Vahetusaasta USA-s

Mööduva õppeaasta veetis Toila Gümnasiumi õpilane Kaisa Markus vahetusõpilasena Ameerika Ühendriikides. Meie rõõmuks oli Kaisa lahkesti nõus jagama, kuidas tal seal läks ja mida need kuud kodust kaugel talle õpetasid.

1. Kuidas see nii juhtus, et Sul õnnestus saada vahetusõpilaseks Ameerikasse?

Olla vahetusõpilane Ameerika Ühendriikides on olnud minu unistus juba aastaid ning 2018. aasta sügisel kandideerisin FLEX (Future Leaders Exchange) programmi stipendiumile, mis on rahastatud USA välisministeeriumi poolt. Stipendiumi saamiseks pidin läbima kaks erinevat testimisvooru ning kirjutama mitu esseed, tegema inglise keele tasemetesti, läbima intervjuu ja lahendama grupiülesande. Tol aastal oli stipendiumile kandideerijaid Eestis üle kuuesaja. 2019. aasta mai alguses sain positiivsed uudised, et olin üks kahekümne kolmest õpilasest Eestis, kes selle stipendiumi sai ning sama aasta augustis juba lendasin Ameerika Ühendriikidesse.

2. Kus Sa Ameerika elasid, õppisid, milline oli Sinu pere, kus Sa elasid ja kool, kus õppisid?

Oma vahetusaasta veetsin Missouri osariigis Lamari linnas. Õppisin kohalikus keskkoolis, Lamar High Schoolis, 10. klassis. Koolis on umbes 400 õpilast ning 2019/2020. õppeaastal oli seal 9 vahetusõpilast erinevatest Euroopa riikidest. Koolis on palju erinevaid treeninguid ning klubisid ja huviringe. Mina käisin Speech/Debate (etlemine) huviringis, talvehooajal tegelesin vibuspordiga ning kevadhooajal tegelesin kergejõustikuga, kuid see hooaeg jäi kahjuks koroonaviiruse tõttu pooleli.

Minu vahetusperes oli ema, isa, minuvanune õde ning neli aastat vanem õde, kes õpib Arkansase osariigis, ja neli koera ning kaks küülikut. Saan vahetusperega väga hästi läbi ning tundsin end seal koduselt juba esimesel nädalal. Nad suhtusid minusse kui pereliikmesse ning ka minu jaoks on nad minu teine perekond. Nad on väga avatud ja toredad ning kindlasti jään nendega ka edaspidiselt suhtlema.

3. Mille poolest erineb elu Ameerikas elust koduses Toilas?

Erinevat on palju. Kui eestlaste jaoks on kodu justkui kindlus ning külalised/sõbrad nii tihti külas ei käi, siis Ameerikas oli peaaegu igal nädalavahetusel keegi külas. Sõpradega veetsin suurema osa õhtutest kellelgi külas olles ning kõik tundsid end koduselt. Ameeriklased on palju avatumad, rõõmsameelsemad, abivalmimad ning sõbralikumad kui eestlased.

Ameeriklased on harjunud kõikjal autoga liikuma, jalgsi ei käida peaaegu üldse. Koolis käivad kõik autodega, Lamaris ei olnud isegi mitte kõnniteid. Igal pereliikmel, kes on vähemalt 16-aastane (USAs saadakse autojuhiload 16-aastaselt), on oma auto ning igal pool käiakse autodega. Isegi poes, mis on 50 meetri kaugusel. Ameeriklased olid väga üllatunud ja šokeeritud, kui rääkisin neile, et Toilas kõndisin iga päev kooli ja koolist koju 1,5 km ja et isegi algklasside lapsed käivad üksi jalgsi koolis.

Ehkki kliima on Edela-Missouris tunduvalt soojem kui Eestis, siis ikkagi veedetakse suurema osa vabast ajast toas. Kuna Missouri asub tornaadoalleel, siis kevaditi on seal tornaadode hooaeg ning vahepeal on lausa mitu tornaadohoiatust ühe nädala jooksul ja seetõttu on igal majal kas kelder või kaitsevarjend.

Kaisa koos oma vahetusperega. Vasakult host-isa Jon, host-õde Jillian, host-ema Ali ja Kaisa.

