Muusikalikarussell pöörles taas

Foto: Piret Almiste

„Kui elu tundub pöörane planeedil Maa, üks aasta hullumeelne kukerpall…”

Kes oleks võinud arvata, et inglisekeelseid sõnu eestikeelseteks ümber pannes lähebki kõik täpselt nii nagu kirjas. Muusikalietendused olid pooleteise kuu kaugusel valmimisest, kui ühtäkki eriolukord meie plaanid peapeale pööras. See oli kõige halvem variant, mis üldse juhtuda sai. Kui oleksime jõudnud peaproovi ära teha, olnuks kindel tunne pausile minna. Kui oleksime olnud päris õppimise alguses, siis saanuks järgmisel korral lihtsalt otsast alustada. Aga viiruse levik pani meid korralikult proovile: lõpuveerandisse jõudnud etendustele tuli kõigepealt kaks ja pool kuud pausi, seejärel kolm kuud suvevaheaega koolilastele ja eks täiskasvanutelgi ole ju suvel puhkused. Seega kõikide osalistega täistuuridel edasiliikumine ei tulnud suvekuudel kõne allagi. Hakkasime siiski tasapisi tegutsema. Proovides käidi juunis ja juulis ühe- ja kahekaupa, käidi nii nädalavahetuse varahommikutel kui ka hilisematel õhtutundidel ja augustis saime juba suurema seltskonnaga kokku.

Septembri alguses said paika etenduste uued kuupäevad ja karussell võttis täistuurid. Oli kolossaalselt palju toimetamist, sest vahepealsel pausiperioodil olid mõned inimesed kõrvale jäänud. Koosseisu muutumine tähendas aga valikut – kas otsida uued osalised ja õpetada nad välja või hakata kava muutma, mis omakorda oleks kaasa toonud uute lugude otsimise, seadmise ja kostüümide valmistamise. Keeruline oli nii ühte- kui teistpidi. Lisaks hingas kogu aeg kuklasse teadmine, et viirus võib uuesti pead tõsta ja meie plaanid taaskord uppi lüüa. Positiivse poole pealt võib märkida, et vahepealne puhkeperiood pakkus meile võimalusi tegeleda olemasolevate kostüümide täiendamisega ja me ei piiranud oma fantaasialendu. Üllatav oli, et isegi ettevalmistusperioodi keskel liitus meiega uusi inimesi, ka väljastpoolt Toila valda. Olles kusagilt kuulnud meie ettevõtmisest, olid nad valmis õppima järele terve hulga lugusid, et saada etendustes osaleda.

Mõneti hinge kinni hoides tõrjusin oma peast mõtted kõigest sellest, mis võiks meie etendustele kriipsu peale tõmmata. Kahe ja poole kuu jooksul olid peaaegu kõik õhtud nädalas, vahelduvalt kas Vokas või Tammiku rahvamajas, proovidega hõivatud. Koormus kasvas korralikult üle pea ja siinkohal mõtlen sooja tundega oma armsale Lausa Lusti tantsutrupile, kes aitas igal võimalikul moel. Nad olid kõikidel etendustel koos minuga need esimesed ja viimased, kes rahvamajades toimetasid ja aitasid nagu tõelised kultuuritöötajad. Nii need päevad möödusid, sai tehtud peaproov, said tehtud ka etendused. Publikust ei tulnud kusagil puudust. Armsad olid vastuvõtud Tammiku ja Kiviõli rahvamajades, kus esinejaid ootasid suured kringlid ja võimalus nii külma kui sooja jooki sinna kõrvale võtta.

Nüüdseks on muljed settinud ja olen jõudnud kogu ettevõtmise enda jaoks selgeks mõelda. Mis on sellise ettevõtmise väärtus peale selle, et publik saab poolteist tundi laval toimuvat nautida? Mis on see, mille nimel niisugune pöörane töö ette võtta? Kui ma vaatasin lavatagust etenduse-eelset melu, kogu selle suure sipelgapesa toimimist etenduste jooksul, nägin ja tundsin ma, kuidas terve suur seltskond üksteisele toetus, ühes hingas ja ühte sammu astus. See seltskond polnud mitte ainult head sõbrad ja tuttavad, vaid perekond selle sõna kõige sügavamas tähenduses. Perekond, kus hoolitakse ja toetatakse ja kus kõik on võrdselt omad ja kus üksteise najal tekib mõnus energiavoog. Need on meie inimesed – sinu pereliige või naaber, sõber, töökaaslane, lihtsalt hea tuttav, nii suured kui väikesed, kes annavad oma hinge ja südame, et luua midagi kaunist. Ja aeg! Igaühe jaoks on ööpäevas 24 tundi, kuid selle sisu ja tähenduse loob inimene ise. See on olnud määratult suur kogus aega, mille kõik osalejad on ühtse perena tegutsedes üksteisele kinkinud.

