja rännata. Võimalusel reisin kaugemal, aga ka Eestis on mõnus puhata ja uusi kohti avastada. Hobideks on kokkamine, küpsetamine, aiatööd, isetegemine.”

Ivi: „See pole küll mingi kirglik hobi, aga armastan vanu postkaarte, fotosid ja raamatuid. Natuke unarusse on jäänud looduse- ja transporditeemalised postmargid.”

4. Mis teeb tuju heaks?

Tiina: „Tuju teeb heaks ilus ilm ja päike. Kui perel ja lähedastel on kõik korras. Aga ka sõbrad, naer ja seiklused.”

Ivi: „Tuju teeb heaks see, kui lapsed jälle koju tulevad. Armastan merd ja mere ääres jalutada. Varahommikud, kui väljas on kastene ja vaikne, ainult linnud sidistavad. See on kõige mõnusam aeg päevast.”

5. Kuidas sattusid praegusele tööle?

Tiina: „Sellele tööle sattusin suuresti tänu oma tütardele. Nemad mulle selle mõtte pähe panid, et võiksin töökohta vahetada. Kuna konkurss oli just välja kuulutatud, siis otsustasin proovida ja olen valikuga väga rahul.”

Ivi: „Praegusele tööle sattusin täiesti juhuslikult. Algul tulin ainult haiguse ajaks asendama ja hiljem juba püsivalt.”

6. Mida teie töö igapäevaselt sisaldab?

Töö on väga erinev. Mõne hoolealuse puhul tähendab see kogu tema elu korraldamist, nagu näiteks nädalase ravimiportsu välja jagamine, arvete tasumine, küttepuude muretsemine, ravimite tellimine, perearsti ja pereõega suhtlemine. Käime oma hoolealustega kaasas, kui neil on vaja arsti
juures käia. Käime poes, apteegis, postkontoris. Päris aktiivselt kasutatakse pesupesemisteenust. Tuleb ette, et on vaja abi toa koristamisel. Talvel toome puud tuppa ja roogime lund.

7. Kui palju on Toila vallas koduhoolduse kliente?

Toila vallas on lepingulisi kliente üle kahekümne. Lisaks mõned, kellel on vaja lihtsalt silma peal hoida ja nädalas korra huvi tunda, kas on muresid. Eriolukord tõi kaasa ka paar ajutist lepingut.

8. Milliste küsimuste/probleemidega tuleb igapäevaselt tegeleda?

Igapäevased küsimused on suures osas seotud ikka tervisega. Aastatega on kogunenud terve hulk erinevaid tõbesid, mõned polegi ehk nii hullud, aga mõne teise haigusega koos on vaegused hoopis hullemad. Väga suur probleem on igasuguste uudiste üleküllus. Mõne uue ja huvitava teema
esilekerkimisel kipuvad kõik kanalid seda võimendama ja omapoolseid nägemusi esitama ja see tekitab ainult suurt segadust.

9. Kindlasti toob see töö endaga ka rõõmuhetki? Mis need on?

Rõõmu teeb kindlasti kõige rohkem see, kui mõni päev on neil tervis parem, ei ole valusid. Kui mõni raadios või telesaates kõlanud nali või tobedus teeb neil tuju heaks. Ja nende hea tuju kandub ka meile üle ja saame koos naerda.

10. Kas ja kuidas mõjutas eriolukord teie tööd?

Eriolukord oli kõigile raske. Just see teadmatus ja hirm. Kõik raadio- ja televisioonikanalid alustasid ja lõpetasid päeva ainult selle ühe teemaga. Meie hooldatavatele oligi vist kõige raskem see pidev hirmutamine, info üleküllus, teadmatus. Raskelt tuldi toime sotsiaalse eraldatusega, üksindusega. Juba meie maskides ja kinnastes ilmumine tekitas mõnel juhul paanikat, et ongi viimnepäev käes.
Osad sulgesidki ennast oma koju ja suhtlemine käis telefonis või läbi akna.
Poekoti panime ka ukse taha, et kontakte vältida. Ega endalgi maski kandmine meeldiv polnud, hingata oli raske ja kippus ta ikka kogu aeg kohalt liikuma. Pidevalt tuli kanda kindaid ja käsi tihti desinfitseerida. Ja ikka kippusid iga enda aevastuse ja köhatuse peale kohe kõige halvemat kahtlustama.

Kuidas toimida, kui keegi meie lähedastest või me ise vajame koduhooldusteenust?

Teenuse saamiseks tuleb esitada kirjalik avaldus vallavalitsuse sotsiaaltöötajale.

