Kogukonna ootustele vastav kool

Paaril korral sel kevadel on õpilasesinduse eestvedamisel kogunetud noortekeskusesse ja arutatud neile olulistel teemadel. Üks teema teiste seas on olnud ka „kogukonna ootustele vastav kool“. Esimese ümarlaua tulemustega polnud noored rahul – kohaletulnud /-kutsutud täiskasvanud (koolist, hoolekogust, vallamajast nn otsustajate ringist) „käisid nagu kassid ümber palava pudru“ – ei midagi konkreetset. Järgmine ümarlaua kogunemine oli natuke edukam.

Arvati, et kogukonna ootustele vastavas koolis võiks anda huviharidust ka täiskasvanutele, võiks luua arvutiõppe pensionäridele, võiks korraldada toredaid pargimänge ja spordiüritusi vallaelanikele jne.

Kordagi ei mainitud, et kogukonnale vastavas koolis võiks (loe: peaks) andma haridust õpilase individuaalsust arvestades (jah, jutuks oli küll huvitav ja motiveeriv õppetöö ja võimalused, kuidas selleni jõuda). Kas õpilaste individuaalsusega arvestamine (ehk igale lapsele hariduse andmine vastavalt tema võimetele) ei tulnud kõne alla seetõttu, et lapsevanemad (suur enamus kohalviibinud täiskasvanutest seda just oli) võtavad seda kui õppetöö loomulikku osa? Kui nii, siis oleme ju õigel teel.

Lastevanematele (kõigile, kelle lapsed õpivad Toila koolis) on oluline, et tema laps oleks juba esimesel kooliaastal märgatud ja tema õpitegevus toetatud. Esimene suur abiline kohe koolitee alguses on peale klassiõpetaja kooli logopeed. Just tänu tema tööle, oleme jõudnud niikaugele, et algklassides on abivajajaid kõige rohkem ja põhikooli vanemasse astmesse jääb neid abivajajaid üksikuid (kui sedagi). Lapsevanemale on oluline, et algklassiõpilane oleks vajadusel pikapäevarühmas hoitud ja huviringis arendatud koolis tööpäeva lõpuni (mitte ei peaks lahkuma koolimajast tundide lõppedes üksinda koju või halvemal juhul tänavale uitama). Lapsevanemale on oluline, et põhikooli lõpuks saab tema laps selgeks kaks võõrkeelt – oleme teinud väikesed keelerühmad, et õpilased saaksid tunnis maksimaalselt suulist kõnekeelt harjutada. Lapsevanemale on oluline, et kui tema laps peab õppima lihtsustatud õppekava järgi, siis saaks ta seda teha oma kodukoolis ja elada kodus, mitte kauge kooli internaadis. Meil on mitu õpilast, kes vajavad individuaaltunde põhiainetes või lisatunde õppekavas ettenähtud tundidele. Me oleme toetanud riigikeelest erineva kodukeelega õpilaste individuaalset aineõpet. Me oleme suure arvuga õpilaste klassid põhiainetes (eesti keel, matemaatika) jaotanud kahte rühma – ikka sellepärast, et õpilasi rohkem individuaalselt toetada. Vajadus väikerühmade ja individuaalse toetamise järele on märksa suurem kui hetkel suudame – aga inimressurssi pole (raharessursist rääkimata). Väga tubli tööga on meie õpetajad saavutanud selle, et juba üle kümne aasta pole meie koolis olnud ühtki väljalangenut, koolikohustusest kõrvalejäänut, klassikursuse kordajat, põhihariduse mitteomandanut.

Aga kõik see võib muutuda. Ja väga ruttu. Sest meie riigil puudub järjepidevus hariduspoliitikas ning seetõttu on mitmed olulised küsimused suunatud kohalike omavalitsuste otsustada. Aga siin ei julgeta vastu võtta populaarseid, kogukonna ootustele, täpsemalt lastega perede ootustele vastavaid otsuseid.

1. Populaarne otsus – panustada tugevasse põhiharidusse. Suunata maksimaalselt ressursse õpilaste individuaalsuse toetamiseks (hetkel riigi poolt suunatud nn õpetajate palgatoetusest ei jätku õpetajate miinimumpalgaks ja seetõttu tuleks loobuda individuaaltundidest, rühmaõppest, paralleelklassidest). Ideaalis võiks vähemalt esimeses kolmes klassis olla korraga tunnis kaks õpetajat – vaid nii saab iga õpilase hariduslikud vajadused toetatud. Tuleb vaadata kaugemale kui neli aastat. Mida rohkem panustada noorte haridusse, seda vähem tuleb aastate pärast tegelda nende sotsiaalsfääri probleemidega. Mida tänased otsustajad teevad selleks, et need noored, kes täna õpivad meie kodukoolis, tulevad aastate pärast ja loovad oma kodu siiasamasse koduvalda? Noor pere asub elama sinna, kus on lasteaed ja tugev kool. Või teha siiski ebapopulaarne otsus?
2. Populaarne otsus – uskuda gümnaasiumi võimalikkusesse Toilas. Jah, hetkel on gümnaasiumiosas vähe õpilasi. Aga mitte kriitiliselt vähe. Ja kui üle elada veel paar rasket (väheste õpilastega gümnaasiumilendu) aastat, siis põhikoolist tulevad peale suured klassid. Kui otsustajad gümnaasiumisse ja selle arengusse usuvad ning seda igati toetavad (mitte ei veeretada kokkusaamisel süüd riigi halduspoliitika ja hariduspoliitika puudulikkusele), tuleksid kindlasti ka lähivaldade noored, kellele ei sobiks kakskeelne õpe uues, suurte klassikomplektidega loodavas nn teravate pliiatsite klaasmajas („teravate pliiatsite“ mõiste laenatud otsustajatelt), meie kooli, sest siin on väiksemad klassikomplektid (see aitab tegelda rohkem õpilaste individuaalsusega) ning puhas eestikeelne gümnaasiumiõpe. Või teha siiski ebapopulaarne otsus?
3. Populaarne otsus – valida valla hariduselu juhtivasse organisse (komisjoni) valla hariduseluga reaalselt kursisolevaid inimesi, koolieelsetest ja üldharidust andvast asutustest. Hetkel pole koolist sealt kedagi, ehkki valimisnimekirjades oli neid mitmeid. Ei saa ju jääda uskuma, et nn kooli-inimene, kes on edukalt (vist) reorganiseerinud haridusasutused naaberomavalitsuses, ei plaani seda ka meie vallas. Või jääda siiski ebapopulaarse otsuse juurde ja vältida neid, kellega peaks tegema üli-tihedat koostööd.
4. Populaarne otsus – tunda vastutust siia kodu loonud lastega perede ees ja samavõrd panustada uute maksumaksjate (noorte perede) elama asumiseks Toila valda. Aga perele on oluline, et laps saaks õppida koolis, kus nii vaimne, füüsiline ja sotsiaalne õpikeskkond oleksid tasakaalus. Hetkel nii on. Aga kas ka tulevikus? Või teha siiski ebapopulaarne otsus?

Otsustajad armastavad öelda, et „valijad otsustavad jalgadega“. Jah, otsustavadki, kui need, kelle käes on võim, jäävad äraootavale seisukohale ning veeretavad vastutust nagu kuuma kartulit ühest haldusalast teise.

Milline siis on kogukonna ootustele vastav kool? Enne kui teha ebapopulaarseid otsuseid, tuleks mõelda, kuidas see mõjutab kogukonna arengut 10, 20 või 50 aasta pärast.

Merike Lepsalu

kogukonna liige 31 aastat