Kultuurist (natuke murelikult)

Millal on kultuuri meie ümber liiga vähe? Või liiga palju?

Olen nende küsimuste peale juba päris pikka aega päris palju mõelnud.

Eriti viimastel aastatel, kui olen ise meie valla kultuurisündmuste korraldamisega rohkem seotud olnud.

Kui mõned aastad tagasi olid inimesed hädas, et meil eriti midagi ei toimu ja kusagile pole minna, siis võis nendega isegi natuke nõus olla, kuigi üht-teist on meil kogu aeg toimunud ja tegelikult on kõige suuremad „virisejad” need, kes ise kusagil ei käi.

Mõned päevad tagasi saatis meie valla kultuurijuht Kaisa Pukk (kes on küll lapsepuhkusel, aga korraldab meie kultuurielu jätkuvalt) tabeli, kus on välja toodud käesoleval aastal Toila-Voka piirkonnas toimunud kultuuri- ja spordisündmused. Eelnevast lähtudes saangi muidugi rääkida ainult selle piirkonna põhjal. Loodan, et mujal on olukord teine... aga kes teab.

Ühesõnaga – lõppeval aastal on Toilas-Vokas toimunud 103 erinevat spordi- või kultuuriüritust.

On seda vähe või palju? Minu arvates linnalähedase piirkonna jaoks väga palju, sest Jõhvi ja isegi Narva on nii lähedal, et võiks ju käia ka seal kultuuri tarbimas ja spordivõistlusi vaatamas.

Aga meie – kultuuri- ja spordiinimeste eesmärk on olnud pakkuda oma inimestele erinevaid võimalusi kodu lähedal. Rõhutan siinkohal just ERINEVAID. Toimub ju meil suuri suviseid üritusi, kuhu lisaks oma inimestele ootame külalisi kogu maakonnast ja vabariigist. Ja ega nendega muret ei olegi, sest isegi kui oma inimesed sinna väga ei tule, siis tulevad kaugemalt. Samas algatasime möödunud aasta novembris Salongiõhtute sarja Toila seltsimajas, mis on eelkõige suunatud just omainimestele, et pakkuda neile võimalust tulla kord kuus kodust välja ja saada osa kohtumistest erinevate kultuuri-inimestega, nautida muusikat, luulet, reisijutte.

Oleme pakkunud võimalust saada osa teatrietendustest, mis tulevad nö „koju kätte”, raamatukogus on toimunud rida huvitavaid kohtumisi jne.

Kuna olen viimase kahe-kolme aasta jooksul vähem või rohkem kõigi nende korraldamisega moel või teisel seotud olnud, siis julgengi täna küsida: Inimesed, kus te olete? Ja seda ei küsi mitte ainult mina. Ka minu käest on üritustel osalejad küsinud, miks nii vähe rahvast on. Kahjuks mul sellele küsimusele vastust ei ole.

Võib ju mõelda, et mis sellest siis ikka on, kui saalis on kümme inimest. Jah ega esinejal ju tegelikult suurt vahet olegi, kas ta räägib kümnele või viiekümnele. Kokkulepitud tasu saab ta ikka kätte. Aga teate milles on vahe – minul on vahel piinlik olnud. Piinlik sellepärast, et külaline sõidab teisest Eesti otsast kohale ja seisab pooltühja saali ees. Ja siis tekib küsimus, miks me teda siia kutsusime, kui keegi teda näha ega kuulata ei taha. Ja veel on asi selles, et pooltühjale saalile (enda arust) huvitavaid üritusi korraldades hakkab kaduma ka entusiasm ja küsid samuti – kellele me seda siis teeme.

Eks me teeme ikka ja püüame jätkuvalt pakkuda erinevaid võimalusi, et teil, head inimesed, oleks võimalus kodu lähedal kultuurist osa saada. Aga kui keegi järgmine kord tuleb mulle kurtma, et kusagile pole minna ja midagi ei toimu, siis ärgu pangu ta mulle pahaks, kui ma talle halvasti ütlen. Ausalt!

Aga kõigile teile, kes te need 103 korda olete kaasas ja osalised olnud, suur tänu! Suur tänu ka nende paljude heade sõnade eest, mida te peale üritusi öelnud olete – see annab jaksu ja tahtmist jätkata!

Uute kohtumisteni uuel aastal! Seniks päikest ja kõike kaunist!

Lea Rand