Peale seda külastavad sotsiaaltöötaja ja hooldustöötaja kümne kalendripäeva jooksul taotluse esitamisest teenuse taotlejat tema kodus, et selgitada välja teenuse vajadus ja konkreetne sisu. Vajadusel kaasab sotsiaaltöötaja olukorra selgitamiseks taotleja lähedased, pere- või raviarsti.

Tuginedes sotsiaaltöötaja ettepanekule ja hindamisakti tulemustele otsustab vallavalitsus teenuse osutamise kümne kalendripäeva jooksul taotluse esitamisest.

Lisainfot teenuse ja selle korraldamise kohta meie vallas annab Toila valla sotsiaaltöö spetsialist Krista Kool.

Lea Rand

Toimetaja küsib

Tänaseks on eriolukord riigis läbi saanud ja tasapisi hakkavad ka muuseumid ja muud asutused oma uksi avama. Kuidas Kukruse Polaarmõisal läheb? Kas teil on suveperioodiks ka mingeid uudiseid?

Vastab Gerli Romanovitš:

„Kukruse Polaarmõis avas oma uksed külastajatele juba 11. mail. Enne seda oli muuseum kaks nädalat õues ja pakkus pargiekskursioone turvaliselt vabas õhus ja kõiki piirangunõudeid jälgides.
Ehkki tundub, et meie pargiala on väike, on sellega seotud palju põnevaid lugusid ja sündmusi. Nii näiteks on seal näha väike jupp kuivenduskraavist, mis on tekitanud palju lugusid ja legende ning millest omal ajal leiti põlevkivi. See tähendas tööstusliku põlevkivi kaevandamise ja kasutamise algust Eestis. Samuti külastatakse selle programmi raames Tolli kraavi, mis on päris esimene Eesti põlevkivikaevandus. Eriolukorra raames loodud pargiprogramm jääb meie programmide loetelusse ning seda saab tellida meilt aasta läbi.
Selleks, et meie maja teenused ja toredused oleksid Toila valla inimestele paremini kättesaadavad, oleme otsustanud teha kohalikele pääsu muuseumisse supersoodsaks. Märksõnaga TOILA VALLA ELANIK pääseb muuseumisse hinnaga 2 eurot inimene. Samuti saavad kohalikud inimesed
rentida ruume tavahinnast 25% soodsamalt.
Muuseumi külastamisel ja ürituste korraldamisel palume hoida kinni riigi poolt kehtestatud juhistest, hoida inimestega distantsi, desinfitseerida käsi ja jääda koju, kui oled haige.”

Guido Tellis koos oma lemmikutega

Ja lisaks veel SUVE ERIPAKKUMINE: Perepakett kelgukoertega

Meie kelgukoerad Luna, Vixen ja Athena on kannatamatult oodanud aega, mil taas inimestega kohtuda saaks. Seetõttu oleme otsustanud, et peredele on kohtumine kelgukoertega sellel suvel tavapärasest palju soodsam.

Kukruse Polaarmõis ei oleks mingi polaarmõis, kui meil ei oleks oma kelgukoeri. Õnneks on tänu ühele toredale kohalikule perekonnale meil neid tervelt kolm – samojeedi koer Luna ja huskyd Vixen ja Athena.

Selleks, et mõisakülastus oleks peredele sel imelikul suvel meeldejäävam, pakume perepaketti, kus lisaks muuseumipiletile on hinnas ka kohtumine kelgukoertega ning see on tavahinnast tervelt kolmandiku võrra soodsam, makstes vaid 20 eurot.

PS! Koerad ei ela igapäevaselt mõisas, vaid oma mõnusas kodus koos perega, mistõttu palume soovist koertega kohtuda, varakult teada anda. Räägi oma soovist telefonil 56633540, e-mailil info@kukrusemois.ee või saada meile sõnum läbi FB messengeri.

Ajakajad

Oru lossi terrassid 1938. aastal.

29. juunil 1936 kirjutas ajaleht „Postimees”:

9 perekonda jäi peavarjuta.

Tulekahju Toilas. Voka vallas Toila rannas süttis pühapäeval kella 3/4 10 ajal põlema riigile kuuluva Oru lossi maa-alal asuv Ehrenhofi maakoha peal asuv kahekordne puust elumaja, mis põles maani maha. Mahapõlenud hoones elas 9 perekonda, Oru lossi töölisi ja ametnikke.

3. juunil 1937 kirjutas ajaleht „Pärnu Päevaleht”:

Kas see on õige?

Sestsaadik, kui eesti töösturid ostsid ära ja kinkisid riigivanema suveresidentsiks Oru lossi Toilas, meie põhjaranniku ilusamas kohas, käivad seal kibedad ülesehitamisetööd, et tõsta Toila suvituskohana jälle sama kõrgele, kui ta oli enne maailmasõda.

