Iga lõpp on uue algus

Veel natuke olla ja ringi vahtida
Veel natuke tohtida, tahta ja teha
Veel natuke kuskil pool ringi jahtida
Veel oodata koitu – veel oodata eha!
Veel tuulel ja tormil lasta end räsida,
veel seista päikeses ja vihmavees,
veel nutust ja naerust pilgeni väsida,
veel kellekski saada maailma ees!

Sel aastal tuli kevad teisiti ja teisiti tuleb ka koolide lõpetamine. Kuid see on kindel, et üks eluetapp on gümnaasiumilõpetajatel läbi saanud ja armsaks saanud koolikella helina võivad kaheteistkümnendikud nüüd mälestuste raamatusse märkida.

Tänavu lõpetab Toila Gümnaasiumi neliteist noort inimest pluss üks varem Toila koolis käinud õpilane, kellel jäi kool omal ajal lõpetamata. Tore uudis on ka see, et tulemas on üks kuldmedal.

Mis iseloomustab lõpuklassi? Ikka on ju nii, et igal klassil on midagi, mis just sellele "kambale" on omane?

Õpetaja Kaja Oja esimene silmast silma kohtumine tänaste abiturientidega toimus 1. septembril aastal 2008.

Algklassides mängisid pea kõik poisid vahetundides malet, millest kasvas välja malesimultaan. Algklassides olid särtsakad, energilised lapsed.

Väikestest näitlejatest kasvasid välja suured tegijad, kes lõpuklassi jõulupeol toreda muinasjutu maha mängisid.

Teiseks klassijuhatajaks sai Signe Ilmjärv, kes võttis klassi 4. klassi alguses üle.

Sel ajal olid nad lõbus seltskond – neli tüdrukut ja üheksa poissi. Eesti mees on tantsulõvi, ja tantsisidki põhiliselt poisid. Rahvatantsu hakkasid lisaks ka tüdrukud harrastama.

6. klassis ei tõstetud tunnis enam kätt ja klassijuhataja pidi matemaatika tunni ajal ukse taga kurja nägu tegema. Ajaga muutusid nad tundides aina tõsisemaks ja vaiksemaks.

9. klassi alguses võttis klassi üle õpetaja Tiina Peedor. Võttis aega, et lapsi tundma õppida ja usaldust võita. Matkata ja reisida on neile alati meeldinud. Toimus hariv reis Austriasse, seejärel Rootsi.

Õpetaja Tiina Peedor: „Selle klassi aastad on täis minemisi ja tulemisi. Õpilasi tuli ja läks, aga alati on klassis rohkem poisse olnud. Väga kokkuhoidev, sõbralik seltskond. Seda klassi iseloomustab sõna – rahulikud. Neid rääkima panna on olnud paljudele õpetajatele tõsine väljakutse.

See on kaljukindel, oma tõekspidamistega seltskond, kuhu on raske juurde sulanduda. Neid on vähe, aga koos moodustavad tugeva müüri.

Klassi lõpetamine on tavapäratu. Lõpukella aktusel ei saanudki koolimajas lollusi teha. Oma erilisest abituuriumikevadet on sellel klassil veel kaua meenutada.

Kuldmedaliga lõpetab Laura Viiol, kes tuli meie kooli pärast põhikooli. Loodame, et neil on tarkust tarkade valikute tegemisel.”

Toila Gümnaasiumi direktor ja endine klassijuhataja Signe Ilmjärv iseloomustab tänavust lendu:

„Klass alustas neljateistkümne õpilasega ja lõpetab samas suuruses, kuid aastate jooksul on toimunud liikumist nii klassist ära kui klassi juurde, algkoosseisust on alles seitse õpilast.

Tegemist on rahuliku seltskonnaga, kelle iseloomustamiseks võib ehk kasutada väljendit "eestlaslik vaikimiskultuur". Paljud õpilased on tegelenud või tegelevad praegugi rahvatantsuga.

Klassis on mitmed pühendunud sportlased. Mitu poissi kannab habet, tänu millele on neid vahest peetud ka kooli töötajateks. Aga töökogemus kooli kõrvalt on tegelikult ka päris mitmel õpilasel olemas.”

Kuidas on sel aastal korraldatud lõpupidude läbiviimine ja lõputunnistuste kätteandmine? Traditsioonilist lõpuaktust koos vanemate, sõprade ja sugulastega vist teha ei saa.

Jätkab Signe Ilmjärv: „Lõpuaktused toimuvad 12. juunil (põhikooli lõpetamine) ja 19. juunil (gümnaasiumi lõpetamine) vastavalt sel hetkel kehtivatele reeglitele. Juba praegu on selge, et traditsioonilist lõpuaktust, millest saaksid saalis osa võtta lõpetajate sugulased ja sõbrad, sel aastal kahjuks ei tule. Aga püüame siiski teha need päevad meie lõpetajate jaoks meeldejäävaks. 12. klassi viimase koolikella aktus toimus Zoomi keskkonnas. Lõpuaktusel on õpilastel loodetavasti siiski võimalus oma klassiga aktusel ka päriselus koos olla.”

Albert Einstein on öelnud, et unistamine on palju tähtsam kui tarkus, sest tarkusel on piirid, aga unistamine on piiritu.

Seepärast ütlengi, parafraseerides Ida-Virumaa poetessi Virve Osilat, kõigile lõpetajatele, et kandke ikka unistusi endas, siis te vaim ei kängu; homsetes leiate uut, kui rahuloluga ei harju. Ja ehkki mõnel nõrkushetkel võib tunduda, et saatus juhib mängu – siis tegelikult valite ikka ISE elus valguse või varju. Astuge kindlameelselt oma unistuste poole ja elage just sellist elu, nagu olete unistanud!

Tuult tiibadesse!

Lea Rand