Ikka distantsõppest

Kui eelmises valla lehes kirjutasin: “Ma ei tea, kas valla lehe ilmudes oleme me juba koolis või ikka koduõppel,…”, siis nüüd, kuu aega hiljem, saame tõdeda, et see jätkub endiselt.

Tänaseks, kui on kodus õpitud juba üle kuu aja, võib öelda, et õppe vorm on paika loksunud. Kui algul oli palju segadust ja teadmatust, et milliseid abistavaid keskkondi õppes kasutada (Hitsa, Haridustehnoloogide Liit ja Facebooki ainegrupid raputasid neid nagu varrukast), siis tänaseks on iga õpetaja konkreetse klassiga parimad toimivad lahendused leidnud. Ka õpilased on tunnistanud, et algul "õpetajad pingutasid üle ja raske oli orienteeruda, mida vaja alla laadida ja kuhu vaja konto teha". Õpetajadki on tunnistanud, et esialgu valitses justkui segadus ja taheti kõike teha parimal moel, sest loodeti kahe nädala pärast kooli saada ja seal planeeritut jätkata.

Vahetult enne vaheajale minekut toimus Toila ja Kohtla-Nõmme õpetajate ühine koosolek “Zoomi-ruumis" (sõna Zoom on vist küll kõigile, kes koduõppel ja -kontoris, teada). Arutasime ainegruppides, kuidas on läinud, mida huvitavat on internetist õpetusele abiks leitud, jagasime üksteisega kogemusi. Tore oli tõdeda, et mõned aineõpetajad olid kohe distantsõppe alguses asunud koostööd tegema. Koosolekust sündis kokkuvõte, millele pääseb igaüks ligi, kui on soov oma tööd viimasel õppeperioodil täiustada. Mõlemas koolis toimuvad iganädalased Zoomi-koosolekud, Toilas lisaks ka igapäevased Zoomi-kohvivahetunnid – kõik ikka selleks, et üksteist abistada.

Väga suure lisakoormuse on saanud sellel perioodil muidugi vanemad. Nooremate laste puhul on vaja koos õppida ja aidata neil internetis õigetesse keskondadesse sisse saada ja aidata õpetajatele töid edastada. On vanemaid, kes lähevad hommikuti tavapäraselt tööle ja lapsed jäävad “pealeloetud sõnadega" koju kooliasju korraldama ja on vanemaid, kes ise kodukontorisse aheldatuna peavad hakkama saama nii oma töö kui lapse juhendamisega kooliasjades. Sügav tänukummardus kooli poolt kõikide laste vanematele – jõudu teile selles töös, sest distantsõpe jätkub…

Aga mida arvavad õpilased ise kogu sellest kodus õppimisest? Jagan lugejatega mõnede õpilaste mõtteid.

“Distantsõpe on minu jaoks edenenud hästi. Enamus ainetes saan normaalselt hakkama ning probleeme ei teki. Mõnikord on matemaatikas küll probleem, et ei saa teemast 100%, kuna ei saa sellele loogikale pihta, mida õpetaja tahvli ees välja tuua oskab. Sellegi poolest saavad kõik asjad tehtud. Mõnel juhul on juhtunud, et Opiqu ülesanne jääb tähtajaks esitamata, sest ülesanded ise on tehtud, aga ununeb "esita" nupp. Loodan, et karantiin hakkab juba lõpupoole saama, kuid inimeste tervise arvelt ei tohi nurki lõigata!" (Henri Markus, 8. kl)

“Distantsõpe tuli küllaltki ootamatult. Alguses mõtlesin, et kuidas see õppimine hakkab minema. Aga ma muretsesin asjatult, sest tegelikult läheb mul väga hästi. Minu ema on ka õpetaja, seega on ta alati kodus ja saab mind vajadusel natuke juhendada. Suurte tööde tegemist peab ema rohkem meelde tuletama, sest ilmad on olnud ilusad. Olen palju õues olnud ning rattaga pole ma kunagi nii palju nädala peale kokku sõitnud (185 km). Hea on see, et saan kauem magada ja mul on rohkem vaba aega, mida saan ise planeerida. Halb on see, et sõpru ei näe ja muusikakooli veebitunnid pole nii head kui muidu. Kui sõpru näeks ja muusikakoolis saaks käia, siis võiks kodus õppida küll.” (Märten, 4. kl)