Selle töö vastu ei saa kellelgi midagi olla, sest Toila on tõesti seda väärt, et temast saaks eelistatuim suvituskoht neile, kes otsivad tõelist puhtust ja rahu. Nüüd võis aga paar päeva tagasi ajalehtedest lugeda, et Toila väljaarendamise kavad lähevad veelgi kaugemale. Isegi nii kaugele, et Toilast võib saada võistleja meie senistele mudaravikuurortidele.

Nimelt tahetakse Toilasse luua ka mudaravila, transporteerides vajaliku muda laevaga Haapsalust. /…/ Meil kõigil on ju teada, kuidas meie kuurortide vahel käib kibe võistlus suvitajate ja ravivajajate pärast. Üksteise võidu püütakse leiutada ikka uusi abinõusid külaliste juurdemeelitamiseks. Seni on õnneks külalisi jätkunud kõigile meie kuurortidele.

Kas see ka edaspidi nii saab olema, eriti veel, kui arvestada, et kuurortides tehtavate järjest suurenevate investeerimiste rahuldavaks tasuvuseks peaks ka suvitajate ja ravijate arv vastavalt tõusma – seda on raske ette näha. /…/

Õnnelik loom = õnnelik loomaomanik

Just sellest põhimõttest lähtub oma tegevuses ka Marleen Tiirik, kelle eesmärk on edendada ratsasporti Ida-Virumaal ning luua loomadele parim kodu, kus nad saaksid ennast tunda turvaliselt ja hoolitsetult.

Marleenil on ratsaspordis kogemust üle kahteistkümne aasta ning lapsest saadik onta koos loomadega üles kasvanud. Seega loomade eest hoolitsemine ja neile ideaalse elu tagamine on prioriteet number üks! Pidev enda täiendamine erinevate koolituste näol tõstab teadlikust ja aitab luua veelgi parema elukeskkonna kõikidele loomadele.

Pärast mõningaid aastaid Tallinnas oli Marleenil kindel soov tulla tagasi kodukanti Ida-Virumaale, et oma praktilisi oskusi ja teoreetilisi teadmisi anda edasi kõikidele siin elavatele ratsahuvilistele. Teine soov oli tuua Ida-Virumaa ratsaspordis rohkem pildile.

Nii ongi Marleen täna Kohtla-Nõmme külje all Vanakülas asuvate Tiiriku Tallide omanik.

Tiiriku Tallid on takistussõidu suunitlusega, kuid pakuvad ratsutamise ja hobustega koos ajaveetmise võimalusi kõikidele – olenemata tasemest, vanusest, soost ja teistest nüanssidest.

Tall pakub enamasti ainult individuaaltreeninguid, et treener saaks pühenduda kõikidele ratsapaaridele.

Tiiriku Tallide teiseks tegevusalaks on loomamassaaž – kassidele, koertele ja hobustele. Massaaž loomale on sama oluline kui inimesele, sest see aitab vabaks saada lihaspingetest ja terviseprobleemidest, kuid on toetav ka organismi kasvamise käigus ning profülaktikaks. Tugev tervis ja probleemivaba keha on aluseks meeldivale treeningule ja tugevatele sooritustele.

Küsisin Marleeni käest, kas ja mida uut ning huvitavat toob saabuv suvi tema tallidele.

„Hetkel küll veel ajutisele pinnale, aga olete oodatud meie juurde ratsutama ja loomadega väikest tutvust tegema.

Lühidalt aga toob selle aasta suvi, nagu ka eelnevatel aastatel, palju tööd ja rohkemgi veel. Sõidan üle Eesti nii trenne andma kui ka massaažiseansse pakkuma. Kuna praegu on loomamassaažiga kursis enamasti vaid loomaspordiga (ratsasport, agility, näitused jne) tegelevad inimesed, siis teeme sellele võimalikult palju turundust. Eesmärk on tutvustada ka Ida-Virumaa inimestele ning loomaomanikele uut ja põnevat valdkonda. Olles kokku puutunud väga paljude erinevate probleemidega loomadel, siis suure loomaarmastajana on mul soov pakkuda neile parimat heaolu. Massaaž saab olla nii lõõgastav kui ka tervendav samaaegselt, seega minu jaoks see ongi kõige tõhusam viis panna loomad end hästi tundma!

Seni oleme hoogu kogunud ajutisel pinnal, kuid üsna pea alustame uue talli ehitusega. Lõppenud eriolukorra tõttu oli meil trennilastega pikk võistluspaus ning ei saanud osaleda ka koolitustel, kuid loodame peagi oma kogemusi ja teadmisi taas täiendama hakata.”

Lea Rand