4. Mis Sind Ameerika koolisüsteemi juures üllatas, mis on erinevat?

Üllatas see, kui lihtne on koolis. Kõik kontrolltööd/tunnikontrollid olid valikvastustega ning küsiti täpselt seda, mis kordamises oli olnud. Tunnid ei olnud nii sisukad ning tihti oli tundides vaba aega. Aga samas õpilaste ja õpetajate suhted olid palju sõbralikumad kui Eestis. Õpetajatega räägiti peaaegu kõigest ning nad olid justkui su sõbrad, kuid õpetajatel oli ikkagi autoriteet ning neid austati.

Kogu koolisüsteem on erinev Eesti omast. USAs on keskkoolis 9.-12. klassid ning hindamissüsteem on A-F. Suurim erinevus on see, et õpilased saavad ise koostada endale tunniplaani ning valikainetes võivad koos samas tunnis õppida nii üheksandikud kui ka abituriendid. Iga päev oli seitse tundi ja homeroom ning täpselt sama tunniplaan. Iga semestri lõpus oli igas õppeaines eksam. Koduseid ülesandeid anti väga vähe.

Tundide kestus oli 48 minutit, vahetunni pikkus oli 4 minutit, millega jõudis täpselt ühest klassiruumist teise, ning peale tundide lõppu oli kõigil õpilastel homeroom, mis kestis 27 minutit, seal oli kas siis vaba aeg või sai oma koduseid ülesandeid teha, kuid kohalolek oli kohustuslik.

Kooli kodukord on mitu korda rangem ja turvalisem kui Eestis. Kooli ajal ei tohtinud koolimajast väljuda või kui selleks oli vajadus, siis pidi lapsevanem enne kooli kantseleisse helistama ja põhjendama õpilase lahkumist. Sama reegel kehtis ka puudumiste kohta, enne puudumist tuli sellest ette teatada. Selleks, et keegi mitte kooliga seonduv isik saaks päeva jooksul koolimajja siseneda, oli tal vaja kutset/luba ning pidi allkirjastama paberi koos kellaaegadega, millal ta koolis viibis.

Kui tunni ajal sooviti tualetti kasutada, siis pidi õpetajalt luba küsima ning õpetaja andis hall pass’i, mille pidi tualetti minnes kaasa võtma, kooli töötajad kontrollisid koridoris selle olemasolu.

Koolilõuna ei olnud tasuta ning see ei olnud ka väga maitsev, mistõttu mina ja paljud teised võtsid ise endale lõuna kaasa.

5. Mida see aasta vahetusõpilasena Sulle õpetas?

See õpetas mulle rohkem väärtustama Eestit, oma pereliikmeid ja sõpru. Sain aru, kui tervislikku eluviisi eestlased tegelikult elavad ning kui maitsev ja tervislik on eesti toit. Muutusin rohkem enesekindlamaks ning iseseisvamaks. Õppisin, kuidas end täiesti võõras keskkonnas koduselt tunda ning kuidas teises keelekeskkonnas hakkama saada. Õppisin paremini tundma ameeriklasi, nende kultuuri ning maailmavaateid. Muutusin rohkem tolerantsemaks kõigi maailma rahvaste suhtes.

FLEX programmi vahetusõpilased peavad tegema 50 tundi vabatahtlikku tööd ning vähemalt 3 esitlust Eesti kohta. Eesti tutvustamine võõrastes koolides andis mulle juurde esinemisjulgust.

Kahjuks ülemaailmse Covid-19 viiruse leviku tõttu pidin Eestisse naasma kaks kuud varem planeeritust. Jäid ära minu California reis, Missouri pealinna Jefferson City tuur, Prom (koolilõpuball), koolilõpetamine ning reis vahetusperega Texasesse.

6. Mis nüüd edasi saab? Kus Sa oma õpinguid jätkad? Kas see kogemus andis Sulle julgust ehk ka edaspidi välismaale õppima minna?

Toila Gümnaasium andis mulle suurepärase võimaluse suurema osa 10. klassi kursuseid läbida e-õppel, olen selle eest väga tänulik. Sügisel lähen Toila Gümnaasiumisse 11. klassi ning peale gümnaasiumi lõppu ülikooli. Olen mõelnud, et ka ülikoolis lähen kuskile vahetusüliõpilaseks.

7. Kas Sa julgustad ka teisi eakaaslasi vahetusõpilaseks minema?

Kindlasti! See on kogemus kogu eluks ning läbi selle õpid end palju rohkem tundma ning leiad sõpru üle maailma. Peale vahetusaastat saad kindel olla, et saad iga pool igas olukorras alati hakkama!

Aitäh, Kaisa ja edu Sulle Sinu teel!

Küsis Lea Rand