“Minu päevaplaan näeb välja selline: kui ma hommikul ärkan, hakkan suhteliselt kohe õppima, siis peale paari tundi õppimist ma söön ja kui mul on õpitud, siis tegelen enda asjadega edasi. Mind on kõige rohkem aidanud klassikaaslased ja vanemad sõbrad. Koduõppel meeldib mulle see kõige rohkem, et saan rahulikult teha õppimisi ja veel otsida infot muudest allikatest kui ainult õpikust.” (Mia, 7. kl)

“Minu esimene koduõppenädal möödus suhteliselt rahulikult. Ärkasin hommikuti kell 8 või 9. Sõin kiire hommikusöögi, et alustada tööde tegemist. Alustasin kergematest ainetest nagu matemaatikast, eesti keelest ja loodusõpetusest. Eriti meeldis mulle kui õpetaja lisas 10Monkeys. Mulle meeldib neid ülesandeid lahendada, sest need on toredad ja lõbusad. Mulle meeldib ka Opiqu ülesandeid lahendada nii matemaatikas kui ka teistes õppeainetes. Autot meisterdada oli ka tore. Peale õppimist läksin õue natukeseks koertega mängima või ühe koeraga jalutama. Käisime ka emmega pargis jalutamas ning mängisime aias tennist ja sulgpalli. Toas mängime erinevaid lauamänge. Mulle meeldib küll koduõppel olla, kuid koolis on toredam, kuna näen sõpru ja oma lemmikõpetajat – meie klassijuhatajat.” (Hanna-Teele, 3. kl)

“Praegune olukord on meie kõigi jaoks uus, kohanemine distantsõppega oli keeruline ja pikaajaline, aga lõpuks harjub kõigega ning üldjoontes on see hea võimalus õppida iseseisvalt ja enda tempos. Distantsõppe puhul meeldibki just see, et saan teadmised omandada iseseisvalt ning endale sobival viisil ja keskkonnas. Negatiivne on see, et koormus võrreldes tavaõppega on suurem ja teemade läbitöötamine võib osutuda keerukaks. Alustan õppimisega üheksa paiku ning lõpetan tavaliselt kell neli pärast lõunat. Sinna vahele jääb veel lõunapaus, kus olen õues, tegelen meelistegevustega (nt loen, teen sporti). Ma õpin iseseisvalt ning kui läheb abi vaja, küsin nõu klassikaaslastelt või õpetajalt. Puudust tunnen sõpradest ja vanavanematest, aga küll millalgi näeme. Sellegi poolest on need nädalad möödunud hästi ning saan kõigega ilusti hakkama.” (Marleen, 9. kl) 

Selle kooliaasta teises pooles on paljugi teistmoodi – õpilased saavad koolilõuna asemel koolist soovi korral toidupaki; koolimajja on asja vähestel; nädala lõpus loeme kokku õpilased, kes distantsõppes osalenud pole nn “kadunud õpilased”; üleminekueksamid jäävad ära; põhikoolilõpetajad ei pea tegema lõpueksameid; gümnaasiumieksamitega on aprilli lõpus ikka veel palju segadust; lõpuaktusi senisel moel korraldada ei tohi…

Aga tore on see, et igasugused piirangud panevad inimesed loovamalt mõtlema ja ka koolirahval on mõtteid, kuidas kooliaasta lõpus tubli töö tegijaid tänada. Ja mida uut ning innovaatilist kaasa võtta sellest aastast järgnevatesse õppeaastatesse.

Õpilaste abiga pani loo kokku

Merike Lepsalu