Mind
sundis kirjutama valla volikogu esimehe Roland Peetsi repliik
Kohtla-Nõmme Rahvamaja kohta majanduskomisjoni veebruarikuisel
koosolekul „Kütame tühja
maja, kus mitte midagi ei toimu”.
Kas mina ja minu kaks tantsurühma
ei olegi midagi? Aga ajaloo- ja käsitööring? Aga noortekeskus,
pensionäride päevakeskus Elulõng ja jõusaal? Ja rahva hulgas
populaarseks muutunud kino? Tänu rahvamajale on meil esimeste seas
Eestimaal nähtud nii „Klassikokkutulekud”, „Seltsimees laps”
kui ka „Tõde ja õigus”, rääkimata uudsetest laste- ja
noortefilmidest. Pole me ilma jäänud ka kontsertidest ja väikeste
teatrite etendustest. Tõsi, nendel võiks nii mõnigi kord publikut
rohkem olla, aga kui Eva Talsi oma kaaslastega kohale tuli, oli saal
puupüsti täis.
Kui
me veel omaette vald olime, kogunes rohkesti rahvast ka riiklike
tähtpäevade puhul korraldatud pidulikele aktustele, kus lauldi
hümni, esineti päevakohaste sõnavõttudega, valla juhid tervitasid
kokkutulnuid, kontserdi andsid tuntud lauljad. Sellele järgnes ühine
vestlusring tordi- ja morsilauas. Jah, ka nüüd oli vabariigi
aastapäeva puhul kontsert, aga endist pidulikkust polnud. Püüdsin
uurida, kus Toila vallas selline pidulik koosviibimine siis toimus,
aga tulutult. Nii Jõhvi vallas kui ka Kohtla-Järve linnas
korraldasid võimud pidulikke vastuvõtte vähemalt kutsutud
külalistele, aga meil?
Jah,
vaene Kohtla-Nõmme vald on ristiks kaelas Toila rikkale rahvale.
Oleme nii vaesed, et kõigil elanikel pole kodus isegi dušinurka ihu
harimiseks ja ainsaks võimaluseks on pesemas käia rahvamaja
duširuumides. Ja suure „tühja” maja kütmine röövib nii palju
raha valla eelarvest, et Toila rahval jääb midagi tegemata ja
saamata. Küll on seda valus kuulata ühe ja teise inimese suust! Kui
elasime omaette, saadi kõigega ise hakkama. Sotsiaaltöötajate
teenused olid tasuta, toetati kaevandusmuuseumi, renoveeriti
kapitaalselt koolimaja, rajati laste mänguväljak... Muidugi saadi
viimaste jaoks abi ka toetusprojektidest, mille esitamine õnnestus
kohalikul vallavõimul isegi nii hästi, et praegusessegi
arengukavasse a 2018-1922 võis kirjutada nende elluviimise
(kergliiklusteed, rahvamaja fassaadi renoveerimine, laululava).
Arusaamatu on alles ehitatud Kohtla-Nõmme ilusa mänguväljaku
renoveerimiskavatsus. Kas poleks mõistlikum planeerida rahvamaja
järk-järgulist renoveerimist? Või peetakse küllaldaseks
lilleseemnete ostu Kohtla-Nõmme rahvale, nagu seda serveeriti
riigiametnike kokkutulekul Toilas? Kuhu neid peenraid siis tegema
hakatakse? Kas Kohtla jaama mahajäetud majade ümber? Nõmmel tean
küll ainult ühte maja, kus ei elata ja mille aeda ei ehi
lillepeenrad. Kui neid ei taheta näha ega siis nähtagi… Ehk peaks
praeguse valla ametnikud võtma kilbile nende unarusse jäetud majade
omanikud ning neid hakkama korrale kutsuma? Kas meie armetu
välimusega poekese omanikuga on tõsine jutuajamine maha peetud?
Hädaldamine ja kaeblemine Kohtla-Nõmme vaesuse ja viletsuse üle on
meile lihtsalt solvav.
Urve
Kilk
Kohtla-Nõmme
aukodanik
No comments:
Post a Comment