Kas tõesti mitte midagi?

Mind sundis kirjutama valla volikogu esimehe Roland Peetsi repliik Kohtla-Nõmme Rahvamaja kohta majanduskomisjoni veebruarikuisel koosolekul „Kütame tühja maja, kus mitte midagi ei toimu”. 

Kas mina ja minu kaks tantsurühma ei olegi midagi? Aga ajaloo- ja käsitööring? Aga noortekeskus, pensionäride päevakeskus Elulõng ja jõusaal? Ja rahva hulgas populaarseks muutunud kino? Tänu rahvamajale on meil esimeste seas Eestimaal nähtud nii „Klassikokkutulekud”, „Seltsimees laps” kui ka „Tõde ja õigus”, rääkimata uudsetest laste- ja noortefilmidest. Pole me ilma jäänud ka kontsertidest ja väikeste teatrite etendustest. Tõsi, nendel võiks nii mõnigi kord publikut rohkem olla, aga kui Eva Talsi oma kaaslastega kohale tuli, oli saal puupüsti täis.

Kui me veel omaette vald olime, kogunes rohkesti rahvast ka riiklike tähtpäevade puhul korraldatud pidulikele aktustele, kus lauldi hümni, esineti päevakohaste sõnavõttudega, valla juhid tervitasid kokkutulnuid, kontserdi andsid tuntud lauljad. Sellele järgnes ühine vestlusring tordi- ja morsilauas. Jah, ka nüüd oli vabariigi aastapäeva puhul kontsert, aga endist pidulikkust polnud. Püüdsin uurida, kus Toila vallas selline pidulik koosviibimine siis toimus, aga tulutult. Nii Jõhvi vallas kui ka Kohtla-Järve linnas korraldasid võimud pidulikke vastuvõtte vähemalt kutsutud külalistele, aga meil?

Jah, vaene Kohtla-Nõmme vald on ristiks kaelas Toila rikkale rahvale. Oleme nii vaesed, et kõigil elanikel pole kodus isegi dušinurka ihu harimiseks ja ainsaks võimaluseks on pesemas käia rahvamaja duširuumides. Ja suure „tühja” maja kütmine röövib nii palju raha valla eelarvest, et Toila rahval jääb midagi tegemata ja saamata. Küll on seda valus kuulata ühe ja teise inimese suust! Kui elasime omaette, saadi kõigega ise hakkama. Sotsiaaltöötajate teenused olid tasuta, toetati kaevandusmuuseumi, renoveeriti kapitaalselt koolimaja, rajati laste mänguväljak... Muidugi saadi viimaste jaoks abi ka toetusprojektidest, mille esitamine õnnestus kohalikul vallavõimul isegi nii hästi, et praegusessegi arengukavasse a 2018-1922 võis kirjutada nende elluviimise (kergliiklusteed, rahvamaja fassaadi renoveerimine, laululava). Arusaamatu on alles ehitatud Kohtla-Nõmme ilusa mänguväljaku renoveerimiskavatsus. Kas poleks mõistlikum planeerida rahvamaja järk-järgulist renoveerimist? Või peetakse küllaldaseks lilleseemnete ostu Kohtla-Nõmme rahvale, nagu seda serveeriti riigiametnike kokkutulekul Toilas? Kuhu neid peenraid siis tegema hakatakse? Kas Kohtla jaama mahajäetud majade ümber? Nõmmel tean küll ainult ühte maja, kus ei elata ja mille aeda ei ehi lillepeenrad. Kui neid ei taheta näha ega siis nähtagi… Ehk peaks praeguse valla ametnikud võtma kilbile nende unarusse jäetud majade omanikud ning neid hakkama korrale kutsuma? Kas meie armetu välimusega poekese omanikuga on tõsine jutuajamine maha peetud? Hädaldamine ja kaeblemine Kohtla-Nõmme vaesuse ja viletsuse üle on meile lihtsalt solvav.

Urve Kilk

Kohtla-Nõmme aukodanik