Kolmveerand tegelaskonnast on ühel või teisel moel Toila Gümnaasiumiga seotud ja mu süda rõõmustab, et Toila Gümnaasiumist pole laul ja tants kadunud. Kui kaob hingeharidus, pole kõigel muul enam suurt tähtsust. Robot võib olla küll tark, aga temas puudub südamesoojus.

Foto: Kalev Lait

Minu jaoks on see juba mitmes kord, kui ma näen, kuidas õpilased, kes koolis küll tublid, aga vähese omapoolse algatusega ning emotsionaalselt pigem tagasihoidlikud, avanevad lavaliste tegevuste käigus. Milline edasiminek ja milline säde tekkis selle kahe ja poole kuuga neis poistes, kes alguses mu pakkumisest erilist vaimustust üles ei näidanud. Arvan, et kutsumise järel ei öeldud mulle sellepärast ära, et õpetajale mitte meelehärmi teha. Aga milline kasutamata ressurss – hakatakse kaasa mõtlema, pakkuma oma ideid, ollakse julgelt valmis neid ellu viima. Ma näen emotsiooni, naeratust, tegutsemistahet, valmisolekut särada. See on väärtus! Positiivseid emotsioone napib tänapäeval nii väga! Olla tavaolukorras särav ja emotsionaalne või olla seda laval on tegelikult kaks täiesti erinevat maailma. Sa jutustad laval olles mingit sellist lugu, mida sa elus ei jutusta. Ning kui õpilane ütleb, et laval oli äge olla, ta tundis end seal väga hästi ning ei jõua ära oodata, millal sinna uuesti saaks, siis see on väärtuslik kogemus, mille võrra see noor inimene on rikkamaks saanud.

Kui ma vaatasin gümnaasiumi kultuurikorralduse valikaine õpilasi lava taga abijõududena meeskonnatöös, siis miski jälle liigutas end mu südames – kui ägedad, nutikad ja iseseisvad nad on. Teooriatundidele lisaks said nad kenakese kogemuse sellise mastaabiga sündmuse korraldamisest. Ja kui tundeküllaselt on nad oma kogemust hiljem tundides analüüsinud.

Mina olen oma kiidusõnad mitmekordselt kätte saanud ja need ka etenduses osalejatega jaganud, sest ilma nendeta poleks muusikali sündinud, ükskõik kui palju või kui suurelt ma oleksin rabelenud. Pika pai on ära teeninud nii lapsed kui täiskasvanud. Ma väga loodan, et mitte keegi, kellel etendus nähtud, ei ole heade sõnadega kitsi – olgu need siis oma naabri, töökaaslase või lihtsalt hea tuttava aadressil. Need inimesed on tunnustust väärt!

Lapsevanemad kirjutavad: „Super, kuivõrd innustunud olid kõige väiksemad osalejad! Laps lausa nuttis õhtul, sest tal oli nii kahju, et etendused läbi said.” „Oli huvitav näha oma last nii erinevate kollektiividega esinemas.” „Toila kool teeb lastega IMET!”

Vilistlasest osaleja meenutab: „Viimase muusikali lõppedes valdasid mind imelapse tunded. Uskumatu! Ja saimegi koos tehtud! Tänutunne tegi emotsionaalseks. Oli näha pisaraid nii publikus kui esinejate seas. Just selle tunde pärast me ju seda teemegi - jagame lusti ka rasketel aegadel! Sest see meid ju ilmselgelt veel peatanud pole!”

Maakonna rahvakultuurispetsialist Erika Kõllo ütleb: „Muusikalitrupp kaasab osalejaid väikestest kuni suurteni, seal osaletakse peredega ja tullakse kaasa lööma ka siis, kui õppimine on viinud noored kodukohast kaugemale. Kui me tänapäeval räägime tihti kogukonnatunde kadumisest, siis see sündmus on kindlalt kogukonda ühendav ja siduv. See on sündmus, mille tulekut oodatakse mitte ainult Vokas vaid ka maakonnas. Selline suur kultuurisündmus suudab ühendada ka uue haldusreformiga tekkinud suuri omavalitsusi ja  tekitada ühist kogukonnatunnet ja hoolimist.”

Foto: Piret Almiste

Kui rääkida numbritest, siis 70 inimesega võrratu seltskonna koosseisus oli tervelt kümme perekonda esindatud kaheliikmelisena, perekond Kalda aga lausa kolmeliikmelisena.

Mul jääb üle vaid lisada Chalice’i sõnad: ”Minu inimesed! On ikka päris suur õnn, et nemad on minul. Tahan, et nad teaksid, et ka mina olen nendel.”

Anu Pungas